Rituaalselt keereldes moodsaks meheks

a man's world kunst maskuliinsus mehed queer

Kuidas tegeleda rahvaloominguga, ilma et see jääks rabelema konservatiivsusesse ja vabastaks enda ka sellega seotud eelarvamustest, näiteks sellestsamast konservatiivsusest? Rahvuslikkus on tugevalt seotud hegemoonilise maskuliinsusega, üksteist vastastikku taastootes hoitakse mõlemat alal. Nii et üht õõnestades saab õõnestatud tõenäoliselt ka teine, aga veel tulemuslikum on nende sünergia käsitluse alla võtta, näiteks tantsulavastuses.

Alpi külakesest pärit Simon Mayeri “Sissy poegades” näeb laval kohmakavõitu olemisega, aga samas jõulist ja hingestatud kvartetti. Mehed mängivad kontrabassi, akordioni ja kahe viiuliga ansamblis veatult Austria rahvamuusikat, traditsiooniline pala jätkub joodeldamisega ja kulmineerub nüüdismuusikaeksperimendina, kohati asendab laulu hoopis inim- või akordionikopsude lõõtsutamine.

Lavastuses on hullumeelset hoogsust, tantsu, aga nihkega, soorollivabalt. Tantsupartner võib olla ka muusikariist või käe alt läbi keerutav ansamblikaaslane. Või kasvõi tantsija puusadel hästi istuv ratas-klošš seelik, mis liigutades tantsija keha võimsalt järgib. Selles elemendis on korraga nii drag’i kui ka viidet kõigile meesteseelikutele rahvarõivatraditsioonis. Ega siis šotlased pole ainsad, kes seda riietuseset kanda on saanud või seda praegugi teevad.

Etendust saadab Austria schuhplattler’ist inspireeritud ratatat-tatatat-tatatat-rütm, mis saavutatakse liikumise ja kehalöökidega. Kohati muutub tants rituaalseks šamanistlikuks kestuskeerutamiseks, mis tekitab südamepööritust juba vaadates, aga nagu on tantsukunstnik ja õppejõud Cid Pearlman öelnud: “Kui sa muudad selle sundimatuks, siis kaotab see oma võimu.”

Moodsaks saada tahtval mehel on kiire, ta jookseb, keerleb rattas, kaaslasega või suuremas pundis. Vahepeal peab hingeldades ja oma kaaslastele veepudelit ulatades puhkusemomenti. Selline trennijärgne duširuumi-bromance. Ühel hetkel saab rõõmupidu läbi ja keerutused ei kulge enam nii sünkroonselt. Saabunud on kriis, millest aitab välja sissevaade. Ja mõne mehe jaoks kontakt oma kaasteelistega, üksteise tundmaõppimine, lähedus, mis on või siis ei ole seksuaalne. Puudutus võib ju ka lihtsalt niisama hea olla – meelele, hingele – või mis te, mehed, arvate?

Vaba Lava kuraatoriprogrammi ühe kuraatori Thomas Franki sõnul pole folk Viini kaasaegses teatris praegu moes, kuigi sellel võiks olla suurepärane lõimumispotentsiaal. Eesti otsib kohalikku, aga kindlasti rukkilillevaba kuvandit. Aga selle tüki vaatamine on korraga rõõmus ja veider. Traditsioon on dekonstrueeritud, seejuures mitte ära lõhutud või narritatud.