Mees ja feminist?

Sellest ajast, kui andsin nõusoleku osaleda Arvamusfestivali sooala arutelul meeste ja feminismi teemal, olen vaevelnud eksistentsiaalses kriisis. See kriis kuulub küsimuste sarja „elu mõtte põhiküsimused”, nagu ka „kes ma olen”, „miks teen asju, mida ma teen” jne. Olen taaskord pidanud juurdlema: „Kas ma saan end määratleda feministina?” Loe edasi “Mees ja feminist?”

Miks peaks feminist pooldama põgenike ümberasustamist?

Eestis on lõpuks ometi lõhkenud pagulasmull: arutelu selle üle, kas ja kuidas abivajavaid inimesi aidata, on kolinud siseministeeriumi hämaratest koridoridest avalikkuse ette. Mitte ükski viimaste aastate jooksul Euroopa Pagulasfondi poolt rahastatud ühiskonna teadlikkuse parandamise projektidest ei ole olnud pagulasteema ja põhimõistete kommunikeerimisel tõhusam kui viimase paari nädala paanika. Loe edasi “Miks peaks feminist pooldama põgenike ümberasustamist?”

Sõnastik: privileegipimedus

Privileegi all võib mõista hüve, eelisseisundit, mida osa inimesi kogevad mõne teise grupiga võrreldes. Kuna enamasti pole privileegid seadusega tagatud, võivad need esmapilgul olla nähtamatud. Sellest tulenebki privileegipimedus (privilege blindness) – privileegide kasutajad ei pruugi endale teadvustadagi, et nad on kellegi ees eelisseisundis. Loe edasi “Sõnastik: privileegipimedus”

Ei loom ega inimene ole tarbeese

Mis on veganism ehk veganlus?

Veganism pole lihtsalt dieet, vaid elustiili filosoofia, mille põhiidee peitub mures loomade õiguste ja keskkonna pärast. Paljude loomaõiguslaste jaoks on veganism igapäevaelu sisuline ja vormiline väljund. Tavaliselt on veganismi taga eetilised, usulised, keskkonnakaitselised või tervisega seotud põhjused. Veganid on inimesed, kes väldivad kogu loomadega seotud tootevalikut. Loe edasi “Ei loom ega inimene ole tarbeese”

Empaatia ja solidaarsus naiste valikutes

Hoiatus! Järgnev kirjutis ei sisalda kindlaid vastuseid ja juhtnööre. Nagu enamikes elu aspektides ja sotsiaalsetes liikumistes, on ka feminismis võimatu asjades üheselt kokku leppida või saada kõik esindajad ühe vihmavarju alla.

Aga räägime empaatiast ja solidaarsusest, ehk kaastundevõimest ja koostöövalmidusest, õlatundest. Kuigi feminismi nähakse sageli kui võitlevat sotsiaalset liikumist, on empaatial feminismis oluline roll. Loe edasi “Empaatia ja solidaarsus naiste valikutes”

Anname oma õigused teiste kätte

Üks asi, millega inimesed väga tihti eksivad, on nende endi õigused. Nagu mujalgi, torkab Eestiski silma inimeste tugev tahe arvamust avaldada. Sealjuures avaldada arvamust seaduste üle, mis ei puuduta neid otseselt üldse ning väga tihti ka kaudselt mitte. Need samad inimesed on hakanud tsiteerima demokraatiat selle õiguse kaitsjana ja nii mõnigi poliitik noogutab neile kaasa. Loe edasi “Anname oma õigused teiste kätte”

Need on ju ainult sõnad?

Toimetajana puutun oma töös kokku paljude tekstidega mitmesuguse taustaga kirjutajatelt. Olen märganud, et nii mõnigi autor mõtleb kõige paremat, soovides oma sõnumit edastada neutraalselt, aga alati ei kuku see nii välja. Kes on ise kenasti kulgevas tekstis kokku põrganud väljendiga, mis teda sihtgrupi seast välistab, saab aru, millest ma räägin. Need on need korrad, kui jalutuskäik metsas on helge, kuni näkku lendab lumepall ja saad aru, et sa pole eriti oodatud. Loe edasi “Need on ju ainult sõnad?”

Teater ühiskonna pulsil: intervjuu näidendi “Mul on sulle üks jutt…” autor-lavastajaga

TTÜ-s tegutsev T-Teater tõi veebruaris lavale näidendi “Mul on sulle üks jutt…”, mida tänu publikumenule saab ka märtsis vaadata. Lavastuse sünni inspiratsiooniks ja tõukejõuks olid kooseluseaduse-eelsed sündmused. Tegu on esimese Eesti algupäraga näidendiga, mis käsitleb LGBT temaatikat. Eesti LGBT Ühingu vabatahtlik Margit Markus intervjueeris autor-lavastajat Auri Jürnat, kes selgitab lavastuse sündimise tagamaid. Loe edasi “Teater ühiskonna pulsil: intervjuu näidendi “Mul on sulle üks jutt…” autor-lavastajaga”

Progressiivse Eesti empaatiapuudus

Eilsed uudised olid nii vapustavad, et mistahes muud plaanid tuleb lihtsalt kõrvale heita ja sulg haarata.

Esiteks saime lugeda artiklit, mille kohaselt kohus otsustas, et 12-aastast tüdrukut rünnanud viis poissi ei tahtnud vägistada, vaid õppetundi anda. Teiseks sellega väga tihedalt haakuvat kirjutist, kus avaldatakse uuringutulemused, mille kohaselt peaaegu pooled Eesti kohtunikest ei pea seksuaalset vägivalda probleemiks või ei oska seisukohta võtta. Loe edasi “Progressiivse Eesti empaatiapuudus”