Pildikesi Paunverest ehk feministi (tee)paus

Vahel tundub ühele feministile, et kõik on juba räägitud. Tundub, et kõik, mida öelda, on juba öeldud. Tundub, et kõik, mida üldse selgitada saab, on selgitatud. Ja siis tuleb ühe tavalise nädala tavaline neljapäev, mil avad kutse ühele konverentsile ja sulle vaatab vastu SELLINE pilt, mis tõesti on ka 20 aastat hiljem sama – tähtsaid jutte räägivad meestele (ja naistele) mehed. Seekord suisa eksklusiivselt!

Ja siis sa mõtled, et loed veidi kultuuriuudiseid ja saad vastu pead sellega:

sirp

Ning  siis meenub sulle suvine koolitajakogemus, kus seinal üht kõnekat pilti selle täies ilus nähes vastasid mitmed koolitatavad, et tegu on pseudoprobleemiga ja otsitud konfliktiga. Juhuslikult küsiti laulupeo kohta arvamust vaid meestelt. Kogemata. See ei ole süstemaatiline. Pilt ise oli selline:

laulupidu

Suvine Postimehe kollaaž meenus ka ühe hea tuttava seinal jagatud pildiga seoses:
1944

Ja siis meenub sulle ka see, et erakond, mida sa lolli ja lootusrikka järjekindlusega valid ning mille mitmed juhid end feministideks on nimetanud, näitas sulle üleeelmine nädal säärast nägu:

sotsdemmid

Ja sulle meenuvad kõik need korrad, mil pildid sulle näkku karjuvad ning sa ohkad, sisistad paar ¤%#¤!!! ning mõtled, et „palju head on ka toimumas ju!“. Sest mõtlema peab positiivselt, et naine sinus saaks õitseda.

Ja siis sa näed, et vähemalt nii palju on muutunud, et naiseliku õitsengu nimel käivad sõsarad massiliselt vaatamas revolutsioonilist linateost, mille aluseks olevat raamatut on nimetatud naise seksuaalsust ülistavaks ja vabastavaks, kuid mis tegelikkuses on kõike muud, kui seda.

Räägitu on räägitud kurtidele kõrvadele. Öeldu ei jõua kohale. Selgitatu on segane. Käärid käised üles ja alustad uut „valvefeministi“ päeva.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka