Poliitilise üksinduse ravi

Drummers-activists from the group called Rythms of Residance at Helsinki Pride. Photo Ester Sall

Ülase12 on kollektiivselt majandatav hierarhiateta sotsiaalkeskus, mis paigutab end vasakpoolsete poliitiliste liikumiste spektrisse. Ülase12 keskendub autonomistliku, queer-feministliku, fašismivastase ja antikapitalistliku poliitika ja teooriaga seotud praktikatele. Ülase12 asub sama nimega tänaval, Polymeri kultuuritehase kõrval ning sellel on ettearvamatu kava, kus leidub punkkontserte, queer-pidusid, feministlikke filmiõhtuid ja arutelusid poliitilistel teemadel. Need üritused peegeldavad kollektiivi liikmete huve ja seetõttu erinevad need hooajati.

2017. aasta mai lõpus võõrustas Ülase12 kahtekümmet aktivisti Budapestist, Kaunasest, Helsingist ja Tallinnast. See võrgustikukohtumine tõi kokku noori, kes jagasid oma kogemusi ning mõtteid queer-feministliku poliitika, migratsiooni, sotsiaalse õigluse poliitika ja selle väljenduste teemadel. See oli võimalus üksteiselt õppida ning luua kontakte ja sõprussuhteid, mis võivad tulevikus kasuks tulla.

Isemajandavad pagulasaktivistid

Ühe huvitavamatest panustest migratsiooniteemal andsid Helsingi “Õigus elada” (“Oikeus elää”) demonstratsiooni aktivistid. Meeleavaldus algas 2017. aasta veebruaris vahendina, et protesteerida pagulaste ja varjupaigataotlejate väljasaatmise ning hädiste elutingimuste vastu Helsingis. Selle algatasid Afganistani ja Iraagi pagulased, kes koos toetusega kohalikelt soomlastelt lõid Helsingi pearaudteejaama kõrvale püsidemonstratsiooni. Paljude kuude jooksul trotsis demonstratsioon politsei ja ametivõimude katseid seda legaalset ning õigustatud vastuseisu Soomes kehtivale migratsioonipoliitikale laiali saata. Näiteks 2017. aasta juulis kasutati Helsingi pride’i marssi ettekäändena, et tõrjuda demonstratsioon raudtee keskväljakult eemale. Politsei tühjendas pride’i festivali eelõhtul “avaliku korra” huvides väljaku, ehkki pride’i korraldajad olid deklareerinud ennast pagulaste demonstratsiooniga solidaarseks. “Õigus elada” kolis seejärel Kiasma kunstimuuseumi ette, kus meeleavaldus jätkus kuni septembrini. Kõigi nende kaheksa kuu jooksul seisis teisel pool väljakut fašistide paralleelne protestitelk, millega üritati pagulasaktiviste hirmutada ja ähvardada.

“Õigus elada” demonstratsioon Helsingis

Pagulasprotesti korraldanud aktivistid jagasid kohtumisel Tallinnas oma katsumusterohkeid kogemusi sellest, kuidas korraldad ebakindlates oludes elavaid inimesi kaasavat pikaajalist meeleavaldust: vahetuste organiseerimine, et kesklinnas oma platsi hoida; läbirääkimised Iraagi ja Afganistani rühmituste ühiste eesmärkide ja esindatuse küsimuses; raha kogumine, et tuua Helsingist väljaspool elavaid peresid demonstratsioonile; suhtlus meediaga; läbirääkimised migratsiooniametnikega, linna ja politseiga. Lisaks arutati, milline oli demonstratsiooni otsene mõju organiseerijatele ja osasaajatele. Peale poliitiliste muutuste ja meedia surve on stabiilne kohtumispaik võimaldanud luua toetusvõrgustikke, mille kaudu leitakse abi, kui on tarvis majutust, transporti või õigusabi, kuid pakutakse ka sõprust ning tähistamisvõimalusi. Ühise poliitilise aktivismi kogemuse kaudu on taaselustatud pagulaste ühtekuuluvustunne. Meeleavaldus on pagulaste jaoks olnud tohutult võimestav. Ja tänu demonstratsioonile on Soome ühiskonnas kasvanud solidaarsuslaine, muutes Soome migratsioonipoliitikasse puutuvat avalikku diskursust. Ja mis kõige tähtsam, väljasaatmiste arv on vähenenud!

Puuduvad pagulasnaised

Feministlikust perspektiivist saab anda kriitilist tagasisidet “Õigus elada” kampaaniale seoses pagulasnaiste osalusega. See on keeruline küsimus, milles tegelikud asjaolud ristuvad kultuurimustrite ja sugudevahelise eraldatusega. Naiste tagasihoidlik osalus pagulasprotestides on osaliselt seotud faktiga, et enamik Euroopasse jõudvatest pagulastest on vallalised mehed. Naised vastutavad sageli laste ning majapidamise eest ning seetõttu on nende organiseerumise viisid privaatsemad. Selliste probleemidega tegelemine on üks potentsiaalne viis tuua kokku aktivistid, kes on seotud eri poliitikavaldkondadega nagu migratsioon ja queer-feminism.

Radikaalsed queer-feminstid Helsingi Pride marsil. Foto: Ester Sall

Meie kohtumisel raames pani püüe sõnastada intersektsionaalset perspektiivi seoses migratsiooni ja feminismiga meid mõtlema seksitöötajaid mõjutavate väljasaatmisjuhtumite üle. Sellest teatakse vähe, et deportatsioon ei puuduta vaid neid inimesi, kellel pole mõne Euroopa Liidu riigi kodakondsust. Soome väljasaatmiskeskustes on näiteks suur osa kinnipeetavatest Eesti kodanikud. Nende seas on palju seksitöötajaid, kes kipuvad piirivastaste aktivistide tähelepanuta jääma, kuid keda ei toeta ka feministid.

Praeguste varjupaigapoliitika ning migratsiooni aktivismimeetodite debattides osutati, et keskendumine pagulasi vastu võtvatele Euroopa gruppidele loob väga eurokeskse perspektiivi. Kui enamik gruppe keskendub põgenevatele inimestele ning aitab neil elukohta leida, tehakse vähe nende jaoks, kes trotsivad raskeid olusid ja valivad sõtta või ebastabiilsele alale jäämise. See muster ei aita muuta neid tingimusi, mis põhjustavad üldse vajadust põgeneda. Sellest vaatepunktist ei tähenda migratsioon vaid üksikisiku valikut ellu jääda, vaid kollektiivse vastutuse ja solidaarsuse küsimust.

Sarnased riigid, erinev pride’i marss

Mida üldse tähendab sõna “eurokeskne”? Kohtumisele osalejaid kutsudes olime teadlikud, et füüsiline lähedus ei tingi kohe võrreldavaid sotsiaalseid ning ajaloolisi olusid. Eriti ilmseks tuli see siis, kui arutasime Helsingis ja Tallinnas toimunud pride’i marsse. Tallinnas korraldati marss 2017. aastal peale kümmet aastat tühje tänavaid ning tahtsime haarata võimalusest rääkida teemal, mis on queer-kogukonnas lahkarvamusi tekitanud. Geograafilisele lähedusele vaatamata on pride’i paraadi tähendus ning tingimused äärmiselt erinevad.

Tallinna pride. Foto: Nele Laos

Tallinnas korraldati marss väljakutsena muutmaks praegust nähtamatuse olukorda – osa LGBT kogukonnast kardab vastuseisu ning väidab, et selline avalik üritus on ebavajalik ja kahjustab normaliseerumisprotsessi; Helsingis aga peetakse paraadi enesestmõistetavaks ning sellest on saanud normaliseeritud kaubanduslik ajaviide. Kui Helsingis proovivad queer’id vastuprotestijad takistada politseid ja migratsiooniametnikke paraadist osa võtmast, siis Tallinna marsi eesmärk oli võimalikult suureks minna ja seega olid seal teretulnud kõik institutsioonid. Tulevikus selgub, kas Soome ja teiste Lääne-Euroopa marsside mustrit lihtsalt kopeeritakse post-sotsialistlikus kontekstis või on võimalik sillutada teisi teid.

Tervislik leevendus poliitilisele üksildusele

Kuna aktivismist on eri olukordades võimalik palju õppida, siis kogemuste jagamine Leedus Kaunase linnas asuva Emma sotsiaalkeskuse aktivistidega oli uskumatult rikastav. Nagu Ülase12, keskenduvad nad mitmesugustele probleemidele ning kombineerivad punkkontserdeid ja queer-pidusid filmiõhtute ning ettekannetega. Nagu meil, on ka neil ressursipuudus ning raskused mobiliseerida baasrühma, mis võtaks korraldamisrolli ja mitte vaid osavõtja/tarbija oma. Kuid tundsime suurt kadedust! Kuigi neidki on vähe, on nende arv kaks korda suurem meist, mis lubab neil oma tegevusi mitmekesistada, avada keskus mitu korda nädalas ja korraldada meeleavaldusi. Nende kogemused olid meie jaoks väga väärtuslikud, kuna paljud raskused, millega nad silmitsi seisavad, on meile tuttavad: ebakindlad elamistingimused, üritustest osavõtjate vähene politiseeritus, avaliku ruumi hõivamise kultuuri puudus jms. Ning üldiselt, nõuannetest ja tulemustest sõltumata, on alati meeldiv veeta paar tundi, vesteldes inimestega, kes hoolivad samadest asjadest ning seisavad vastamisi samade raskustega.

Emma keskuse sissepääs ja majareeglid. Foto: Emma keskuse Facebooki leht

Kuigi enamik meie kohtumisest keskendus üksteise kurssi viimisele ja sidemete loomisele, siis arutasime ka kohalike algatuste tegevust. Kraam, Tallinnas tegutsev feministlik kunstnike organiseeritud ruum ja tasuta asjade pood, on umbes aasta arendanud platvormi “Coffee Without Borders” (“Piirideta kohvik”) jaoks. Selle algatuse eesmärk, inspireerituna sarnastest üritustest Helsingis, on pakkuda mittekaubanduslikku kohtumispaika haavatavas olukorras olevatele migrantidele. Ruumi võib kasutada vaba aja veetmiseks, toetuseks ning suhtlusvõrgustiku loomiseks ning sellel on potentsiaal luua liite ja olla teiste algatuste kasvuala. Näiteks kohtusid mõned Soome “Õigus Elada” demonstratsiooni liikmed esimest korda Helsingi “Piirideta kohviku” üritusel, mida korraldab Free Movement Network ja Helsinki Social Justice Association.

Tallinnas on “Piirideta kohviku” ruumi kasutatud filmide näitamiseks, keelegruppide organiseerimiseks ning migratsiooni, varjupaikade ja piiripoliitikateemaliste esitluste tarbeks. Kuigi ettevõtmise eesmärk on pakkuda haavatavates oludes migrantidele toetust ning platvormi, et nad ise sisusse saaksid panustada, on sihtgrupini jõudmine kujunenud väga raskeks. Tuues kokku aktiviste “Õigus elada” demonstratsioonist, “Piirideta queerid’e” algatusest Helsingis ning migrantide solidaarsusgrupist Budapestis, üritasime vahetada ideid, mis võiksid olla kasulikud Tallinna kontekstis. Muidugi oleks paljusid strateegiaid vaja meie kohaliku olukorra jaoks kohandada, kuna pagulaste arv on meil tunduvalt väiksem. Mõned peamised pagulaste eneseorganiseerimist ja solidaarsusaktivismi proovikivid on põhjustatud isoleeritusest: pagulased on üle Eesti hajutatud, neil on reisimiseks liiga vähe võimalusi ja neil puudub toetusvõrgustik.

Enam pole üksildasi aktiviste

Meie võrgustikukohtumine oli tervikuna afektiivne ruum, kus me ei saanud üksnes võimalust üksteisega aega veeta ning teavet igaühe tegevuste kohta, vaid ka erinevuse kohta. Aktivistide töö ei saa põhineda vaid üksikutel ideedel, see on suhtluse ja solidaarsuse tulemus. Koos süüa-juua, jalutada ja suitsupause teha – ükskõik, kas suitsetad või mitte – on võimalus, küll mitteformaalne ja struktuurita, üksteisele meeldima hakata, ja see on peaaegu alati koostöö eeldus. Muidugi on see protsess aeglane, täis pause ja üllatusi, kuid igatahes on heas seltskonnas palju meeldivam kõndida.

8
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka