Oma jama

Joonistas Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)

Panin oma jutule nimeks „Oma jama” eelkõige seetõttu, et Jaan Tootsen tahtis mult nn loengu pealkirja väga ruttu kätte saada, ja „Oma jama” alla mahub peaaegu kõik. Ühest oma jamast tulebki juttu: nimelt inimese soovist „oma” järglasi saades jätkuda. Sellest võib saada oma saatuslik jama ja lõks, millest kehvemal juhul ei jaksagi välja rabelda.

Nägemus iseendast kui elu edasiandjast ja uue inimolendi tekitajast võib hukutavalt kergesti kujuneda olemuslikuks osaks inimese enesepildist, ja kõige õnnetumal juhul, kui kujutlust ei suudeta teostada ega ka enesest lahti juurida, võib see inimese füüsiliselt hävitada. Lood, millel ma nüüd korraks peatun, on kahtlemata pigem eredad näited kui tüüpjuhtumid. Aga ekstreemsete juhtumitena sellest, kuidas soo jätkamise ideest saab hävitav lummus, väärivad nad tähelepanu.

1999. aasta jaanuaris poos end oma kodus üles Briti advokaat Esther Benjamin. Naise oli meeleheitele viinud asjaolu, et 12-aastase kooselu jooksul polnud tal õnnestunud last saada. Esther oli teinud ka ühe in vitro viljastamise ehk IVF-i katse, mis 90ndail tähendas veel tõsisemat rahalist väljaminekut kui praegu. Ta oli perearstile rääkinud, et mõtleb enesetapumõtteid, ja oli nõu pidanud ka psühholoogiga. Viimaks oli ta jõudnud äratundmisele, et kui arstid talle last valmis ei tee, pole neil talle üldse midagi pakkuda. Estheri lesk kolonel-leitnant Philip Holmes asutas oma naise mälestuseks heategevusfondi.

2000. aasta jaanuaris laskis 28-aastane palestiinlanna Wafa Idris Jeruusalemmas kingapoe ees õhku iseenese ja ühe vanahärra, plahvatuses said veel paljud viga. Wafa oli hiljuti lahutatud, mees oli lahutust nõudes toonud üheks põhjuseks Wafa viljatuse pärast nurisünnitust.

Briti avalikus ruumis kerkis üles tõsine bioeetika-alane poleemika, kui selgus, et 2007. aasta septembris olid arstid järginud noore enesetapja Kerrie Wooltortoni viimset soovi ja loobunud tema päästmisest. Nimelt jõi 26-aastane naine, kes oli oma viljatust rängalt üle elanud ja juba mitu korda üritanud elu lõpetada, kodus antifriisi, kutsus kiirabi, et mitte üksi surra, ja näitas arstidele oma „testamenti”, kus seisis, et ta on teadlik oma teo tagajärgedest ega soovi päästmist. Arstid, kes olid varem Kerriet mitu korda dialüüsiga üles turgutanud, tulid seekord ta soovile vastu. Kuna tegu oli noore neiu ja mitte fataalselt haige vanainimese enesetapuga, tõusis mõistagi suur kära. Kerrie sõber kinnitas, et elu ilma lasteta olevat tundunud naisele talumatu.

2009. aasta märtsis poos end üles 27-aastane India pangatöötaja, kes ei suutnud rasestuda; aasta hiljem tegi sama teo samuti Indiast pärit Briti arst, kelle IVF-i katse oli nurjunud. Samal, 2010. aastal süütas end põlema ja hukkus 30-aastane iirlanna, kel oli nurjunud juba mitu in vitro viljastamise katset. 2014. aastal tappis end üledoosiga 37-aastane Briti naine, kes oli pärast nurjunud viljatusravi teinud juba mitu enesetapukatset. Sama 2014. aasta oktoobris otsustas noor Austraalia paar teha kaksik-enesetapu, kuna mitu ebaõnnestunud IVF-i katset oli viinud nad meeleheitele ja seejuures ka pankroti äärele; paar istus autosse ja mitu õlut ära joonud mees kihutas suurel kiirusel teelt välja. Nemad jäid õnneks siiski elama.

Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)
Illustratsioon: Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)

Nagu ütlesin, võivad need lood tunduda tendentslikult eredate juhtumitena, kuna viljatus pole enesetappude põhjus number üks. Ja lood pole mitte niisama juhuslikult muude uudiste seast leitud, vaid enamasti ikka välja otsitud. Samas võib olla kindel, et paljud enesetapud, millele on tõuganud viljatusest tingitud meelehärm, pole meediasse jõudnud. Suitsiidijuhtumid on kahtlemata ekstreemsed, aga meeleolud, mis selliste tegudeni viivad, pole selle probleemi puhul harvad. Viljatuseteemaliste foorumite ja blogide sissekanded peegeldavad tihti seisundit, mille kohta kõlbavad sõnad „ahastus”, „meeleheide”, „lootusetus”. Siin on üks tüüpiline kommentaar (tõlge inglise keelest): „Ma ei saa veel öelda, et olen viljatuse üle elanud. Mõni päev tundub, et ma ei suudagi seda – mu süda valutab nii kohutavalt, et ma imestan, kuidas ta üldse edasi lööb. Heidan õhtul voodisse ja loodan salajas, et ma enam ei ärkagi. Teen praegu ravi läbi, aga lootust on väga, väga raske leida.”

Tunnistan, et olen teemasse süvenenud suures osas tahtmisest teada saada, kas mu enese reaktsioonid niisuguses olukorras on adekvaatsed. Meie kultuuriruumis sellistest asjadest eriti ei räägita, aga väikese isikliku kõrvalepõikena ütlen, et olen hulk aastaid samuti üritanud järglast saada, mis on lõppenud tulutult ja kahel korral veriselt. Destruktiivsete mõtete kasvupind pole mulle võõras, nii nagu ka küsimused: miks ma sellest masendun? Miks masendutakse? Miks ma seda tahan, seda oma jama – millist päritolu on see tahtmine ja miks see on olnud tugevam kui tahtmine, et ma seda ei tahaks? Kas ma suudan ennast ümber programmeerida?

Enamasti hakkab inimene end statistikaga võrdlema – vaatame seda siis veidi. Eri uuringutest on selgunud, et nurjunud IVF-i katse järel mõtleb enesetapule 13–20% naistest. Suitsiidimõte tuleb ühel hetkel pähe tervelt viiendikule viljatutest paaridest. Masendus, kurbus ja viha on igapäevased meeleseisundid, inimesed tunnevad end ebaturvaliselt, kardavad sotsiaalset isolatsiooni või juba tajuvadki seda, näevad end ebaadekvaatse ja väärtusetuna. 60% viljatusravi patsientidest kannatab kohanemishäire käes. Ühes Ameerika psühholoogide küsitluses kirjeldas 49% naistest ja 15% meestest viljatust kui oma elu kõige vapustavamat sündmust.

Seitsmekümnendatest kuni 2006. aastani uuriti Taanis rohkem kui 51 000 primaarse või sekundaarse viljatusega naist ja nende suitsiidikäitumise riski. Kohe alguses välistati need patsiendid, kel oli esinenud varem psüühikahäireid, püüdes kontrollida üksnes viljatuse mõju. Tulemused näitasid, et naistel, kes pärast esimest hinnangut viljakusele ja järgnevat viljatusravi ei olnud last sünnitanud, oli rohkem kui kaks korda kõrgem enesetapurisk kui naistel, kes pärast esialgset diagnoosi olid sünnitanud vähemalt ühe lapse. National Infertility Awareness Campaign uuris Suurbritannias 1997. aastal tuhandet viljatusega võitlevat inimest, uuringust selgus, et üheksa inimest kümnest kannatas depressiooni, eraldatusetunde ja frustratsiooni käes. Taiwanil 2010. aastal läbi viidud uuring kinnitas, et emad tapsid end harvemini kui lastetud naised. Sellega leidis justkui tõestust Durkheimi vana tõdemus: sotsiaalne integreeritus vähendab enesetapuriski. Inimesed, kes on jäänud lasteta, ilma et nad seda oleksid soovinud, tunnevad end sotsiaalselt väljaarvatutena – mitte ainult traditsioonilises ühiskonnas, vaid ka praeguses, üha lastekesksemas lääne kultuuris.

Ometi on varasemad küsitlused aina näidanud, et kõige enam on eluga rahul need paarid, kes on lastetud omal soovil. Kaine mõtlemisviisiga inimesed, kelle vaim pole järglasesoovist läbi söövitatud. Üks viimane Stanfordi uurimus väidab siiski, et kui muud tegurid – religioon, tervis, sissetulek, haridus – maha arvata, siis vanemate ja mittevanemate rahulolus suurt vahet pole. Hinnanguliselt on läänemaailmas 10–15% paaridest lastesaamisega probleeme. Tänapäeva USA-s jääb lastetuks iga viies valge naine, lastetute hulk kasvab ka n-ö mittekaukaaslaste seas. Suurbritannias on see näitaja umbes sama, Austrias ja Saksamaal samuti, kusjuures Lääne-Saksamaal on lastetuks jäänud naisi 23% ja Idas 15% (Hamburgis on lastetuks jäänute hulk lausa 32%). On neid, kes on pikka aega arvanud, et neist saavad tulevikus lapsevanemad, aga seda pole lihtsalt kunagi juhtunud. Mõni kehitab selle peale õlgu, et elu nii on läinud, mõni on heitunud. Loodud on selline mõiste nagu sotsiaalne viljatus: naine jääb lasteta lihtsalt seetõttu, et tal pole õiget partnerit või majanduslikku kindlustunnet.

Psühholoogiliselt kõige rängem on küllap siiski lapsesaamiskatsete läbikukkumine, leidugu sellele nurjumisele ühene meditsiiniline seletus või mitte. Selle kogemuse ränkust, fantoomse leina tõelisust on hakatud viimastel aastatel läänemaailmas üha tõsisemalt teadvustama. Just viimase paari-kolme aasta jooksul on lastetutele loodud tugigruppe ja veebikeskkondi igal pool – Inglismaal, Saksamaal, USA-s, Kanadas. Mõnikord tähendab see ka lastetute pealt teenimist, näiteks tuleb Briti lastetute naiste eestvõitleja Jody Day loodud grupi Gateway Women liikmesuse eest maksta 60 naela aastas. Sakslastel on portaal Wunschkind.de, mille avalehel on titade pildid ja laused: „Mitte kunagi enam välja magada, näpuvärvid sülearvutil, mobiil uppunud – hea meelega, oleks ainult laps olemas.” Samas on julgenud Saksa meedias sõna võtta ka naine, kes laskis end noorelt steriliseerida, kuna oli kindel, et tahab olla lastevaba kirjanik (kujutlegem midagi samasugust Eestis!). Kanadas loodud ühendus No Kidding pühitseb samuti lastevabadust omal valikul.

Eestis räägitakse lastetusest ikka biopoliitilises võtmes, pidades silmas rahvuskehandi taastootmist, mitte indiviidi õnne või õnnetust. Tavadiskurss – avalikkuses väljendatud hoiakute mediaan – halvustab või tõrjub lastetuid. Aet Kuusik võttis selle aasta jaanuaris neil teemadel sõna siinsamas Feministeeriumis: „Ühiskonnas, kus naise lastetus on tabu, käsitletakse teemat nüri ühekülgsusega – peamiselt poliitikute ja meedia näpuviibutuste kaudu naiste suunas, kes rahvuslikku taastootmise ülesannet piisava agarusega täita ei suvatse ja keda lastetusmaksuga vastutusele võtta tuleks.”

Kui mõni naine julgekski luua lastetute tugigrupi ja sellest avalikult rääkida, lastetut elu väärtustada ja mitte üksnes häbitundes mööda seinaääri hiilida, peaks ta arvestama, et saab endale paljude silmis ilge bitchi kuulsuse. Eestluse-diskursi keskmes – nagu ühegi rahvusdiskursi keskmes – pole üksikisiku heaolu ja valikuvabadus. Isegi kui paarsada aastat tagasi oli rahvusluse idee eesrindlik, on ammuilma realiseerunud oht, et temast saab biopoliitiline repressiooniaparaat. Sigimise ja iibe kohta on Eestis välja mõeldud igasuguseid kujundeid. Nagu näiteks Taagepera demograafiline vetsupott, mida meie sünnikõver talle meenutas. On veel palju asju, mida see oleks võinud meenutada, aga temale meenutas see just vetsupotti.

Mõistagi tundub see juba vana laulu leierdamisena, kui hakata jälle rääkima, kuidas Eestis hinnatakse naist suures osas ikka biovõimu aspektist kui keha, mis peab rahvust juurde sigitama ja mis saab oma väärtuse just selle kaudu. Kahtlemata on üha rohkem välja ilmunud neid, kes sellise arusaama vastu sõna võtavad. Aga niisuguse mõtlemise jõujooned pole kuskile kadunud ja nii ei saa ka seda juttu üle rääkimata jätta. Alles kaks aastat tagasi toimus biovõimule omase pealkirjaga konverents „Miks Eesti naine ei sünnita?” Delfis küsiti konverentsi juurde ka rahva arvamust: „Mida teha, et Eesti naised ei loobuks emarollist ega lükkaks seda lõputult edasi?” Ehkki suurem osa vastajaist leidis, et asi on puuduvas turvatundes, tõusid ilusti esile ka arvamused, et häda põhjus on sooline võrdsus, üks vastaja teadis lausa, et „neandertaallased” (kahe a-ga) olevat välja surnud seetõttu, et neil puudus sugudevaheline tööjaotus. Jaa, see väljasuremise hirm. Ikka kerkib üles arusaam: „kui ei sigi meie, sigivad nemad”. Kui üks noor naine väitis oma frustreeritud lugejakirjas, et lööb järgmist inimest, kes küsib, miks ta ei sünnita, vastati talle mõistagi: „jah, las moslemid sünnitavad ise” ja „jumala pärast, ära sünnita. las maa täitub vene lastega, ja vene, vene lastega”.

Vist üks värvikamaid omataoliste seas on 2008. aastal Delfis ilmunud (:)kivisildniku artikkel pealkirjaga „Ahtrad naised vägisi sigima”. Autori tõsiseltvõetavus tundub muidugi alatasa küsitav, aga oma grotesksuses joonistab see lugu biovõimu olemuse ja Eesti külaühiskondliku mentaliteedi välja selgemalt kui miski muu. (:)kivisildnik leiab, et „eelkõige on sigimatuse taga emaste ahnus, upsakus ja hooramentaliteet”. Jällegi meie põhiseaduse kurikuulsat preambulat silmas pidades kirjutab ta: „Veelgi enam naised on reetnud ühiskonna huvid ja kujutavad otsest ohtu meile kõigile. Kui naised sünnitaksid lapsi, siis oleks riik oma ülesande täinud, aga nad, raiped, ju ei sünnita. Tegelikult on nii, et haritud, töökad ja liiderlikud naised on ohuks rahvale, riigile ja tsivilisatsioonile kui sellisele.”

Tõepoolest, meil on me kuulus preambula (küllap veel üks oma jama). 2007. aasta parandusega ütleb see, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Aga kuidas on naiste sigimine sellega seotud? Kuskil pole välistava selgusega öeldud, kuidas eesti kultuuri säilimise peab tagama ja milles täpselt seisneb see eesti rahvus, kes peab säilima – see tähendab, mis tunnuste alusel seda rahvust piiritleda. Ei ole ometi öeldud, et eesti kultuuri kandjad peaksid olema heledate juuste ja siniste silmadega. Või et võid oma rahvuseks „eestlane” valida üksnes siis, kui oled heleda nahaga. Kas neile, kes väljasuremise pärast muretsevad, on rass nii kallis? Kas nad näevad eesti kultuuri üksnes kombinatsioonis teatud väljanägemisega, kindla nahavärviga? Keelt ja kultuuri, kui need vähegi atraktiivsed ja jätkusuutlikud on, võiksid vabalt hakata edasi kandma teistsuguse väljanägemisega inimesed.

Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)
Illustratsioon: Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)

Muidugi mõistan ma inimese hirmu tähendusrikka keskkonna kaotamise ees ja mõistan isegi väljasuremisängi esteetilist aspekti – ikka on kahju, kui mingit värvi sulestikku looduses enam ei esine, isegi kui see kadumine juhtub pärast meie surma ja me praegu seda ainult kujutleme. Saan aru, et kujutlus oma harjumuspärase kultuuri säilimisest annab turvatunde, ja kujutlus selle kiirest evolveerumisest mitte eriti. Siiski tekitab hämmastust mehhanitsistlik, dogmaatiline perspektiiv, mis peab sigimist inimese põhiülesandeks ja eesti asja millekski selliseks, mis on väärt sigimissundusega säilitamist. Miks? Sellele küsimusele läbinisti ratsionaalset vastust ei ole. Sigimissunduse õigustamist biofašismiks nimetada pole liialdus.

Igasugune kultuur hõlmab alati ka repressioonielemente, aga kui „eesti asi” hõlmab repressiooni nii varjamatul kujul, siis ta küll üks hea asi ei ole. Siis on ta neuroos või sundkäitumine, mida pole tarvis inimeste heaolu arvelt vägisi säilitada. Ma ei ütle siin, et Eesti asi ongi paratamatult või olemuslikult nii repressiivne: pigem tahan öelda, et sellest ei tohiks nii mõelda.

Tuleb muidugi kohe tõdeda, et demograafiline hädakisa pole iseloomulik ainult eestlastele. Itaalias, mille iive on olnud aastakümneid negatiivne ja kus sellegipoolest elab praegu 60 miljonit inimest, kaebas kardinal Bagnaschi mõne aasta eest, et maa läheb vastu demograafilisele enesetapule. USA-s peab ühe uuringu järgi 46% inimestest seda tähtsusetuks, kas naistel on järjest vähem lapsi või mitte. 38% seevastu leiab, et niisugune trend on riigile kahjulik.

Ja siin tuleb esile see teine tähtis aspekt: sotsiaalne parasiitlus, mida lastetutele globaalselt ette heidetakse. Näeme huvitavat paradoksi: sellal kui lastetutele heidetakse ühest küljest ette egoismi ning lapsevanemaid peetakse altruistlikumaks, heidetakse lastetuile teisalt ette ka seda, et nad oma tulevikule ja pensionile piisavalt ei mõtle, samas kui lapsevanemad oleksid oma lapsed justkui vana külaühiskonna kombel enesele toitjaks kasvatanud. Olen lugenud kommentaare, kus õhatakse igatsevalt aja järele, kus polnud veel „kommunistlikku pensionisüsteemi” ja noored võisid vallasantide pealt varakult näha, mida järglasteta elu kaasa toob. Sakslanna Tanja Drückers kirjutas Die Zeitis tabavalt: „Sellal kui ükski naine ei jää rasedaks selleks, et riigile laps kinkida, peavad lastetud aru andma, miks nad riigile last ei kingi.”

Rahvusliku ja sotsiaalse kohusetäitmisega liitub kenasti ka inimese bioloogilise missiooni idee. Natsidel oli termin das Leben Unwert des Lebens: elu, mis pole elamist väärt. Ma arvan, et ei liialda palju, kui ütlen, et see termin iseloomustab ka paljude eestlaste hoiakut lastetute suhtes.

2009. aastal noppis Rando Tooming välja veebikeskkonna perekool.ee kommentaatorite brutaalsed märkused lastetute arvel ja kirjutas neist artikli. Ajakirjanik näis olevat pereinimeste kurjusest hämmingus, kui leidis väiteid nagu „ükski lastetu pole väärt isegi küünemusta lapsi kasvatava ema või isa küünte all”.

Iseloomulik oli see, et psühholoogiks tituleeritud Anneli Salk, kellelt ajakirjanik kommentaari palus, peaaegu et kopeeris kommentaatorite hoiakuid ja asus omakorda lastetuid halvustama. Tsiteerin Salku: „Nende naiselik-emalik pool hakkab lonkama. Nad teevad valel ajal kohatuid märkusi, ei saa osast teemadest aru ja nende juures võib tajuda teatava kogemuse puudujääki.” Lapseemade tigedust õigustab psühholoog võrdlusega loomariigist: „Ega ilmaasjata öelda, et pojaga emasloom tapab kõik enda teel.” Vaat nii. Kui vaja, on inimene ikkagi loom, ja loom olla on uhke – kui vaja.

Sealsamas perefoorumis tõstatati kolm aastat tagasi teema: „Kas lastetu naine on inimesena väärtusetu?” Ja vastuseid laekus kenasti. Siin on mõned eredamad [kirjaviisid muutmata]:

„Apsoluutselt väärtusetu.Tühja elanud oma elu.”

„Minu jaoks kohe kindlasti on väärtusetu, naisena. naine,kes on jätnud oma oluliseima ülesande täitmata.”

„Bioloogilise jälje jätmises – jah, ta ei täida enda looduse poolt kaasaantud ülesannet. Sotsiaalselt on see aga veidi keerulisem probleem. Oleneb millega naine tegeleb. Kui on selline tilu-lilu muiduelaja nagu nt ”Sex and city” Carrie ja Samantha, siis pole sellisel vegeteerimisel erilist mõtet ja põhimõtteliselt on naine väärtusetu. Kui ta aga pühendab ennast Ema Teresa taolise tegevuse peale (see on lihtsalt näide), osaleb nt lastekodulaste abistamises, aktiivselt igasugustes programmides, mis hädasolijaid aitab, tegeleb millegi väga vajaliku ja konkreetsega, siis pole tema lastetus probleemiks.”

Nagu näeme, on naise olemisõigustus tolle inimese jaoks ikkagi lastega tegelemine ja teiste abistamine. See on see teine sugupool, kelle suureks ürituseks on assisteerimine, abistamine, toetamine. Ema Teresa – lihtsalt üks näide.

Sellega meenub iibekasvatusskeem, mille Eduard Tinn ligi kümmekond aastat tagasi välja mõtles: „Tugipunkt on vanema põlvkonna naiste üle-eestiline lastehoidmise ja -kasvatamise pikaajaline aktsioon … Kui noored naised on valmis sünnitama ja vanemad naised lapsi kantseldama– siis oleme omadega mäel.” Niisiis, jällegi: vanema põlvkonna naised ja mitte mehed. Vanemas eas pole küsimus enam ometi sünnitamises, mida mehed teha ei saa.

Ühel festivalil küsis mult Zimbabwe kirjanik, kas mul lapsi on. Küsimus oli ebameeldiv, iseäranis seetõttu, et olin tolleks ajaks juba mitut aastat tulutult lapsesaamist üritanud. Mu eitava vastuse peale zimbabwelane peaaegu karjatas: „This is tragic!”

Võin ainult oletada, kas kirjanik väljendas zimbabwelastele iseloomulikku hoiakut. Muide, Zimbabwes on loodud Chipo Chedu Fond lastetute naiste toetuseks, mis püüab hariduskampaaniate ning lastetute nõustamise ja jõustamise abil ühiskonna negatiivseid hoiakuid muuta. Eestis niisugust fondi ei ole, kuigi hoiakuid jälgides oleks see igati asjakohane. Aga eestlusse sissekirjutatud biopoliitilisus seda võib-olla ei lubaks.

Project 12
Illustratsioon: Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)

Vaadakem Hollandi demograafide Eva-Maria Merzi ja Aart C. Liefbroeri uurimust selle kohta, kuidas Euroopa eri riikides suhtutakse lastetusse. Selgub, mitte vist väga üllatuslikult, et hoiakute põhiliseks eraldusjooneks on lääne- ja idaeurooplus, mitte see, kas kultuuri n-ö aluspõhi on katoliiklik või protestantlik. Ida-Euroopas mõistab enamus lastetuse hukka, Lääne-Euroopas on hukkamõistjaid tühine protsent, enamus suhtub lastetusse sallivalt või lausa pooldavalt. Just Skandinaavia- ja Beneluxi-maades on palju neid, kes lastetuse pigem heaks kiidavad. Aga arvestatav hulk oli niisuguseid vastajaid ka Hispaanias ja Portugalis.

Tabelist vaatas vastu vana tuttav tõsiasi: väärtuste poolest kuulub Eesti ühte gruppi Bulgaaria, Ukraina ja Venemaaga. Nimelt oli Eesti lastetuse hukkamõistjate poolest kohe nende maade järel neljandal kohal: isegi teised Ida-Euroopa maad nagu Läti, Rumeenia, Ungari, Poola olid meist ses osas märksa sallivamad. Eestlastest üle 70% mõistis lastetuse hukka, samas kui Taanis üle 90% kiitis selle heaks – tõepoolest, mitte üksnes ei suhtunud neutraalselt, vaid kiitis heaks [approve]; seejuures 50% küsitletuist valis vastuse strongly approve. Vana tuttav Eesti: biovõim ja brutaalne külaühiskond. Haritud inimeste ja naiste seas oli lastetuse heakskiitjaid rohkem kui meeste, harimatute ja usklike seas. Seda, et naised ja iseäranis haritud naised suhtuvad lastetusse paremini kui mehed, on kinnitanud ka uuringud Ameerikas. Siin ei ole midagi intuitsioonivastast: naised on lihtsalt realistid ja teavad, mis laps maksma läheb. Meestel, kellele langeb ikka veel lastekasvatamise koormust vähem, on lihtne järelemõtlematult hurjutada või sünnitamist ülistada. Evolutsioonilisest aspektist, nagu teada, tuterdaks mees rõõmuga ringi ja rasestaks nii palju naisi kui jaksab, lootuses, et mõni neist ikka elama jääb ja lapse sünnitab. Imetajate emasloomad seevastu rõhuvad pigem järglaste kvaliteedile kui kvantiteedile. Oma elu liigne hooletussejätmine ei too head kaasa ka järglastele.

Inimesel, kes soovib õppida leppima lastetu eluga, on seda meie keskkonnas üpris raske teha. Segavaid impulsse tuleb igalt poolt. Elu on muutunud üha lapse-, beebi- ja emmekesksemaks, seda nii meil kui ka mujal, ja see ei ole ainult minu kibestunud mulje, vaid ka lääne ajakirjanike tõdemus. Juba mainitud Die Zeiti artiklis kirjutab Drückers: „Atraktiivse ja õnneliku lasteta naise kuvand, mis levis seitsme- ja kaheksakümnendail, on out. Lastesaamine on muutunud popiks. Lastetud on out.”

Tegelikult on see cool olnud juba mõnda aega, ja meil iseäranis. Väikese kõrvalepõikena: 2000ndate keskpaiku ja kümnendi teises pooles hakkas meil iseäranis lokkama isa-luule. Noored mehed imetlesid oma täiskasvanuks saamist nüüd isaduse kaudu, mis märkis väikest pööret väärtustes, ent peegeldas võib-olla ka arusaama, et tubli eestlane on lastega eestlane; kahtlemata teeniti sellega ära laiema lugejaskonna (sh põhigrupi, vanemate daamide) heakskiit. Meenutagem korraks, milline nägi välja esimene ja ainus Sirbi number pärast seda, kui Reformierakond oli instseneerinud ajalehe ülevõtmise. Uus toimetus pretendeeris justkui alternatiivsusele, ent juba n-ö toimetajaveerg ja selle foto (isa kolme lapsega) oleksid võinud sobida ajakirja Pere ja Kodu. „Kui kaunis on olla heldinud koos kogu inimkonnaga mööda muruplatsi jooksvate laste tõttu,” nagu õhkas üks Kundera tegelane. Kas kitšipildid ongi see, mis tekitab lastetuis ahvatlevaid kujutlusi? Õilis kitš, millele inimesel peaks ju ometi õigus olema, kui ta on ööde kaupa väikese lapsega jännanud? Näe vaeva, ja sinagi võid poetada õnnepisara muruplatsil jooksvate laste pärast!

2014. aastal ilmus ameeriklanna Jennifer Seniori raamat „All joy and no pleasure“. („Üksnes rõõm ja ei mingit lõbu”), kus ta kirjeldab nüüdisaegset lapsevanema elu kui imelist paradoksi: metsik rühmamine, mis kõigele vaatamata pakub sulle transtsendentset rõõmu. Muuseas, seda lastest saadava transtsendentse rõõmu väljendit olen kohanud ka Saksa meedia kommentaarides. Transtsendents ja kitš, õde ja vend, repressiooni sugulased… Senior väidab, et see rõõm on midagi hoopis muud kui intensiivne, efemeerne ja lõpuks ikkagi üksildane lõbu, mida naudivad lastetud. Perekeskses Ameerika ühiskonnas on raamatul olnud suur edu, vaatamata sellele, et Senior esitab ka jubedalt mõjuva nägemuse lastest kui oma vanemate superegost.

Kas see on see joy, see justkui sügavam ja moraalsem rõõm, mida lastetu loodaks oma järglase kaudu kogeda? Võib-olla. Küllap on siin tegu ka vastastikuse naudingukujutlusega: kumbki pool – unistav lastetu ja äravaevatud lapsevanem – arvab, et tõeline nauding on kättesaadav just teisele. Kurnatud, piiratud süvenemis- ja tegutsemisvõimalustega lapsevanem kahtlustab, et äkki on lastetu kätte saanud selle naudingu, mis temal ta õilsas missioonis saamata jääb (ja mäletab ehk ka oma lasteta elust, kui võimalusterohke see aeg oli). Sellal kui lastetud, kes pole seda omal soovil, kuulutavad heauskselt: Handy versenkt – gerne! Telefon uputatud – rõõmuga! Teeks mida tahes – kui ainult!

Ja siis tuleb välja, et nood kained inimesed, omal soovil lastetud, on teistest siiski suhteliselt õnnelikumad. Aga nendetaoliseks saada pole lihtne, kui seadistus on kujunenud teistsuguseks. Kõige eespool öeldu juures, kogu tahtmise juures mõelda iseendast kui skeptikust – nurjunud lapsesaamise katseid olen ma tajunud teatud hetkel täieliku inimliku läbikukkumisena. Hullem veel: mul pole raske aru saada ka neist õnnetutest inimestest, kellest oli loo algul juttu. Kust tuleb see reproduktiivne imperatiiv?

Olen oma arust ikka uskunud, et inimesel pole mingit püha missiooni, üheselt määratud eluülesannet. Olen tahtnud arvata seda, mille on ilusti sõnastanud itaalia filosoof Giorgio Agamben: „Tõsiasi, millest peab lähtuma igasugune eetika-alane arutlus, on see, et inimesel pole mingisugust olemust, mida ta peaks realiseerima, mingisugust ajaloolist või vaimset ülesannet, mingit bioloogilist saatust. Ainult seetõttu saab midagi niisugust nagu eetika olemas olla: sest on selge, et kui inimene oleks või tal peaks olema see või too substants, see või too saatus, poleks mingisugune eetiline kogemus võimalik – meil oleksid üksnes ülesanded, mis tuleb täide viia.”

See, mis inimene Agambeni jaoks on, ei ole mitte olemus: see on iseenese eksistentsi kui võimaluse või väe lihtne fakt. Jaa, üldiselt, teistega on see nii – seda on meil lihtne möönda. Aga mitte minuga, sest mina pean tegema oma valikuid vastavalt seadistusele, mida ma ei jaksa nii hõlpsalt muuta ja mis ütleb, et see võimalus või vägi on valesti kasutatud, kui ma seda edasi ei anna. Taga hullemaks, bioloogiliselt edasi ei anna.

Miks see järglase-mõte tahab inimesse mõnikord nii lootusetult söövituda? Sellist asja nagu emainstinkt pole olemas. Nii vähemalt väidab antropoloog ja primatoloog Sarah Blaffer Hrdy: emalik käitumine on pigem õpitud. Instinktide asemel on meil ikkagi tungid ja vanemliku instinkti asemel on õigem kasutada sõna bonding, side. Seda soodustab sünnitusel ja laktatsioonil erituv oksütotsiin: oksütotsiinisüst suurendab hoolitsevat käitumist ka mittesünnitanud ja mitteimetavatel isenditel. Katsed on kinnitanud sedagi, et mingit müstilist oma lapse hääle äratundmist naistel ei esine: lapse häält tunnevad ühtviisi hästi ära nii mehed kui naised, ja see sõltub üksnes koosveedetud ajast, see tähendab mälust.

24veeb
Illustratsioon: Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)

Siit peaks nähtuma, et adopteerimine oleks kerge valik. Lastetud inimesed peavad seda enamasti kergekäeliseks soovituseks just nende poolt, kel on omal bioloogilised lapsed olemas: teine asi on, kui seda soovitab inimene, kel kasvavad peres adopteeritud lapsed. Bioloogiliste vanemate puhul me enamasti ei saagi teada, kas nad oleksid selliseks valikuks valmis või mitte, ükskõik kui veendunult nad ka ei räägi, et tähtis on nurture, mitte nature. Nood inimesed ei pruugi kunagi kohtuda oma sisemise biofašistiga. Kõrvale ei saa jätta ka hirmu, et lapsendaja võiks tunda kibedust lapsendatu suhtes, kes on uhkelt ilmale tulnud, sellal kui tema enese bioloogiliste järglaste või rasedustega on läinud kehvasti.

Perekooli foorumis on halvustatud ka inimesi, kes otsivad lapsesaamisel meditsiinist abi, mitte ei lapsenda. „Need inimesed ei armasta lapsi, vaid iseennast,” oli ta veendunud.

Tõepoolest. Inimesed oma mini-mina jahil. Võib arutleda ka, kas selles on üldse midagi ilusat, kui lapsevanem heldinult just oma last silmitseb ja temas iseennast ära tunneb. Heldimapanev nartsissism. Ja kui jagada lapsed sünnitusmajades suvaliselt pärast sündi laiali? Võtta loosi, kellele milline? Oksütotsiin on sünnitusel tekkinud, laktatsioon toimub, altruism nõuab arendamist, nii et pole vahet, kelle lapsuke?

Keegi meist ei saa olla iseenese jaoks lõplikult läbipaistev, et kindlalt öelda: ma tahan seda, sest nii- ja naasugused kogemused ja tegurid on mind seda tahtma pannud. Me ei saa olla endi jaoks lõpuni läbipaistvad juba seetõttu, et tekib küsimus, kes see ise on, kellele meie ülejäänud isedus on läbipaistev, ja kellele see läbinägev ise siis omakorda läbipaistev peaks olema.

Keeruline, keeruline on see oma tahtmiste pundar.

Siinkohal võib tsiteerida üht luuletust Mart Kangurilt:

lõpuks pean ma ikka
oma tahtmist tegema
minu tahe
ei ole minu teha

Ei, see ei ole minu teha, et ikkagi on tähtis see jätkumisillusioon, sarnasuste kaudu olemine (kevadel poleks väärtust, kui ta oleks viimane omataoline; ühelgi asjal pole ainult omasugusena, ilma samasuguste asjadeta väärtust, st tähendust).

Kahtlemata mõjutavad mindki igasugused kestmise- ja bioloogiafantaasiad. Ma ei saa öelda, et see, mis tundub mulle elu tuumasse puutuvalt tähtis, võiks tulla mingist mu muutmatust olemusest. Aga me võime püüda kui tahes targad olla, iseenese kultuuriline läbinägemine ei kanna alati praktilist vilja. Enda ümberkirjeldamine ei käi kergelt. Need jutustuseplokid, millest me oma elukujutluse kokku paneme, on väga visad, justkui juured alla ajanud. Isegi kui me nad oma arust hoolikalt katki raiume ja minema viskame, kipuvad nad kohe tagasi kasvama nagu nõiamoori umbrohi „Nukitsamehe” filmis.

Asi oleks teisiti, kui tegu oleks üksnes välise survega. Selle kohta võib meenutada lugu 17. sajandi Inglismaalt: kuna sigimatust seostati truudusetusega, püüti vastupidist tõestada igasuguste vahenditega. Nõnda püüdis üks Londoni ämmaemand 1677. aastal teeselda rasedust, kandes kõhu peal patja. Ta hankis surnud imiku, teeskles tuhusid ja ütles, et oli lapse sünnitanud – aga see oli sünnitusel surnud. Nii püüdis ta teha heameelt abikaasale, kes oli kannatamatult last tahtnud. See sobiks ühtlasi heaks foucaultʼlikuks näiteks ajast, kui distsipliin ja karistus polnud veel internaliseeritud.

Tuleb meelde Jeannette Wintersoni lause: Why be happy when you could be normal? Miks olla õnnelik, kui sa saad olla normaalne? Kas asi on ikkagi selles? Väga õnnetu inimene ei taha elada, kui ta ei saa olla see, kes ta on õppinud olla tahtma. Kas me oleme mingite võimutehnoloogiate poolt sellisteks kujundatud, et me niisuguseid asju tahame? Kas see ongi internaliseeritud biovõim? Kas kujutletav järglane on saanud lihtsalt igasugu mõjutegurite, kujundavate jutustuste kaudu meie luuluks, seaduseks, kinnismõtteks?

Või siis – kas laps on mingi ihaobjekt, lõputult nihkuv, kättesaamatu, aga seejuures ikkagi ja ilmselt just seepärast lootustandev: ta annab lootust iha jätkumiseks, meie oma iha jätkumiseks pärast meie füüsilise eksistentsi lõppu? Ja kui niisugust ihakandjat ei ole, on kõik justkui läbi, kuivanud, kärbunud (ja kõik need muud metafoorid)? Miks tundub ülejäänud elu ilma järglasteta nagu Lars von Trieri „Melanhoolia” lõpp, kus inimesed istuvad üksteisel käest kinni hoides ja ootavad, kuni Maa ära põleb? Surmahirmuks ei saa seda nimetada. Surmakibeduseks võib-olla.

Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)
Meril Liis Kütt (http://meril.ml/)

Ja ikkagi: miks siis inimesel ei võiks olla väikest piiratud absoluutsete väärtuste maailma, kus on omad pühadused ja vaidlustamatud eesmärgid? Tita rõõm on ometi, vähemalt mõneks ajaks, kuni ta ei karju ega viska end ebameeldivaks punaseks pulgaks, üks vanema absoluut, uus orgaaniline metafüüsika. Ah, see illusioon (joy, transtsendents, kitš jne), et oma aja kokkusurumise ja äraandmisega oled andnud kellelegi teisele võimaluse.

Pseudo-iseendana, mini-minana tahab inimene võib-olla veel kord või siis lõpuks ikkagi, lõputus edasilükkamises ülimaid väärtusi kujutleda. Uue olendi kaudu maailma auraatilisust tagasi saada. Elu mõttetusega silmitsi seismist natukenegi kellegi teise õlule veeretada, edasi lükata (väike olend ju veel ei tea, ja äkki õnnestub sellesse teadmatusse, asjade uudsusse koos temaga jälle sisse elada).

Rääkides tungist edasi kesta, saab muidugi küsida ka, kas kestmine peab toimuma pigem uue tekitamise või olemasoleva säilitamise kaudu.

Kuidas meile meeldiks võimalus, et enam uusi inimesi ei tuleks, aga vanad, praegu olemasolevad, elaksid igavesti? Või siis – kui uusi sünniks väga vähe ja olemasolevad elaksid väga, väga kaua? Briti gerontoloog Aubrey de Grey eesmärk on inimene, kes elaks tuhandeaastaseks, seejuures mõistagi 25-aastase kognitiivseid võimeid ja füüsilist vormi säilitades.

Mis siis saaks? Kas me eelistaksime madalat sündivust ja madalat suremust või seda, et mõlemad on kõrged? Kuidas me seda tajuksime, kui võiksime põhimõtteliselt elada igavesti, aga uut materjali enam juurde ei tuleks? Kas selline maailm tekitaks meis umbsusetunnet või saaksime me lõpuks aru, et „vahet ei ole”, lõpmatult elades identiteet lahustuks? (Nii nagu Borgese jutus oli igavesti elav mees kõik inimesed.) Panin ühes oma loos tegelased selle üle arutlema, aga ega ma ise ei oska vastust anda. Intuitiivselt oletan küll, et sigimisvõimalusest ei tahaks inimene lõpuks ikkagi loobuda. Ei, tundub väheusutav, et inimene sellest niipea loobuda suudaks.

Aga kui edukalt sigiv maailm sigib naise rahulolu ja eneseteostuse arvelt, pole see kuigi sigimistväärt maailm. Eesti, mille elanikkond muudkui kasvaks naise allasurutuse hinnaga, ei saaks olla elamisväärne maa. Et naise elus asjad nässu ei läheks, tuleks talle tagada eneseteostuseks ja turvatundeks maksimaalsed võimalused. Me kogeme pidevalt, et loodus ei ole suurem asi, st meie psüühika ja kujutlused ei kipu temaga sobituma. Aga teda me praegu veel kuigipalju muuta ei suuda, võime peamiselt vaid kiruda ja mõelda, et ehk kuskil paralleeluniversumis on asjad paremini õnnestunud. Mida me – tasapisi – muuta saame, on sootsium. Vaadakem siis, et meie ühiskonna tüdrukud – ja poisid – kasvaksid nii, et nad ei hakkaks end ise biologistlikult hindama. Et nad tõesti usuksid, et inimesel pole mingisugust olemust, mida ta peaks realiseerima, ei mingit ajaloolist ülesannet, mille pärast peaks ennast piinama.

Tegemist on 14. novembril 2015 eetrisse läinud Ööülikooli loengu kirjaliku versiooniga. 

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka