Sekeldused polüamooriaga

Hanna oli just mingi tüübiga tuttavaks saanud. “Oh õudu,” heitsime sõpradega meelt, sest tüübiteemalistel juttudel polnud otsa ega äärt. Aga tundus, et elevuseks on ka põhjust. Hanna ise on politoloogi kraadiga feminist. Mis teeb isegi kunstnikest ja intellektuaalidest pungil Berliinis deitimise keeruliseks. Neid, kes arvavad, et palgalõhe on naiste vandenõu, leidub siingi ootamatult palju. Aga seekord tundusid asjad teisiti. “Ta käib pidevalt feministlikel üritustel”, rääkis Hanna. “Ja postitab Facebookis põhiliselt inimõigustest!”

Poole aasta jooksul kasvas afäär regulaarseteks kohtinguteks. Noormehe ajaressursid olid küll piiratud, kuid Hanna ei teinud sellest probleemi. Kuni selgus, et ajapiiratusel oli üsna loogiline põhjus – mees oli nimelt juba mitu aastat püsisuhtes. Suur inimõiguslane ei näinud selle tillukese fakti rääkimata jätmises mitte mingit probleemi. Nagu ka girlfriendi selja taga Hannaga edasi kohtumises. “Polüamooria polegi siin maailmas veel norm,” ohkas ta Hanna imestunud nägu nähes. Hanna tundis end pisut vanamoodsalt, kuid proovis säilitada avatud meelt. “Kas sa oleksid siis polüamoorsest suhtest huvitatud?” uuris ta. “Ei, ma olen liiga armukade. Kui mulle keegi meeldib, siis ma ei taha, et ta ringi laseks,” vastas tüüp.

Polüamooria massidesse

Vallalise feministist naisena pole deitimisest pääsu. Eks tahaks oma aega jagada laias laastus kellegagi, kellel on sarnased tõekspidamised. Asi ei tundugi nii keeruline. Tänapäeval ei ole ju übermacho‘ks olemine enam moes. Mehed ei pelga juuksed pikaks kasvatada, küüsi lakkida ja feministlike loosungitega särke kanda. Massidesse on hakanud jõudma ka subkultuurse maiguga kontseptsioonid, mis vaidlustavad heteronormatiivsust, näiteks BDSM ja ja polüamooria. Eriti suuri laineid lööb viimane. Tihti küll kahjuks täiesti väärtõlgendatult.

“Polüamooria, samuti ka BDSM-i ja teiste analoogsete kontseptsioonide väärkasutamine ja suvaline õhkulennutamine teeb karuteene neile, kes end tõeliselt nende abil identifitseerivad.”

Selliseid näiteid leidub kuhjaga. Maria käis tihti feministlikel üritustel, kuni äkki keeldus neile jalga tõstmast. Selgus, et Maria oli ühel sellisel õhtul tutvunud tuntud “feministist” akadeemikuga, kellega peagi ka teemaks läks. Ühtlasi selgus, et mehel on Austrias naine ja Maria ei ole mitte üldse ainuke, kellega ta aega veedab. Jälle tuli mängu polüamooria, mis aga ei laienenud miskipärast mehe Austrias olevale abikaasale, keda mees situatsiooniga kurssi ei viinud.

Astrid ja Richard olid deitinud aasta, kui Richard – enda sõnul kõva naisõiguslane – teatas, et tahab polüamoorset suhet. Astrid läks asjaga kaasa. Richard leppiski kokku deidi. Ning kadus kahekümne neljaks tunniks. Kui Astrid oli alul ebakindel, siis nüüd oli ta lihtsalt mures. Richard pani seda talle pahaks ja lõpetas varsti suhte. Polüamoorina defineeris end ka Karl. Ainult et tema jaoks tähendas see seksuaalsuhteid alaealistega, kellele ta oma ohtraid suhteid polüamooriana tutvustas.

Mis see polüamooria siis ikkagi on?

Polüamooria on suhteliselt uus sõna, mis saavutas laiema kõlapinna 90. aastate alguses. Ilmselt seletab ka kontseptsiooni uudsus, miks selle sõnaga nii vabalt ringi käiakse. Täpsemalt võttes on tegu praktikaga, kus inimestel on üksteise teadmisel ja täiel nõusolekul mitu partnerit. Polüamooria tekkis eetilise alternatiivina tihti salatsemisele ja petmisele kalduvatele monogaamsetele suhetele.

Puudub üks kindel viis, kuidas olla polüamoorne, mis teeb võimalikuks vägagi erinevad kooslused. Kui mõned elavad ühe partneriga ja muud suhted toimuvad väljaspool kodu (– monogaamidele vast arusaadavaim variant), siis teised elavad jällegi ühe polüamoorse perekonnana. Põhipartner ja inimestevahelised hierarhiad võivad vabalt ka puududa.

Teisisõnu, tegu on paljuski läbirääkimise ja protsessiga. Konkreetsete reeglite asemel rõhutatakse läbivatele väärtustele. “The 12 Pillars of Polyamory” toob muu hulgas alustaladena välja aususe, suhtlemise, usalduse ja võrdsuse. Polüamooria tekkepõhjust silmas pidades on mõistetav, miks rõhutakse just aususele ja võrdsusele. Ja kui mõelda, kui palju inimesi on situatsiooni kaasatud ainuüksi logistilises plaanis, siis on arusaadav, miks rõhutakse suhtlemisele. Mitte asjata pole polüamooride hulgas levinud ütlus, et neil pole seksiks aega, sest nad on liialt ametis osapooltevahelise suhtlusega.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Massidesse on hakanud jõudma ka subkultuurse maiguga kontseptsioonid, mis vaidlustavad heteronormatiivsust, näiteks BDSM ja polüamooria. Eriti suuri laineid lööb viimane. Tihti küll kahjuks täiesti väärtõlgendatult.

Aga milles siis asi? Kui eelmainitud võtmesõnu laias laastus ei jälgita, muutub asi problemaatiliseks. Ja kui varasem kokkulepe polüamoorse suhte asjus puudub, siis pole sa mitte polüamooriat praktiseeriv inimene, vaid tavaline petja. Hallimasse tsooni jääb olukord, kus üks osapool tuleb asjaga kaasa, sest ei taha partnerit kaotada, aga on vähemalt asjast teadlik. Ent ausast mängust on asi selgi juhul kaugel. Ja kui asja on kaasatud alaealised, kes ei ole veel piisavalt küpsed tegema otsuseid, pole võrdsusest enam mingit juttu.

Polüamooria, samuti ka BDSM-i ja teiste analoogsete kontseptsioonide väärkasutamine ja suvaline õhkulennutamine teeb karuteene neile, kes end tõeliselt nende abil identifitseerivad. Seda enam, et peavoolust erinedes seisavad need kogukonnad nagunii silmitsi stigmaga.

Potentsiaalsed lahendused

Mis võiksid olla potentsiaalsed lahendused? Kas deitida kedagi, kes on avalikult misogüünne? Et siis vähemalt tead, mida oodata? Loodetavasti mitte.

Kõigis eelnevates lugudes on mehed munnid ja naised ohvrid. Kindlasti on ka vastupidiseid lugusid ning küllap peegeldan ma naisena oma sookaaslaste kui sotsiaalse grupi kogemusi. Ent kindlasti mängib sellistes lugudes rolli ka see, et sugusid on õpetatud erinevalt sotsialiseeruma. Meid, naisi, suunatakse pidevalt kenaks ja leppivaks. “Ära tekita probleeme,” õpetatakse meile nii isiklikus kui ka avalikus sfääris. Ent suud kinni hoides tugevdame just neidsamu naistele kahjulikke struktuure. Meie hääl annab meile võimu. Muu hulgas luua olukordi, kus meil on päriselt hea ja mugav olla.

Eks rääkimisest kõnelda on sageli lihtsam kui päriselt rääkida. Nagu eelnevad lood näitasid, on tihti tegu lugupeetud meestega, kel on palju sotsiaalset kapitali. Võltsfeministidest tüüpidel kipub olema ka palju naissõpru – sest sotsiaalsetes olukordades on nad ju meeldivad ja intelligentsed inimesed, kes oskavad öelda “õigeid” asju. See aga süvendab veelgi rohkem “ju sain ikka mina millestki valesti aru” tunnet.

Võltsfeministidest mehed võiksid meeles pidada, et feminism ei ole rüü, mida selga tõmmata, kui see on kasulik. Mis, muide, kehtib kõigi sugude esindajate kohta. Feministlike sloganitega T-särgid võib kenasti kappi tagasi panna. Feminism on reaalne praktika. Eneserefleksioon, raske töö ja kõik need ebamugavad tunded, mida tunned, kui oled sunnitud märkama ja vahel ka loobuma oma privileegidest. Meestel on neid privileege kindlasti terve ports. Feminist saabki olla vaid siis, kui elada feministlikku argielu ja kui see laieneb ka eraellu. Ja kui keegi tahab katsetada polüamooriat, siis miks ka mitte. Aga kõigepealt tasub endale selgeks teha, millega täpselt on tegu.

Tegelikult on ju tore, et macho olla pole enam moes. See on igal juhul areng paremuse poole. Sest jäigad soorollid pole kasulikud mitte kellelegi. Pealegi, paljud mehed nii kaugemast minevikust kui ka tänapäeval on feminismi suurelt panustanud. Seda suurt tööd aga diskrediteerivad justnimelt needsamad võltsfeministid.