Sugude kujutamisest 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu näidetes

2016. aasta juunis kaitsesin magistritööd „Sugude kujutamine „Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2013“ näidetes“. Töö eesmärk oli anda ülevaade, kuidas kujutatakse 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu näidetes sugusid, aga ka juhtida uue, eesti keele instituudi järgi 2018. aastal ilmuva ÕSi eel selle koostajate tähelepanu näitelausetele, mida võiks muuta. Miks muuta?

ÕS 2013 saatesõnas on kirjas, et sõnaraamatus „[o]n korrastatud ja värskendatud näitestikku, et see paremini kirjeldaks märksõnade tähendust ja lausesse sobitumist“. Ometi tuleb näiteks ÕS 1999 ja ÕS 2013 sõnaartiklite „mees“ ja „naine“ kõrvutamisel välja, et muutunud pole palju: 14 aastajooksul on kõigest sõnaartikli „naine“ näitele „käis naistes“ lisatud märgend ARGI (st see lause on argikeelne).

Väärtushinnanguid kannavad kõik tekstid

Kuigi ÕSi otsene eesmärk ei ole kajastada eesti kultuuri väärtushinnanguid, vaid normida eesti kirjakeelt, kajastuvad keeles sellegipoolest kultuurilised ja ühiskondlikud väärtushinnangud ning nii annavad igasugused tekstid – ka sõnaraamatu näited – edasi vähemal või suuremal määral varjatud hinnanguid, mis on kultuuris ja ühiskonnas sobiv ja tavaline ning mis mitte. Tuleb teadvustada, et näiliselt loomulikustunud nähtused olenevad aegruumist. See, mida peeti naisele ja mehele omaseks 19. sajandi lõpus, ei ole 21. sajandi algul enam pädev.

Keele teeb sotsiaalselt kallutatuks keelekasutus. Kui sooneutraalset keelt kasutatakse ühiskonnas, mis ei ole sooliselt võrdõiguslik, jäävad selle väärtused paratamatult ka keele sõnavarra ja keelekasutustavadesse. Nii võib keel aidata selliseid väärtuseid põlistada. Ehkki eesti keel võimaldab sooneutraalsust – sest selles ei ole grammatilisi sugusid –, on kultuurinormid jätnud keelekasutusele tugeva soolistatud jälje.

Kuidas uurisin

Uurisin õigekeelsussõnaraamatu näitelauseid ja -fraase, sest sellel tasandil saavad sõnad enda ümber konteksti. Mahupiirangu tõttu valisin uurimiseks sugude tüüpilisimad esindajad, sõnad „mees“, „naine“, „poiss“ ja „tüdruk“. Need on kahe vanuserühma (alaealine ja täiskasvanu) põhilised esindajad ning sõnad, millel pole otsest värvingut3. Kokku leidsin 1587 näidet, mida analüüsisin kombineeritud sisuanalüüsi meetodil.

Kogemus on ühelaadne

Soouurijad leiavad, et ühelaadsest kogemusest ja mõtteviisist lähtudes ei saa teha kõikehõlmavaid üldistusi, aga aja jooksul on Euroopa valged ülemklassi mehed oma elukogemused ja sellest lähtuvad tõekspidamised määratlenud universaalsena. Nii on kõrvale jäänud naiste, teiste klasside ja kultuuride esindajate hoopis teistsugused kogemused ja vaated.

Kuna ÕS 2013 näited põhinevad ÕS 1999 omadel, millesse on näitelauseid võetud aga ka tolleks ajaks ilmunud seletava sõnaraamatu vihikutest, mida hakati plaanima 1961. aastal ja kuhu võeti lauseid isegi 19. sajandi lõpu ilukirjandusest, siis on ilmne, et ÕS 2013 lausete hulkagi on jõudnud päris ammuse aja väärtustega lauseid.

Sõnastikukanne “naine”. Kuvatõmmis http://www.eki.ee/dict/qs/

Lauseid ei võta sõnaraamatusse aga robot, vaid inimene, kes saaks sealt soostereotüübid välja toimetada. On ju korpuste tekstid, millest näitelaused on võetud, paljuski justnimelt (keskealise) valge mehe seisukohast kirjutatud – see on olnud nii ilukirjanduses kui ka ajakirjanduses valdav joon vähemalt eelmise sajandi esimeses pooles, keskel. Ilmselgelt karjuva ebaõigluse saaks iseenesest näiteks asendada sootu asesõnaga.

On ka küsitud, et millega siis ikkagi selgitada valge mehe perspektiivi, kui ÕSi koostajad on naised. Esiteks on näited võetud valdavalt meeste kirjutatud tekstidest. Teiseks võiks minu töö pöörata koostajate tähelepanu nendele lausetele, mis vajaksid muutmist, või teemadele, mida tasakaalustada.

Niisiis oleneb näitelause väljavalituks osutumine ümbritseva ühiskonna väärtushinnangute mõjust näite valijale (asi pole valija soos). Miks muidu tundus „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ puhul valijale, et näitelause „Mees purjutas ja peksis sageli oma vabaabielunaist“ konkretiseerib sõna „vabaabielunaine“ seletust4?

Naiste puhul hinnatakse ilu, meeste puhul mitte

ÕSi näidetes kujutatakse palju teemasid, aga magistritöö mahupiirangu tõttu oli otstarbekas vaadata neid, mis eendusid rohkem: 1) omadused, 2) emotsioonid ja kõne, 3) suhted ning 4) aktiivsed ja passiivsed rollid.

Omadustest eendusid enim 1) välimus, 2) vanus, 3) isikuomadused ja 4) seksuaalsed omadused. Analüüsist ilmnes, et meessugu kujutatakse naissoost sagedamini välimuse (1,3 korda), vanuse (2,6 korda) ja isikuomaduste (4,2 korda) kategooriates. Naissugu seostatakse meessoost sagedamini aga seksuaalsete omadustega (3,8 korda).

Vaimsete võimetega seostetakse naist ÕSis vähe

Kui tuua välja midagi soopõhist, siis naissoo puhul rõhutatakse atraktiivset ja ilusat välimust (positiivselt „Ilusaim naine maailmas“, „Kena säärejooksuga tüdruk“, „Tüdruk näeb värvimata hoopis parem välja kui mis tahes võõbaga“; negatiivselt „Naine on näost ära langenud“ ’viletsaks jäänud’). Samal ajal on meessoo välimuse puhul ilus olemist vähe mainitud („Poiss nagu kompvek“ ’kena poiss’).

Meessugu seostatakse naissoost palju rohkem isikuomadustega, sealjuures kujutatakse sugude isikuomadusi üsnagi erinevalt. Näiteks kui mehe puhul leebet loomust taunitakse („Ta pole mees, vaid pastel“ ’liiga pehme loomuga’), siis naise leebe loomuse puhul sellist hinnangut ei ole („Lauge loomuga naine“, „Usaldava loomuga naine“). Meest seostatakse ka võimuga („Võimukas mees“, „Võimu ahnitsev mees“), naist aga alandlikkusega („Alandlik naine“, „Allaheitliku loomuga naine“).

Mehed jauravad, naised vinguvad

Kui seksuaalsete omaduste puhul seostatakse nii mehi kui ka naisi kombelõtvusega, siis mehe kogemusi hinnatakse positiivselt („Armuasjades kogenud mees“), naissoo omi aga mitte („Sai endale litsaka naise“, „Kergete elukommetega naine“, „Patune naine“, „Lõdva püksikummiga tüdruk“, „Lipakas tüdruk = tüdrukulipakas“, „Sohki läinud = sohkiläinud tüdruk“).

Sõnastikukanne “mees”. Kuvatõmmis http://www.eki.ee/dict/qs/

Nii emotsioonide kui ka kõne puhul kujutatakse ÕSis samuti meessugu sagedamini kui naissugu (vastavalt 1,1 ja 2 korda). Emotsioonidest eendus enim viha („Poiss oli tigedust täis“, „vihane naine kriiskab“, „Tüdruk vihastas poisi peale“), mis on üks eestlasele omaseid emotsioone5. Kõige rohkem seostus vihaga täiskasvanud mees („Vihast meeletu mees“, „Mees möllas sõgedas vihas“, „Mehes pulbitses raev“, „Mehel keeb sapp üle“, „Ajab mehe marru“).

Mees- ja naissoo kõnetki kujutatakse üsna erinevaid keelendeid kasutades, näiteks mehe puhul „Purjus mehed jaurasid poliitikast“ ja „Mehed jõurasid laulda“. Naiste puhul kasutatakse aga teistsuguseid sõnu ja väljendeid, nagu „Naiste halin“, „Naised kaagutavad sellest v seda tervele ilmale“ ning „Naised peavad mokalaata“. Üsna soostereotüüpsed on näited, milles naine vingub („Naise virin seltskonna puudumise üle“, „Naine vingub mehe kallal“, „Naine heidab mehele joomist ette“), vastupidiseid näiteid, milles mees vinguks, aga ei ole.

Üksnes heterosuhted

ÕSi suhtenäidetest eendusid sisuanalüüsil 1) paari- ja peresuhted ning 2) seksuaalsuhted. Teiste, näiteks sõprussuhete kohta ei esinenud piisavalt materjali. Kui pere- ja paarisuhete näidetes esines meessugu 1,7 korda sagedamini, siis seksuaalsuhete näidetes esines naissugu hästi natuke ehk 1,04 korda sagedamini kui meessugu.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
 […] jääb arusaamatuks, miks taastoodetakse õigekeelsussõnaraamatus naiste objektistamist.

Suhtenäidetest ilmnes, et kõikides paari- või peresuhete ja seksuaalsuhete näidetes kujutatakse vastassoost paare („Neiu naideti rikka mehega“, „Naine kinkis mehele järeltulija“, „Naisel tekkis mehega lahkarvamus laste kasvatamise asjus“, „Naine sõltus rahaliselt oma mehest“, „Mees elas naise tuhvli all“, „Poiss elab tüdrukuga sohielu“, „Poiss ei mõtlegi tüdrukut ära võtta“). Seega vähemalt selles valimis puuduvad homoseksuaalsete suhete näited. Olles tegelikult uurinud natuke rohkem ja lähemalt, julgen väita, et ega neid ÕSis otseselt ei olegi. Selles mõttes otseselt, et kui tegija on varjatud, nagu lauses „Võrgutab mehi“, siis võib lugeja ju tegijaks pidada ka meest. Mõeldes ajalisele kontekstile, kust näide on võetud, võib esialgu siiski eeldada, et tegija pole meessoost. Samas võib nentida, et selliste lausete puhul määratakse tegija sugu lugeja teadvuses.

Toon välja ka selle, et sõnaartikli „naine“ esimesed näitelaused „Vaatab naisi“, „tunneb naiste vastu huvi“ ja „ajab naisi taga“ kujutavad naist objektina. ÕSis on ka meest objektina kujutatud („Ameleb meestega“, „Litsub meestele ligi“), aga need on konkreetselt sõnaartiklite „amelema“ ja „litsuma“ näitelaused, mitte sõnaartikli „mees“ omad.

Meessugu seostatakse füüsilise tööga

Magistritöös uurisin ka sugude aktiivseid ja passiivseid rolle lauses, sest lääne kultuuris on meest peetud aktiivseks, naist aga passiivseks ning sealjuures on passiivsust hinnatud negatiivsemaks.

Aktiivseid ja passiivseid rolle analüüsisin sisuanalüüsil enim eendunud teemadest 1) töö, kool ja huvid; 2) vägivald ja kuritegu ning 3) alkoholi tarbimine. Nende kategooriate analüüsil selgus, et meessugu kujutatakse naissoost üldiselt rohkem, mistõttu esineb mees ka eri rollides rohkem (vastavalt 6,4; 11 ja 10,6 korda).

Meessugu seostatakse ÕSis traditsiooniliselt mehelikuks peetavate aladega, nagu ehitus, jahindus ja oma äri, negatiivselt kujutatakse ka madalama positsiooni ametnikku („Mees nimetati direktoriks“, „Mees on kõigest väike ametnik“, „Poisist võib ärimees saada“, „Poiss munsterdati laevale madruseks“). Naist seostatakse traditsiooniliselt naiselikemate aladega, nagu koduperenaine olemine ja käsitööga tegelemine („Naine ei tahtnud enam kodukana olla ja läks tööle“, „Naised lõksutavad kududa“). Kui meessugu seostatakse näiteks füüsilise töö tegemisega („Mees taris terve kevade ehitusmaterjali“), siis naissugu seostatakse füüsilise tööga üksnes ühes lauses, milles varjatud tegija naist kartulivõtuga aitab („Aitab naist v naisel kartuleid võtta“). Sõna „tüdruk“ seostatakse tööga ainult ühes lauses, milles ta on varjatult prostituut: „Tüdruk on tänavale läinud“ (’prostituudiks hakanud’).

Mees on vägivaldne, naine alistuv

Traditsioonilise ettekujutuse järgi on vägivald lubatud mehelikule käitumisele, naiselikule käitumisele on omasem vägivallale alistumine. Vägivalla ja kuriteo näidetes kujutataksegi ka ÕSis enamasti meessugu, kes on nii aktiivses rollis vägivallatseja ja kurjategija kui ka passiivses rollis ohver („Mees koksati maha“, „Mees sai nuga“, „Poiss lausa jõhkrutseb kõigiga“, „Poiss ängas vastasele hoobi rindu“, „Poisid piinutasid kassi“). Naissugu kujutatakse see-eest üksnes passiivses rollis ja enamasti ohvrina („Rünne vanema naise vastu“, „Lohmis naise läbi“). Kuigi ühes näites („Sai naiselt lopsu vastu kõrvu“) on ka naine vägivallatseja, ei ole ta selles lauses aktiivsel positsioonil.

Alkoholiga seostatakse ÕSis enamasti täiskasvanud meest, kes on nii passiivses rollis (ehk purjus: „Mees oli maani täis“, „Meestel on sarved soojad“) kui ka aktiivses (ehk joob: „Mehed võtavad, viskavad viina“). Naist seostatakse alkoholi tarbimisega vähe, ainult kahes näites, milles ta pole aktiivsel positsioonil („Õllesoe pani naiste palged õhetama“, „Joodik naine“). Üldse ei seostata alkoholiga aga tüdrukut ehk noort naissoost isikut. Näidetes kujutatakse ka joomise negatiivseid tagajärgi („põhjajoonud mees“, „Napsitamine sai mehele saatuslikuks“).

Meessugu kujutatakse ÕSis rohkem

Niisiis kujutatakse ÕSis küllaltki palju soostereotüüpe ja sugusid kujutatakse näidetes üpriski erinevalt. Ehkki olin võtnud töö teoreetiliseks lähtepunktiks soouuringud, mis aitavad paremini sooliselt tasakaalustatud tulemusteni jõuda, kippusid magistritöö tulemused ikkagi ühe soo põhiseks, sest meessugu kujutatakse ÕSis lihtsalt naissoost üldiselt rohkem. Kõikide teemade puhul peale seksuaalsuse on meessoo kohta rohkem näiteid. Samal ajal on teemasid, millega seostatakse naissugu üldiselt väga vähe, nt vaimsete võimete, vägivalla ja alkoholiga.

Võrdsus ei tähenda, et erinevused tuleks kaotada. Aga näited võiksid olla rohkem sooliselt tasakaalustatud, st naissugu võiks näidetesse rohkem sisse kirjutada ja seostada teemadega, millega teda 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatus ei seostata. Samuti võiks otseselt kajastada ka homoseksuaalseid suhteid.

Kokkuvõttes ei saa keel olla neutraalne, kui seda kasutatakse (sooliselt) ebavõrdses ühiskonnas, aga keelekasutust jälgides saab vähemalt teksti muuta neutraalse(ma)ks.

 

1 See märgend oli lisatud juba 2006. aasta ÕSis.
2 Ross, Kristiina 1996. Naine eesti keele grammatikas. – Vikerkaar, nr 11/12, lk 102–106.
3 Siiski uurisin ka nende sõnadega seotud deminutiive, sest ke(ne)-liide ei muuda mõiste tähendust (vrd liitsõnad „peremees“, „köögitüdruk“), vaid modifitseerib sõna sisu – see märgib füüsilist väiksust, millega võib kaasneda afektiivne pisendav suhtumine. Artikli mahupiirangu tõttu ma neid siin ei käsitle.
4 „Eesti keele seletav sõnaraamat“: Näited konkretiseerivad sõnaseletust, esitades sõna temale omastes grammatilistes ja semantilistes seostes teiste sõnadega. – https://www.eki.ee/dict/ekss/ekss.html#naited.
5 Vainik, Ene, Heili Orav 2005. A. H. Tammsaare eksitus: tee tööd ja näe vaeva, … aga ikka oled vihane. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 1–21.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka