Pilk korporatsioonidele seestpoolt. Vastuseks artiklile “Korp! Contra! Not My Cup of Tea”

Foto: Jens-Olaf Walter, Flickr CC

Antropoloogias eksisteerib mõiste “välitöö”, nagu ka mõiste “osalusvaatus”. Näiteks kui uurid baikereid, siis ole hea ja suhtle nendega, võimalusel võta osa nende üritustest ja tee seejärel järeldused.

Ka siis tuleb järeldusi teha ettevaatlikult, peavad olema viited, millise grupi uurimisel üldistusi tehti ning milline oli vaatlusperiood. Vastasel juhul ei pruugi järeldused olla tõesed. Isegi kui kuulad “teadja” rahva lõputuid lugusid baikeritest ja vaatad neist saateid, on lõpuks suur tõenäosus, et su järeldused on erapoolikud või hoopis valed.

Kahjuks on sageli sama erapoolikud ka arvamused, mis pärinevad neilt, kes räägivad korporatsioonidest, vaadeldes neid vaid kõrvalt. Ilmselt on osaliselt süüdi korporatsioonid ise, sest kui organisatsiooni tegevus pole läbipaistev, püüab pealtvaataja täita läbipaistmatud kohad enda järeldustega.

Ma ei väida, et räägin nüüd kogu tõe või et ainult mina tean, kuidas asjad käivad. See oleks lihtsalt vale. Võin rääkida vaid enda kogemusest, oma muljetest ja sellest, mida olen kogenud ja hetkel kogen. Mitte “kõik mida eales oled tahtnud korporatsioonidest teada, aga kartsid küsida”, vaid pigem “olen ühe organisatsiooni liige ning need on mõned mu tähelepanekutest”. Mu esimene tähelepanek on see, et enamik artiklipealkirju korporatsioonidest taastoodab hukkamõistvaid eelarvamusi.

“Korporatsioonidega liituvad need, kel pole sõpru”

Korporatsioonidega liituvad erinevad inimesed. Nagu ka näiteks rahvatantsuklubiga. Nagu üldse igasuguse organisatsiooniga.

Mõni liitub, sest tal on ükskõik, kuidas oma aega sisustada – kas rahvatantsu või tikkimisega. Mõni tahab suhelda uute inimestega. Mõni liitub aga suurest armastusest rahvatantsu vastu. Põhjuseid on meeletult palju. Kunagi ei saa olla kindel, et inimene, kes otsis üht, ei saa selle asemel teist ja ka kolmandat.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Igas suures organisatsioonis on oma kord, nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid – mis on lubatud, mis keelatud, kuidas käituda konfliktide tekkimisel jne. Isegi ringis, mis saab regulaarselt kokku, et vestelda kellegi köögis filosoofiast, on taolised reeglid, olgu et neist keegi ei räägi.

Liitusin korporatsiooniga kui ei olnud enam kahekümneaastane. Polnud veel ka kahekümne viie aastane. Kas doktorant on täiskasvanud inimene? Aga välismaalasest doktorant, kes kunagi tuli Tartusse vaid ühe kohvriga?

Ma armastasin ja armastan tänaseni Tartut, nagu oleks see mu päris kodulinn – rääkides armastusest, ei saa kahjuks hakkama suurte sõnadeta. Korporatsioonid pakkusid mulle huvi, sest olid Tartu ajaloo ja kaasaja tähtis osa. Korporatsiooni põhiline eelis polnud võimalus leida uusi sõpru, vaid astuda välja tavalise suhtluskonna piiridest. Oma teaduskond on tore, ent sama hindamatu on võimalus suhelda inimestega, kes õpivad teistel erialadel, teistes asutustes, saada nendega tuttavaks. Kordan: korporatsioonides on inimesi palju. Erinevaid inimesi. Need inimesed polekski teisiti kokku saanud.

Mida ühist saab olla 27aastasel, slaavi filoloogist vene doktorandil ja näiteks eestlasest 23aastasel tudengil, kes õpib bioloogiat? Füüsikat? Veterinaarmeditsiini? Mulle meeldib võimalus jagada teadmisi, kogemust ja infot. Kellelegi meeldib miski muu ja see on imeline.

“Neil on seal võimuhierahia ja alandamine”

Igas suures organisatsioonis on oma kord, nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid – mis on lubatud, mis keelatud, kuidas käituda konfliktide tekkimisel jne. Isegi ringis, mis saab regulaarselt kokku, et vestelda kellegi köögis filosoofiast, on taolised reeglid, olgu et neist keegi ei räägi.

Korporatsioonides on need reeglid kirjas. Need reeglid pole aga Moosese seadused ning neid uuendatakse regulaarselt. Keegi ei allu eeskirjadele, mis on pärit korporatsiooni asutamisaastast, see poleks isegi võimalik. Kodukorra eesmärk ei ole keelata kõigile kõike ja panna sõdurite moodi marssima, vaid vältida konflikte, mis algaksid suhtumisest stiilis “kõik te olete lollid ja ainult mina tean, mis on õige”. Ka vene kirjanduses on valm luigest, vähist ja haugist, kes üritasid vankrit liigutada. Igaüks tegi nii, nagu pidas õigeks. Vanker muidugi edasi ei liikunud.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Kodukorra eesmärk ei ole keelata kõigile kõike ja panna sõdurite moodi marssima, vaid vältida konflikte, mis algaksid suhtumisest stiilis “kõik te olete lollid ja ainult mina tean, mis on õige”. Ka vene kirjanduses on valm luigest, vähist ja haugist, kes üritasid vankrit liigutada. Igaüks tegi nii, nagu pidas õigeks. Vanker muidugi edasi ei liikunud.

Distsipliin? Jah, ikka. Distsipliini leiab ka ülikooli auditooriumis. Leidub firmades, kuhu vilistlased hiljem asuvad tööle. Riigiasutustes samuti. Mõistatame nüüd, kumb sulandub paremini tööprotsessi: eilne tudeng, kes peab end tobedate reeglite jaoks liiga vabameelseks, või korporant, kes juba teab, kuidas elada reeglitega ja muuta oma ümbrust korraldamata revolutsiooni?

Kõrvaltvaatajad ajavad sageli sassi naiskorporatsioonid ja ameerika sorority, rääkides näiteks uustulnukate alandamisest. Alandada uusi ei tohi. Punkt. Üldse ei tohi kedagi alandada. Neile, kes teistega nõmetsevad, näidatakse kiiresti ust. Korporatsiooni liikmed peavad terve elu hoidma suhteid ja kõigile on kergem, kui need suhted on head.

“Korporatsiooniga liituvad iseseisvas elus saamatud”

Kui 19. sajandi memuaristid tahtsid kirjutada halba korporatsioonidest, kasutasid nad tihti saksa organisatsioonides tavapäraseks saanud lauset: “Kes ei oska alluda, ei suuda valitseda.” Ma muudaksin seda lauseks: “Kes ei oska leppida reeglitega, ei suuda juhtida.” Juhtida aga tuleb. Just täpselt neil kahekümneaastastel neidudel (olgu, kolm või viis aastat vanematel). Juhtida tuleb organisatsiooni, millel on mitusada liiget. Kõigil neil inimestel, kellest koosnebki korporatsioon, on samasugune hääleõigus ja õigus oma arvamusele. Seda arvamust tuleb kindlasti kuulata.

Proovige korraldada pidu kas või kolmekümnele inimesele. Mitu korda tahaksite kõik läbi sõimata. Kellele ei meeldi alkohol, kellele ei sobi muusikavalik, keegi lubab tuua suupisteid ja unustab – kahtlemata ei pääse pidu ühegi force majeure’ita.

Neidudel korporatsioonis tuleb aga igapäevaselt tegeleda sellega, mida paljud kahekümneaastased ettegi veel ei kujuta. Maja- ja tehnikaremondi lepingute sõlmimine. Hinnapakkumiste ja eelarvete koostamine. Ürituste korraldamine, kuhu ilmub üle kahesaja inimese. Korporatsiooniruumide heas korras hoidmine. Koosolekute läbiviimine ja protokollide pidamine. Arhiividega tegelemine.

Ja tantsutunnid ja ballid? Seda kõike on. On ka loenguid, meistriklasse, võistlusi ja palju muud. Seda kõike korraldavad needsamad korporandid, mitte abstraktsed onukesed kuskilt kõrgemalt.

Paar sõna patriarhaadist

Korporatsiooni eesmärk ei ole saada naist mehele. Nagu ei tee seal keegi ka selgeks, et tuleb üldse kunagi abielluda. Veel vähem on eesmärk seletada, nagu oleks meheta naine nõrk. Tean omast käest, palju kaaluvad kõik diivanid meie maja esimesel korrusel, kuna olen neid kordi ürituste jaoks tassida saanud.

Korporatsiooni eesmärk on kõigi liikmete heaolu. Iga neiu otsustab ise, kuidas ta elu peaks välja nägema, ning igaüks leiab organisatsioonist toetust oma plaanidele ja algatustele. Tuge saab erinevalt: õppetoetust, nõuannet ja muudki. Võib küsida vajaminevat eset ja suure tõenäosusega leidub keegi, kes sulle seda annab. See “keegi” võib-olla inimene, keda sa pole eelnevalt kordagi näinud.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Korporatsiooni eesmärk ei ole saada naist mehele. Nagu ei tee seal keegi ka selgeks, et tuleb üldse kunagi abielluda. Veel vähem on eesmärk seletada, nagu oleks meheta naine nõrk.

Kord pärast kaitsmist tulin Tartusse praktikale (korporatsiooni stipendiumiga, muideks). Tulin kaheks kuuks, igapäevaeluks vajalikku mul palju kaasas polnud. Palusin meililistis, et keegi laenaks mulle vana arvuti ja poti. Mulle pakuti kolm arvutit ja mitte ühtegi potti. Muide, see iseloomustab hästi meie korporatsiooni liikmete prioriteete.

Naised aitavad üksteist. Lahendavad üksteise probleeme. Veedavad koos aega. Koht, kus patriarhaat saavutas võidu? Ainult millegipärast pole mul Tartus teist samasugust kohta, kuhu saaksin tulla iga kell, jääda sinna ööseks, jäämata kellelegi võlgu, võtta kohvi, kellegagi rääkida või jätta rääkimata, sest kedagi ei sunnita mitte millekski.

Võib-olla näeb igaüks seda, mida tahab. Ma näen olukorda nii. Tunnistan ka õigust näha teistmoodi. Sellest, et korporatsioonid sulgevad kohe-kohe uksi ja et see on iganenud ühendus, kirjutati juba 20. sajandi alguses. Ometi püsivad nad ikka veel. Ju siis midagi neis ikka on.

Tõlkinud Nika Kalantar

 

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka