Palgalõhet pole mõtet lahata ühest küljest

Foto: Marco Leo / Creative Commons Flickr

Eile saime lugeda Rein Vöörmanni arvamust “Mis siis tingib soolist ebavõrdsust?“. Artikkel keskendub üsna avarast pealkirjast irdudes soolisele ebavõrdsusele tööelus, või õigemini pea pelgalt palgalõhele.

Kokkuvõtlikult väidab Vöörmann, et peamiselt peitub meeste ja naiste palgalõhe põhjus Eestis naiste erialavalikus. Samuti seab artikli autor kahtluse alla võrdõigusvoliniku töö tõhususe võrdse kohtlemise edendamisel. Vöörmann siiski ei eita, et palgalõhe püsimise taga võib olla ka puudulik regulatsioon või “midagi märksa sügavamat, mida ei suuda ametis oleku aja jooksul väärata ükski volinik”. Kärmelt aga jäävad muud põhjused kõrvale ja autor peatub tema meelest olulisimal ehk tööturu soolisel segregatsioonil. Vöörmann nendib, et naised eelistavad “töötada hariduses, sotsiaalsfääris, kultuuris, mis teatavasti ei kuulu kõrge palgatasemega valdkondade sekka, ja madalamatel ametikohtadel”.

Vöörmann viitab 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringule, millele vastanutest enamik arvas, et naised peaksid saama meestega võrdset palka ja sobivad tippjuhiks sama hästi kui mehedki. Uuringutulemustes näeb ta vastuolu naiste ameti-eelistustega ja imestab, miks “arvamused isiklikes valikutes ei realiseeru”. Sealjuures pole Vöörmann tähele pannud, et tüdrukuid asub näiteks IT-erialasid õppima igal aastal järjest enam ning eirab asjaolu, et suur osa tööealisi naisi on hariduse omandanud ajal, mil suhtumine soolisse võrdõiguslikkusse erines praegusest märkimisväärselt. Peale ühiskondlike muutuste on toimunud murrang ka tööelu puudutavates õigusaktides – meestega võrdsed õigused elukutset valida tekkisid Eesti naistel alles 1. juulil 2009. aastal, kui kaotas kehtivuse senine töölepinguseadus, mille järgi oli naistele keelatud 229 ametit.

Vöörmanni teemaarendusest jääb mulje, et hoiakud, mis palgalõhet soodustavad, on üksnes “vale” eriala valinud naiste patt, mis ülejäänud ühiskonda ei puuduta, – kui naiste suurem kodutööde koormus kõrvale jätta. Mujal maailmas palgalõhe teema niisuguse lihtsustamiseni, või kui piltlikumalt väljenduda – ohvri süüdistamiseni, ei jõuta. Pealegi ei räägi teatud töö (õpetamine, põetamine, kultuuritöö) eest makstav väiksem tasu midagi nende ametite tegelikust väärtusest või olulisusest. Vaid palga põhjal tehtud valikud jätaksid ühiskonna ilma hädavajalikest töötajatest ning praegune elukorraldus kukuks ühel hetkel lihtsalt kokku.

Euroopa Komisjoni trükises “Sooliste palgaerinevuste kaotamine Euroopa Liidus” sedastatakse, et “soolised palgaerinevused on mitmete omavahel seotud tegurite põhjustatud keerukas probleem, mis on endiselt aktuaalne suurenenud soolise ebavõrdsuse tõttu majanduses ja ühiskonnas”. Palgaerinevuste põhjused (trükises avaldatud järjekorras) Euroopa Komisjoni hinnangul:

– diskrimineerimine töökohal,

– erinevad tööd, erinevad sektorid,

– kohtlemine tööl ja palgasüsteemid,

– naiste töö ja oskuste alahindamine,

– vähe naisi kõrgematel ja juhtivatel ametikohtadel,

– soorollid ja traditsioonid,

– töö- ja perekohustuste tasakaalustamine.

Worst dangerous mountains
Palgalõhe kui staatiline loodusobjekt, näiteks mägi

Nagu näha, on palgalõhe põhjuste ring palju laiem, kusjuures Vöörmann ei maini oma artiklis väga olulisi palgalõhe põhjusi, näiteks nagu naiste kohtlemist töökohal ning naiste töö ja oskuste alahindamist. Veidi sinisilmselt ja idealistlikult võiks ju arvata, et vähemalt (otsest) diskrimineerimist ometi Eestis ei toimu. Eesti Statistikaameti analüüs aga näitab midagi muud – kui vaadata naiste ja meeste palka ameti järgi, on erinevus sama suur kui üldise palgalõhe puhul. „Naiste ja meeste võrdne kohtlemine on otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise puudumine”, sätestab soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kui naisele makstakse sama töö eest väiksemat palka kui tema meessoost kolleegile, on tegemist diskrimineerimisega.

Mis sellise olukorra tingib? Kahtlemata mängivad siinkohal olulist rolli ettevõtete palgasüsteemide läbipaistmatus ja ametiühingute nõrkus, aga paraku ka naiste madalam enesehinnang, soostereotüübid jne. Statistikaamet analüüsis selle aasta kevadel naiste ja meeste palgaootusi ning jõudis tulemuseni, et palgaootus erineb viiendiku võrra. Ka palgaootuse lõhe puhul selgus, et naiste ja meeste koondumine erinevatele ameti- ja tegevusaladele pole lõhe ainuke ja peamine põhjus. Näiteks esinesid naiste ja meeste palgaootuste puhul suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe lausa 40,1%).

Kahetsusväärselt ei leidu Vöörmanni artiklis sõnu „tööandja” ega „personalipoliitika”, justkui naiste kehvema tasustamise taga oleks mingi nähtamatu ja autonoomne mehhanism, nagu paratamatu-pöördumatu loodusnähtus. Soolise võrdõiguslikkuse edendajad nii ei arva – palgalõhe vähendamiseks leiab hulga lahendusettepanekuuid Euroopa Komisjoni dokumendist (eelviidatud). Loodetavasti jätkab Statistikaamet palgaerinevuste statistika kogumist, avaldamist ja tõlgendamist ka pärast Norra toetuse lõppemist.

Võrdõigusvolinikule tehtud kaudsed etteheited kummutab 2014. aasta ülevaade võrdõigusvoliniku tööst. Huvilistel tasuks lugeda vähemalt selle ülevaate kokkuvõtet. Võrdõigusvoliniku poole pöördumine on aasta-aastalt suurenenud. Jätkuvalt puudutab suur osa pöördumistest võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisi, seda eelkõige soo tõttu ja tööelu valdkonnas. Kantselei on head tööd teinud ministeeriumide ametnike teadlikkuse parandamisel ning personalitöötajate, tööinspektsiooni ja töövaidluskomisjoni juristide koolitamisel.

Suur pilt asub sealpool (Foto: J E Therlot / Creative Commons Flickr)

Kuna tulemusliku võrdsuspoliitika kujundamisel lasub suur vastutus kõrgemal tasandil tehtud otsustel, siis soovitab volinik valitsusel koostada soolise palgalõhe vähendamiseks uus tegevuskava ning koguda erinevate valdkondade kohta regulaarselt soopõhist statistikat. Samuti soovitab võrdõigusvolinik muuta töö ja pereelu paremaks ühitamiseks senist vanemahüvitise süsteemi, et soodustada hoolduskoormuse ühtlasemat jagunemist meeste ja naiste vahel.

Me ei laida sugugi Vöörmanni arutelu-üleskutset, otse vastupidi – osalegem näiteks aktiivselt arvamusfestivali sooalal, küll aga peame tegusid aruteludest olulisemaks. Seejuures ei tasu alahinnata soostereotüüpe, mis lapsi sünnist alates saadavad ja mis mõjutavad ka hilisemat erialavalikut, kui Vöörmanni põhiargumendi juurde naasta. Sooline segregatsioon avaldub juba mänguasjaturul ja isegi lasteraamatute puhul, rääkimata tehnoloogiaõppe suundumustest, mida Vöörmann tähtsaks ei pea, aga mis hoolimata põhikooli õppekava näilisest paindlikkusest osutuvad praktikas uskumatult konservatiivseteks.

Lõpetuseks soovitab TLÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi vanemteadur Vöörmann “”Pakosta liinilt” tagasi tõmmata” ja suurele pildile keskenduda. Kummaline arvamus – ebademokraatlik ja läbipaistmatu kõrgete riigiametnike valimise praktika ei muuda kuidagi ühiskonda võrdsemaks. Ka see kuulub suure pildi mõistmise juurde.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka