Pätt püünele, lipp hambusse

Eesti Ekspressi tellijatele on käima lükatud kampaania, mille võitja saab põnevusreisi Floridasse. Välireklaamil on Imre Araka nägu ja seda saatmas tekst: „On inimesi, kellega sa ei tihka kohtuda. Sa ei peagi. Me teeme seda sinu eest.“ Reklaami allservas seisab: „Eesti Ekspress nr. 1349 intervjueeris endist allilmaliidrit“. Kummaline sõnavalik, üllatav reklaaminägu, huvitav ajastus – kas te ei leia?

Üllatust tegelikult ei ole. Tasub ainult süveneda viimase kümnendi jooksul kohalikul meediamaastikul täheldatavasse tendentsi romantiseerida eesti soost endisi ja praegusi kriminaale, pehmendada nende kuritegusid, vaadata mööda nende retsidiivsest käitumisest ja vägivaldsusest, jättes kõnealustest pigem mulje kui tõelistest Eesti patriootidest. See suundumus ei levi paraku üksnes kollase ajakirjanduse veergudel.

Seksikas paharet

Eesti Ekspressi välikampaania foto toetub 14. oktoobri 2015 intervjuule Arakaga, kellega koos käidi toona läbi aegade hämarusse vajunud põgenemistee Stenbockist. Arakast intervjueerinud Tarmo Vahter tegi seda oma raamatu jaoks, kuna tema arvates on “tegemist äärmiselt huvitava ja põneva elukäiguga inimesega, kellel on olnud mitu elu”. Araka lugu saadab artiklis interaktiivne lahendus, kus põgenemistee kaardile paigutatud numbritele vajutades avaneb uus sisu, näiteks video loo kangelasega Toompeal.

Lugeja võib niisiis veenduda, et Araka ärajooksmine oli kohaliku ajaloo seisukohast eriliselt tähtis sündmus, millega seotud kuulujutte tuleb aastakümneidki hiljem kummutada. Samas tekib aga küsimus, kas meil vähe pätte kinnipidamiselt putku paneb – kus on siis nende isikulood, mida illustreeriksid interaktiivsed kaardid, videod põgenejaga ja muu taoline? Ja mis peamine – miks üldse ilmub endast lugupidavas kvaliteetajakirjanduses kurjategijaid heroiseeriv sisu?

Arakale poogitakse külge rida suurejoonelisi epiteete. Loeme inimesest, keda iseloomustab truudus, õiglustunne ja kuulumine aastakümnetetaguse eliidi sekka (tuntud tuttavad, tipp-poliitikust pinginaaber). Kõnealuse praegustest kahtlastest sissetulekuallikatest vaadatakse igasuguste edasiste küsimusteta lihtsalt mööda. Araka portreeloos kriitiline ja uuriv alge puudub. Samas aga rõhutatakse, et intervjueeritava näol on tegemist endise allilmaliidriga, kuigi siin kohal tekib õigustatud küsimus, kas ikka on nii väga endine, kui praegust tegevusvaldkondagi ei jagata, kuid raha paistab olevat laialt käes. Loo kangelase vanadele vägitegudele kiidetakse pigem takka, et meest jumala eest mitte pahandada, lisades juhtunule see läbi sära juurde. Araka piinlikku suuvärki ei seata küsimärgi alla.

Äge mees porises Tallinnas
Ihaldusväärne maskuliinsus porises Tallinnas

Ekspress on Araka tegemistel varemgi silma peal hoidnud. Kõnealuses loos on temast saanud aga üks iseäranis seksapiilne, põnev ja seiklusjanuline väljamaa mees, ligitõmbav oma ohtlikkuses, kadestamisväärse vara ja sitkusega. Ja nüüd ka väljaande reklaaminägu. Too sünnimaad harva külastav välismaa mees tõmbab siinses karges kliimas kõrvu katva mütsi pähe, markeerimaks, et Eesti on jäänud temale ammu liiga väikeseks; tema staatus siin on olla müüt, kanda elava legendi tiitlit, keda toonased ametivõimud argpükslikult pelgasid; tema on takistuste kiuste ellujääja, vabadusearmastajast lindprii, möödunud aegade sangar.

Arakale omistatud autiitel „endine allilmaliider“ – no ikkagi millegi liider, vau! – ei jäta kahtluse varjugi, et tegemist on tehtud mehega. Paistab, et puhtalt elus olemise eest on Arakas juba erilise lugupidamise välja teeninud: temal, näete, see õnnestus, keeruka aja kiuste! Mitte nagu siin mõned kehvemad vennikesed, kes ületöötamisest enneaegu manalateed lähevad. Etaloniks seatud, ikoonistaatuses elukunstnik on päevitunum ja muidu ka etem kui too hall Harju keskmine ühik. Arakas on osanud elada ja on nüüd auga välja teeninud küllusliku puhkusepõlve päikese all tõotatud kuningriigis, nagu kõik teisedki paremad Maarjamaa pojad.

Langenud gangsterist sportlikuks patrioodiks, ja tagasi

Eetiliselt küsitava väärtusega portreteeringu põhiline häda on see, et kiputakse pehmendama kurjategija vastutust ning võimendama tema väidetavaid teeneid Eesti taasiseseisvumisel, justkui tegemist oleks mingi riiklikult teeneka persooniga, kellest tuleb järeltulevatele põlvedele kindlasti rääkida. Kriminaali müstifitseeritakse, erotiseeritakse ning ta tegusid esitatakse kui seikluslikke ja vapraid.

Noorpõlve aegade sportlikkuse ja/või praeguse hea vormi esile toomine on selles pildis oluline nüanss, mis on ka otseselt natsionalismiga seotud. Iva on selles, et kui lugejat suudetakse veenda, et pätt on läbi ja lõhki oma poiss ning lisaks on tal ka hea füüsiline vorm ja sinised silmad, siis käivitubki lugejaskonna peas unelm viikingiverd aaria-kulturistist, kes sinimustvalge õlal ja revolver teises käes Eesti eest lahingusse viskub. Ka Araka portreteerimisel rõhutakse tema hästisäilinud füüsisele kui erilisele maskuliinsele kvaliteedimärgile, süvendades tema ümber heljuva nn tõelise mehe oreooli ja sidudes selle oskuslikult rahvuslusega, mida siinmail ei kritiseerita.

Nn maffiaparunite ja allilma koorekihi aastakümnetetagustele kuritegudele vaadatakse praegu pigem humoorika pilguga, isegi tunnustavalt, sest usutakse, et kuritegusid tingis aeg, milles elati. Kuna kuritegudele on justkui lisatud kvaliteedikleebis „Hää eesti asi!“, siis ei tundu need enam üldsegi nii kurjad, pigem väheke mõtlematud või nii ja noorpõlve uljusega välja vabandatavad. Kindlasti aga mitte nii ebainimlikult julmad ja kontrollimatult verised nagu näiteks mingite aserite tegemised. Ja eks need kuulid ju vihisesidki karmil grupeeringute päevil. Aeg oli selline.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Rosie the Riveteri sajad näod

Eelmisel nädalal pani nii mõnegi feministi kulmu kergitama, et rahvuskonservatiivse erakonna IRLi naiskogu reklaamis suurkogu eel oma liidrikandidaati Kaia Ivat…