Õudusjutt feministi esimesest koolipäevast

Ma läksin pealinna ülikooli sotsiaaltööd õppima. Esimese päeva esimeses loengus viskab õppejõud pommi.

Ma ei ole homofoob, aga…” (me teame, mis pärast seda “aga” tuleb, eks?) “…lapsi ma neile lapsendada ei annaks.

MIKS!?” hüüatan tagareast.

Miks? Neil on niigi raske olnud. Te võite ju öelda, et lastekodus pole parem, aga võib olla on küll.” Ja lisas juurde, et ühiskond pole selleks valmis.

Auditooriumist tuleb lisa: “Oleneb, mis põhjusel nad lapsendavad, kas nad tahavad midagi näidata, igavusest või miks…”

Natuke aega hiljem räägib õppejõud juba sellest, kuidas Rootsis on poliitilise korrektsusega üle piiri mindud, jõulegi ei tohi nad enam pidada, sest “muidu äkki keegi solvub”. Auditooriumist kostab nõustuvat üminat: “Jah, miks me peame nende maailmapildi omaks võtma ja nende burkad ja hidžaabid! Meie ei pea nende reegleid järgima hakkama!”

Kui üks õppur mainib veidral toonil, et varsti hakkab ta “meie imeliste pagulastega” töötama, kostab auditooriumist lõbusat itsitamist päris mitmest kohast.

Küsimuse peale, kas meid, naisi, diskrimineeritakse, kostub vastuseks ühe mehe poolt öeldud valjuhäälne “EI!”

Mul endal on juba täitsa hirmus, sest kaugõppes õpib palju juba töötavaid sotsiaaltöötajaid ning aine nimi on sotsiaaltöö väärtused ja eetika.

Ilusat tarkusepäeva!


Triin Bärengrub on feminist ja värske sotsiaaltöö tudeng.

Foto: Dave_S. Rowan berries. Flickr CC.

Toimetas Nele Laos