Teekonnal transsoolise lapse vanemana

Michael C. LaSala on öelnud, et LGBT laste kõrval vajavad toetust ka nende vanemad, kellel on samuti läbida oma teekond. Tõepoolest, mida mõtlevad vanemad ja teisedki pereliikmed, kes saavad teada, et nende laps, õde või vend on transsooline? Oma magistritöös otsisin vastust mitmetele küsimustele. Näiteks kuidas avalikustab transsooline inimene oma sooidentiteedi pereliikmetele? Kuidas reageerivad lähesed, kuuldes pereliikme transsoolisusest? Millist informatsiooni nad vajavad, et olukorda paremini mõista?

Transsoolisena perele kapist väljatulemine tähendab sageli, et see identiteet, millega pereliikmed on harjunud, on justkui muutumas. Muutub kõik – häälekõla, kehakeel, näoilmed. Ja samas on transsooline pereliige füüsiliselt kohal, see on omamoodi kohaloleku ja puudumise paradoks. Seetõttu võivad lähedased kogeda transsoolise üleminekuprotsessi vältel ja järgselt leina, sest leina ei tunta vaid kellegi surma, vaid üldse kaotuste puhul. Antud juhul on tegemist ebamäärase kaotusega – lähedase inimese puudumine või kohalolek mõjub olukorra ebaselguse või info puudumise tõttu justkui tema kaotamisena, sarnaselt sellega, kui inimene on koomas või kadunud.

See ebaselgus peatab leinaprotsessi ega lase alustada toimetuleku ja leppimisega. Perekonnaliikmed on sunnitud ise konstrueerima oma tõe inimese kohta ning leinamise protsess võib kujuneda raskeks. Seda käsitlust võibki kohaldada transsoolise inimese ülemineku protsessile ning laiemalt olukorrale, kus perekonnaliikme identiteet, roll ja suhe teistega muutub, näiteks saab tütrest poeg või meessoost abikaasast naine.

Varajasest lapsepõlves

Kõnelesin nelja inimesega, kelle pereliige on transsooline. Kristi vend avalikustas oma transsoolise identiteedi kahekümnendate eluaastate keskel. Kristi toetab oma venda, ent on selleni jõudnud läbi leina, mille käigus piltlikult mattis oma õe ja tervitas venna sündi. Ene poeg avalikustas oma identiteedi eelmisel aastal. Ene toetab oma poega ja püüab tema jaoks olemas olla, ent intervjuu ajal oli näha, et see oli hetkel talle veel raske. Jaanuse ja Anne poeg on teisest eluaastast saati end poisina väljendanud ning soovis rääkimagi hakates, et tema poole nii pöördutaks. Ka nemad on toetavad vanemad, kes on õppinud aktsepteerima oma lapse tunnetuslikku sugu sünnist saati. Nad räägivad vabalt oma poja minevikust, olevikust ja tulevikust, jagavad negatiivseid kogemusi kooliga, olles sealjuures ühiskonnakriitilised.

Inimese sugu kujuneb juba varajases lapsepõlves. Nii märkavad lähedasedki sotsiaalse ja tunnetusliku soo ebakõla ilmselt juba varakult. Ka minu intervjueeritavad täheldasid juba lapsepõlves, et nende perekonnaliige käitub talle omistatud sotsiaalsele soole vastupidiselt, alates vastumeelsusest seelikute suhtes ja menstruatsioonitraumadest ning lõpetades selliste ütlustega nagu “suureks saades hakkan meheks”. Vanemad ei osanud sellele ebakõlale küll nime anda, veel vähem mõelda, et tegemist võiks olla transsoolisusega. Ometi ei tulnud transsoolisuse uudis neile päris üllatusena, sest erinevus oli tajuda ju lapsepõlvest saati.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Esimeses, eitusfaasis võivad perekonnaliikmed olla šokis. Nad võivad keelduda teema peale mõtlemast ja loota, et see on lihtsalt faas. Eitusfaasis aitab püsida kontakti vältimine. Teine faas hõlmab viha ja reetmise tundeid, mis võivad viia nii enda kui transsoolise pereliikme süüdistamiseni perekonna mineviku- ja olevikuprobleemides. Siia kuuluvad ka hirm ja häbitunne teiste ees, aga ka enesesüüdistused.

Hüpoteetilise kauplemisfaasi ajal püüab osa pereliikmeid ümber pöörata või keelata transsoolise inimese üleminekuprotsessi. Taoline kauplemine võib võtta eri vorme, alates ähvardustest kodust välja visata kuni eri hüvede pakkumiseni, kui transsooline inimene vaid protsessi pooleli jätaks.

Depressioonifaasis võidakse langeda masendusse, kui transsoolise perekonnaliikme korrigeeritud identiteet, mis vastab tema tunnetuslikule soole, muutub püsivamaks. Selles faasis võib tekkida tugev vajadus rääkida kellegagi, kes ei mõistaks hukka, vaid toetaks. Seejärel võib tulla leppimise faas, kus mõistetakse muutust, tunnistatakse kaotust ja hakatakse hoolitsema lähedase heaolu eest. Kuuendaks faasiks võib pidada uhkust lapse julguse ja teekonna üle.

Muide, sellistel puhkudel tasub vanematel käituda vastavalt laste endi sootunnetusele ning lubada neil alustada üleminekut oma tunnetuslikule soole varases eas. On tõendatud, et kui sundida transsoolisi lapsi kohanduma oma bioloogilise sooga, võib see lõppeda depressiooni või isegi püsivate psühholoogiliste kahjustustega.

Selgusest avalikustamiseni

Enamasti avalikustab transsooline inimene oma sooidentiteedi perele siis, kui on ise jõudnud mingile selgusele. Identiteedist rääkimine ja üleminek tunnetuslikule soole mõjutab aga kõiki suhteid: perekonda, tööd, armastust, sõprust jm. Teekond iseenda aktsepteerimisest avalikustamiseni on pikk ning sageli seotud negatiivsete tunnetega, näiteks hirmudega, kuidas reageerivad lähedased. Ent identiteedi avalikustamisega võib paradoksaalsel kombel kaasneda ka suhete paranemine lähedastega – inimene saab ju edaspidi olla see, kellena end tunneb, ta on lihtsalt iseendaga rohkem kooskõlas.

Ka minu mitu intervjueeritavat tajusid, et nende suhted transsoolise pojaga on nüüd avatumad. Kõik nad uskusid, et nende lähedase valik on õige. Transsoolise inimese jaoks on see aeg jälle sageli sisemise rahu aeg, sest ta on saanud alustada üleminekuprotsessiga, mis veel mõne aja eest võis tunduda võimatu. See ongi tõenäoliselt heade perekonnasuhete tekkepõhjuseks – hirmud on seljatatud, perekonna seisukoht on teada ja uus teekond võib alata.

Kui aga jutuks tulid reaktsioonid väljaspool perekonda, möönsid kõik, et on olnud nii häid kui ka halbu hetki. Näiteks Anne ja Jaanuse poja lasteaias ja koolis aeti transsoolisus segi psüühiliste haigustega, samas olid ka õpetajad ise segaduses, on’s Anne ja Jaanuse poeg poiss või tüdruk. Näiteks visati tollal veel paberite järgi tüdrukuks peetud poiss välja tööõpetuse tunnist ja saadeti poiste tööõpetusse. Teinekord soovitas koolipsühholoog tegeleda pojaga, et välja selgitada, mis probleem sunnib last end nimetama poisiks, kui dokumendil on ometigi tähis “N”. Ometi polnud kogemused läbinisti negatiivsed, sest kõik intervjueeritavad olid tajunud ka sõprade ja tuttavate toetust.

Välimus vs. sisemus

Üks üllatavamaid avastusi oli see, et küsitletute jaoks polnud olulisimad pereliikme füüsilised muudatused. Ja seda hoolimata asjaolust, et mõni transsooline laps elas igapäevaselt koos perega, teine suhtles telefonitsi ja kolmas hoopis skaibis. Palju keerulisem oli vanematel ja õel kohaneda pereliikme uue käitumise ja suhtlemisega, mis tulenes tunnetuslikust soost.

Kui uurisin, kas ja kui palju püüdsid lähedased end olukorraga kurssi viia, siis selgus, et vaid üks vanem oli otsinud temaatilist lugemismaterjale. Põhjuseid toodi erinevaid. Osad ütlesid, et tol ajal ei leidunud materjale; õde rääkis, et saab vajaduse korral vajaliku informatsiooni vennalt. Üks ema ütles ka, et tundis alul vajadust leida mõni professionaal, kes olukorda mõistaks. Kahe vanema puhul jäi valitsema tunne, justkui oleksid nad kartnud spetsialistide ebapädevust.

Ometi jäi mulje, et transsooliste inimeste pereliikmed vajaksid turvalist keskkonda või toetusgruppi, kus oma mõtteid, tundeid ja küsimusi jagada. Ehk just seetõttu jäi intervjuudest nii tugevasti valitsema ka tunne, et teadlikkust transsoolisusest on vaja parandada. Olen seda isegi täheldanud, viies Eesti LGBT Ühingus töötades läbi temaatilisi koolitusi ja nõustamisi. Eestikeelne materjal on kesine ja raskesti leitav ning takerdub sageli formaalsesse keelde. Puudub isiklikkus, mis laseks teemaga suhestuda.

Mida kardeti? Suurim murekoht oli ühiskond – kas ja kuidas lapsi aktsepteeritakse ning kuidas nad iseseisvalt edaspidi hakkama saavad. See hirm sunnibki vanemaid tegema tihti valesid valikuid. Kardetakse, mida arvavad teised, kas transsoolise inimese ja temaga suhtlemine lõpetatakse ja mida rääkida ümberkaudsetele. Paraku lõhub just selline käitumine perekondi kõige enam. Nagu on iseenda mõistmine, aktsepteerimine ja teistele oma identiteedist rääkimine keeruline transsoolisele inimesele, on see raske ka tema pereliikmetele. Ja seepärast vajavadki tuge mitte ainult transsoolised inimesed, vaid ka nende lähedased.

20. november on transsooliste inimeste mälestuspäev

9
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka