The Handmaid’s Tale – kõhedusttekitavalt aktuaalne ka Eestis

Artiklit on 25.05 täiendatud Liisa Pakosta vastulausega (lõpus).
Kui
The Handmaid’s Tale’i treiler esimest korda avalikkuse ette jõudis, pidasid Trumpi nördinud toetajad seriaali vasakpoolsete järjekordseks katseks keerata rahvas uue presidendi vastu. Atwood pidi neile teatama, et seriaali aluseks olev romaan ilmus esimest korda 1985. aastal, sügaval Reagani ajastul. Kui ma hiljuti romaani lugesin ja seriaali esimesi osasid vaatasin, mõtlesin pigem kui aktuaalne see lugu on Eestis. 

Iibesõdalaste unistused

Milline märg unenägu Atwoodi loodud Gilead nii mõnelegi meie isamaalisele iibesõdalasele oleks! Gilead on maailm, kus naiste funktsioon on taandatud (valge) rahvastiku taastootmisele. Romaani keskmes on tõuaretuseks mõeldud teenijannad, kelle üks ja ainus roll on (k)anda oma valitsejaperele laps. “Oleme kahejalgsed emakad, see on kõik: pühad anumad, ambulatoorsed karikad,” võtab asja kokku romaani minategelane Offred. (Teenijanna nimi – of Fred – näitab ära, kellele ta kuulub.) Pühadusele vaatamata ei pääse teenijannad prostituudikuvandist. Nendele vaatavad viltu nii armukadedad abielunaised kui ka koduabilised, sest kuigi nad on pühamast pühamad, on neis ikkagi midagi räpast.  

Kogu reproduktsioon on range riikliku, uskliku ja sotsiaalse kontrolli all. Naistele on kohustuslikud igakuised günekoloogilised läbivaatused, piibellikud puhastustseremooniad (mil pereisa loeb karedal häälel ette sobiva lõigu Vanast Testamendist) ning institutsionaliseeritud vägistamine, kus teenijanna lamab viljatu abielunaise jalge vahel, samal ajal kui pereisa teda rõõmutult kepib. Meeste homoseksuaalsus on surmaga karistatav, naiste oma on väiksem probleem, sest lastekandmist see ei takista.

Treileri vaatamiseks klõpsa pildile

Milliste “instrumentidega” sündimust tõsta?

Võitlus naiste kehade pärast ja soov kontrollida reproduktsiooni on olnud pikalt päevakorras ja pole sealt kuskile kadunud, ka Eestis mitte. Kas lubada aborti, rasestumisvastaseid vahendeid, samasooliste abielusid? Kellega lubada viljastumist (mitte kõik rassid, religioonid või rahvused ei ole soovitud)? Kes vastutab madala iibe eest? Milliste “instrumentidega” panna naised sünnitama, kas heaga (maksta peale) või halvaga (kehtestada lastetusmaks või sünnitusealistele naistele kohustuslikud günekoloogilised kontrollid – viimasega saadi hakkama Rumeenia sotsialistlikus vabariigis)?

Läbi mälu libisevad erinevad eesti poliitkud ja muiduarvajad, kellele on naiste sünnitama sundimine justkui kinnisidee. Kirjutama hakates tegin märkemeid erinevate avalduste kohta, alates Res Publica programmist suunata kõik “instrumendid” sellele, et alla 24-aastased naised hakkaksid sünnitama ja lõpetades praeguse võrdõigusvoliniku ja endise riigikoguliikme Liisa Pakosta soovist piirata alaealiste õigust abordile* (loe Liisa Pakosta vastulauset artikli lõpus). Vahepeale mahtus ka Eesti Kirikute Nõukogu üleskutse rajada hoolekeskused ”last kandvatele emadele, kes seisavad silmitsi kiusatusega katkestada juba alanud rasedus” ja lugematu arv Varro Vooglaiu sulest vorbitud kommentaare. Seda loetelu vaadates tekkis aga tüdimus – miks neid üldse kordama peaks?

Eesti Kirikute Nõukogu kristlikud “hoolekeskused” patustele naistele sobiksid Gileadi imehästi. Foto: kuvatõmmis treilerist

IRLi sõjardlik terminoloogia

Aga kordama vist peab, sest mõned asjad ei muutu – näiteks seesama naiste sünnitamisega seotud kinnisidee. Ei muutu see USA republikaanide seas ega ka Eesti poliitikute hulgas. Mõnele inimesele lihtsalt ei näi rohkem pähe mahtuvat kui see, mida teised magamistoas teevad ning ohjeldamatu kihk oma isiklikust kinnisideest riigi kõige tähtsam küsimus teha. Nagu 30 aastat hiljem romaani parodeerides kuulutas Helir-Valdor Seederi IRLi kongressil“Kõik algab väärtustest ja suurim väärtus, mida inimene on võimeline looma, on uus elu. Seepärast peavad pereväärtused jääma ka tulevikus IRLi poliitika kõige tähtsamaks osaks. Eestlaste rindejoon ei ole mitte tõrvikurongkäikudel ega streigikomiteedes, vaid magamistoas! Just seal sünnivad meie tulevikulahendused.” Sõjardliku terminoloogia abil sõnastatakse suurim väärtus: uus elu. Eestlaste rindejoon on magamistoas!

Gileadi valitsejad oleksid sellega ilmselt nõus, kui nad vaid eestlased oleksid.

Pakosta saatis sellele väitele vastulause: “Lause ei vasta tõele. Soovist kaitsta alaealisi korduvohvriks sattumise eest vägistajalete või intsestis ei saa küll kuidagi ka kõige metsikuma fantaasia korral välja lugeda soovi piirata alaealiste õigust abordile. Õnneks näen, et toonane võitlus selle eest, et lapsed ei jääks oma abordiga üksi, on kaasa toonud vähemasti häid praktikaid. Ajalooallikas: “Mida teha kui laps tahab teha aborti?”.”

Autori kommentaar: Lause vastab tõele. 2015, kui raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus oli riigikogu menetluses, hääletas Liisa Pakosta toonase riigikogu liikmena selle muutmise vastu. Muutmisettepanekute eesmärgiks oli taastada kuni 2009. aastani kehtinud regulatsioon, mille järgi sai alaealine rasedust katkestada enda soovil. 01.01.2009–02.03.2015 kehtinud seaduse versioon sätestas, et alaealine peab saama vanemalt (ehk eestkostjalt) abordiks nõusoleku ning nõusoleku puudumisel kohtult(!) loa.

Liisa Pakosta on lisaks soovinud ligipääsu abordile raskendada naistele laiemalt. 2008 tegi ta Lastevanemate Liidu esindajana koos Priit Sibula (Noored Konservatiivid) ja Varro Vooglaiuga (Elukulutuuri Instituut) õiguskantslerile avalduse, kus leidis, et abordi rahastamine ravikindlustuse eelarvest on Eesti põhiseadusega vastuolus ning palus õiguskantsleril kontrollida kas “Eesti Vabariigis sündimata inimeste tapmise” riiklik rahastamine on põhiseadusega kooskõlas. Hedda Lippuse ja Marie Abeli värskest artiklist võib lugeda kuidas rohketes uuringutes on näidatud, et kui raskendada legaalse raseduse katkestamise teenusele juurdepääs (kas siis keelustamise või riikliku rahastamise lõpetamisega) satuvad eriti suure löögi alla majanduslikult vähekindlustatud naised.