Emadepäeva ümbritsev pühaduse aura ei peida valukohti

Jõudsalt emadepäeva poole rühkides oleme peaaegu finišisse jõudnud. Homme peaks saabuma emaelu kõrghetk – kodudes antakse üle ebakindla lapsekäega joonistatud kaardikesi, kingitakse kauneid kevadõisi ja köögi on ajutiselt üle võtnud teised pereliikmed, mitte emad. Nii näeb emadepäev välja ideaalpildis. Loe edasi “Emadepäeva ümbritsev pühaduse aura ei peida valukohti”

Ära helista mulle

„Miks sul üldse telefon on, kui sa kõnesid vastu ei võta?“ nõuavad minu käest vahel isegi mulle kõige lähedasemad inimesed, kes loogika järgi võiksid selle küsimuse vastust juba teada. Helisev telefon, eriti kui ekraanile ilmub võõras number, on mulle minevikus tekitanud piisavalt ärevushooge, ebamugavust ja süütunnet, seega suhtun sellesse ettevaatusega. Loe edasi “Ära helista mulle”

Loomaõiguslane ja filosoof Lisa Kemmerer: kauboimaastikul kompan paljude piire

Filosoof, aktivist, feminist, loomaõiguslane, Montana osariigi ülikooli professor ja kirjanik Lisa Kemmerer on 4. novembril toimuva loomaõiguste konverentsi peaesineja. Loengut saab järelkuulata-vaadata pärast konverentsi (jälgige Loomuse Facebooki-lehte, et infot saada). Esitasime Kemmererile mõned küsimused. Loe edasi “Loomaõiguslane ja filosoof Lisa Kemmerer: kauboimaastikul kompan paljude piire”

Vähemusena vähemusi sildistades

Ma eksin. Sest ma olen osa süsteemist, mis mind kasvatas. Eksivad ka mu vanemad, õpetajad, parimad sõbrannad ja iidolid, aga see on teisejärguline. Minus, neis ja veel suures rahvahulgas elavad eelarvamused. Nimelt, iga inimene sünnib puhtana, aga keskkond pole seda, vaid lahterdab inimesi normisiseseks ja -väliseks. Nii kogeb inimene esimesest eluhetkest alates normide diktaati. Loe edasi “Vähemusena vähemusi sildistades”

Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!

Pea iga nädal avan viipekeele sõnastiku, et viipeid õppida. Ma kordan, unustan, tuletan meelde ja õpin juurde. See uus kultuuriruum on mind täielikult paelunud.

Eelmise aasta suvi viis mind kokku Jari Pärgmaga, viipekeelse kurdiga. Sest just siis alustas Eesti Noorteühenduste Liit koostööprojektiga, milles Eesti LGBT Ühing tegi koostööd Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga. Loe edasi “Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!”

Oma jama

Panin oma jutule nimeks „Oma jama” eelkõige seetõttu, et Jaan Tootsen tahtis mult nn loengu pealkirja väga ruttu kätte saada, ja „Oma jama” alla mahub peaaegu kõik. Ühest oma jamast tulebki juttu: nimelt inimese soovist „oma” järglasi saades jätkuda. Sellest võib saada oma saatuslik jama ja lõks, millest kehvemal juhul ei jaksagi välja rabelda. Loe edasi “Oma jama”

Pimedad soovivad olla võrdsed

Käisin “Kes kardab pimedat” viimasel etendusel täiesti juhuslikult Feministeeriumi naiste organiseerimisel. Kuna olen viibinud puuetega inimeste ringkondades pea terve oma teadliku elu, siis paljud nii vaatajate kui ka mängijate seas olid mulle tuttavad. Lavastuses on kasutatud trupis osalejate mälestustest dokumentaalseid materjale ning väljavõtteid Artur ja Mirja Räppi blogidest. Näitlejad on täiesti pimedad, vaegnägijad ja nägijad inimesed. Saali tulles hõigati minu nime ja ma sain istuma päris esiritta. Tütar, kes mind transportis, istus mõni rida tahapoole. Loe edasi “Pimedad soovivad olla võrdsed”

Pimekohting erakordse teatriga

„Kes kardab pimedat?“ jätkab selleaastase Vaba Lava kuraatoriprogrammi pigem dokumentalistlikku suunda, sest ka seekord on laval nii-öelda tavalised inimesed ehk harrastusnäitlejad, kes etendavad isiklike puutepunktidega lugusid. Need tavalised inimesed aga teeb eriliseks tõsiasi, et suuremale osale neist ei ole antud tervet nägemist ja paljud neist ei näe üldse.
Loe edasi “Pimekohting erakordse teatriga”

“Kaunid hetked perega” ehk pühadestressi maandamisest

Milline on kõige harjumuspärasem jõulumeeleolu? Kirjeldaksin seda kui ärevat alarmpasunahüüdu, mis moondub advendiverstapostide möödudes ja punase kalendrinädala saabudes põgenemistungiks etnorahvuslikult pakendatud „pühaderahu“ eest (loe: olgu see Vahemeri põgenike surnukehadest jõuluõhtuks puhtaks küüritud!). Loe edasi ““Kaunid hetked perega” ehk pühadestressi maandamisest”

Mis maa see on?

Neljapäeva varahommik. Mõned tunnid tagasi sain telefonikõne, et Vao pagulaste majutuskeskuses on tulekahju. Tuli oli õnneks väike. Avalikele päringutele vastasime korrektselt ja politseiga kooskõlastatult napi sõnumiga, konstateerides fakti, et jah, põles, keegi viga ei saanud, politsei uurib, midagi rohkem praegu öelda ei saa. Nii täpset oligi. Kahjuks ei ole see esimene ega teine rünnak pagulaskeskuse inimeste vastu. Loe edasi “Mis maa see on?”