Numbrid, objektiivsed tõed ja ründav krokodill

Foto: Sean Savage/Perjovschi: Tragedy vs. Statistics 

Üks PowerPointi slaid teise järel, üks graafik kirjum kui teine. Kõvasti värve, protsente, geomeetrilisi kujundeid ja riigilühendeid. Ilusaks on seda kõike raske nimetada, ent kõik on puhas, korrektne. Ametlik. Need on paremad, selgemad, täpsemad andmed kui 2010. aasta omad, öeldakse uhkusenoot hääles, ja vastu vaatavad sama kurvad protsendid.

Eestis ei peeta naiste vastu suunatud lähisuhtevägivalda tõsiseks teemaks (iga kümnes mees peab seda lubatuks); 26% meestest ja 18% naistest arvab, et lähisuhtevägivallale tunnistajaks olles ei peaks sekkuma; ja politsei saab iga päev 38 teadet intiimsuhetes toimuva vägivalla kohta.

13.–14. oktoobril toimunud konverentsi “Kasvatades vägivallavaba põlvkonda” esinejatelt küsitakse slaidide vaatamise järel isiklikke tõlgendusi, et nad ainult ei loeks meile arve ette, vaid lisaksid oma mõtteid. Pärast kerget muiet või köhatust jäädakse vastus võlgu, sest „andmed antud küsimuse kohta veel puuduvad“. Päästevestita ei hüppa tundmatus kohas vette enam mitte keegi.

Istun kella üheksast saati arvutiekraani ees ja jälgin konverentsi. Päev varem tunnistas teab juba mitmes lähedane sõbranna, et tema viimane partner kasutas tema kallal jõudu. Võib-olla just sellepärast tahangi pärast kolmandat ettekannet hakata pead vastu lauda taguma. Sest statistikast ei piisa! Kõik saalisolijad ja veebi vahendusel konverentsi jälgijad teavad probleemi tõsidusest niisamutigi ja kogemus on näidanud, et arvud, ükskõik kui kohutavad nad ka poleks, kaotavad nende ees, kes ei taha näha, oma eeldatava mõju. Vaja on midagi muud. Mitte asemele, vaid arvude kõrvale, ent mida?

Aiman, et enamik kuulajaid Kumu auditooriumis ja ehk ka esinejad võivad tunda midagi sarnast, vähemalt kohati. Praegu on aga probleemi teavitamiseks valitud kuiv-ametlik stiil. Kas selleks, et vastasel juhul võivad mehed pahandada? Näiteks ei kuule ma kordagi esinejate suust tõsiasja, et valdav enamik lähisuhetes vägivallatseja on mees. See on küll aimatav aga konkreetselt, niimoodi suurte tähtedega, puust ette ja punaseks ei tee seda mitte keegi. Miks see nii on?

FRA viimasest uuringust rääkiva Sami Nevala käest küsitaksegi, et kuidas mehi lähisuhtevägivallaga võitlemise vastu kaasa haarata, sest seda tuleb teha. See puudutab neid igat pidi, kuid mehed võtavad igat soolise võrdõiguslikkusega seotud probleemi isikliku rünnakuna. Ja mida vastab Nevala? Et edukad kampaaniad on need, kus mehed on kõneisikud, sest siis on meestel kergem öeldu mõttega suhestuda. Teisisõnu, mees mehe juttu ikka kuulab. Naistel tuleb seevastu kogu aeg suhestuda naisi puudutavate teemadega, mille käsitlus tuleb aga meestelt. Enamik poliitikuid, pildil olevaid eksperte ja teadlasi on ju mehed. Selline on võimusuhete dünaamika, milles iga päev hingame.

Kõige hullem on see, et Nevalal on õigus. See mees-mehele jutt ongi ilmselt ainuke, mis praegu töötab. Ja selle taga, all ja kohal seisab meeletu seksistlik mägi. Esiteks see „naised ei tule mulle ütlema, mida ma tegema pean“ suhtumine ehk siis naiste avalikus ruumis puuduva autoriteedi küsimus. Naine räägib sooprobleemidest ajalehes ja saab vastu päid ja jalgu, kirjutab mõni kuu hiljem samal teemal mees, ning paljud peavad juttu „mõistlikuks ja tasakaalustatuks“. Asi pole sõnumis, vaid ütlejas ning seetõttu tuleb naistel avalikus ruumis öeldut väga hoolikalt vormida, et talle üldse tähelepanu pöörataks. Naised ja naisteühendused on üle maailma juba aastakümneid rääkinud naistevastasest vägivallast, kuid nad pole eriti kaugele jõudnud. Vaja oli/on meeskaasvõitlejaid, et otsustajad mehed, need tõelised autoriteedid, peatuks, kuulama hakkaks, teisi mehi noomiks, meelitaks ja korrale kutsuks, et midagi muutuks.

Teiseks tuleb tähele pöörata tõsiasjale, et too süüdistav, suunav näpp on alati osutanud Teiste (naised, venelased, immigrandid, homod, pagulased, kes pole piisavalt head, piisavalt integreerunud, vastavate võimetega jne) suunas. Nüüd aga osutab näpp levinud probleemile, kus meestele langeb vastutuskoorem aktsepteeritud traditsioonilise mehelikkuse rolli järgmise pärast, ja mehed võtavad seda isiklikult. Selle asemel, et peatuda ja enda sisse ning ümberringi kriitiliselt vaadata, eitatakse probleemi olemasolu, seejärel selle tõsidust ning lõpuks üritatakse tähelepanu (see süüdistav sõrm) suunata ikka tagasi sinna, kus on ta „loomulik“ asend: Teiste peale. Mida muud tähendavad küsimused nagu „miks me räägime ainult naiste vastu suunatud vägivallast ja mitte vägivallast üldiselt?“ või väited laadis „naised kasutavad meeste kallal ka psühholoogilist vägivalda, mis on palju hullem“ (hullem millest, surmast?). Lisaks on meie kollektiivses kujutluspildis kurjategijad, vägivallatsejad, seksistid alati üksikud indiviidid, mitte kõik mehed. Ikka osutatakse sotsiaalsetele aspektidele, nagu vaesus, vähene haridus, rahvus. Teisisõnu, „teistele meestele“. Nagu me kõik poleks patriarhaadist ja seksimist läbi imbunud ning ei peaks ümber õppima.

Tragöödia versus statistika
Tragöödia versus statistika. Pilt: Simon Cunningham/Statistics, Flickr CC

Need minu mõtted tol konverentsi esimesel päeval viitasid sellele, et arvud mõjuvad küll aukartustäratavalt, jah, aga nad ka ärritavad meid, sest nende lahti mõtestamine ja konteksti asetamine nõuab pingutust. Arvud heidavad kirjeldatud teemale täpselt sama palju valgust kui varje, kuid et nende keelt mõista, tuleb tunda konteksti, vallata kõnealloleva teema leksikat, mida väga suur osa ühiskonnast kahjuks ei tee.

Ja-jah, muidugi, statistika on tähtis, näitajaid on vaja, et selgitada välja probleemi ulatus, eristada see teistest, esile tõsta ning sellega lükata teda veel tähtsamatele graafikutele ja slaididele, mis üldjuhul tulevad parlamentidest või Euroopa Liidu raha jagavatest asutustest. Statistika on riigiteadus, poliitiline aritmeetika, mille eesmärk ongi tehtavale poliitikale autoritaarsuse andmine. Lihtsustada keerulisi nähtusi, need hierarhiseerida, näidata, mis on oluline (riigieelarve on valitseva ideoloogia peegel). Aga statistilised näitajad võimutsevad enda loodud-ehitatud maailmas, sest arvudele on antud müütiline objektiivsuse oreool, neile omistatakse eelistatud suhe reaalsusega. Kokku lugemine, arvudesse mõistete tagumine on seega usaldusväärsuse tehniline aseaine ning aitab korvata naiste autoriteedi puudumist riiklike institutsioonide (et mitte öelda otse meeste) ees. Sest autoriteet kui sümboolne võim on ainuke, mis aitab meil valitsevatest jõusuhetel baseeruvatest struktuuridest läbi minna ja kuhugi jõuda.

Näitajate kasutamine, pidev kulu-tulu, tõhususe analüüs (sest jah, “tõestamaks”, et naistevastane vägivald on ühiskonnale kahjulik, ilmus Inglismaal aasta eest esimene sellelaadne uuring!) on välja vahetanud otseselt väärtushinnangutel (demokraatia, võrdõiguslikkuse, vabaduse, inimõiguste leksika valdamisel) põhinevad poliitilised otsused. Probleem aga ongi selles, et kui kõik meie elus on auditeeritav, nummerdatav, siis muutuvad otsuste juurde kuuluvad poliitilised ja eetilised dimensioonid arvude jõul lihtsalt „tehniliseks“ küsimuseks. Ja majanduse kinnisidee küüsis elavas demokraatias näibki see esmapilgul ratsionaalseim viis otsuseid teha.

Aga elu on midagi muud. Statistika on oluline, kuid sellest ei piisa. Sest arvudega on nii nagu matemaatikaga, et me teame küll, et kuigi see on igav, on seda vaja. Ent mida vanemaks me saame, seda sagedamini lisandub statistika vajalikkusest pajatavale jutustusele üks häiriv „aga“. Sest kui oleme juba elu näinud ning tundnud õnne ja meeletut masendust, nõustume me kinnisilmi Kierkegaardiga, kes väitis elu lõpuni, et objektiivsed tõed, näiteks see, et kaks pluss kaks on neli, on täiesti teisejärgulised, kui sind on ründamas, ütleme, krokodill. Teisisõnu, kui tegemist on elu ja surma küsimusega. Ja sama kehtib naistevastase vägivalla teema puhul.

Toimetas Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#METOO, #YOUTOO

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma…