Triin Nigul: noortel on kasulik näha oma väljavaateid elus avaramalt, kui soostereotüübid ette seavad

Foto: Diana Unt

Feministeerium kohtus Triin Niguliga, kes kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas. Rääkisime sellest, kas kohalikku poliitikat saab sootundlikult teha, miks ta ühtegi erakonda ei kuulu ja kuidas saab argipäevas feminismi praktiseerida.

Kuidas sündis otsus poliitikasse tulla?

Kui nüüd veidi järele mõelda, siis ilmselt olen alati poliitika vastu huvi tundnud. Seoses Möldre tee seltsi vedamisega alates 2009. aastast on aga järjest enam süvenenud tunne, et oluliste muudatuste tegemiseks jääb kohaliku seltsi võimalustest väheks. See on vast peamine põhjus, miks otsustasin kandideerida Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas.

Kas Vaba Tallinna Kodanik on seotud Vabaerakonnaga?

Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu liikmetest on kaks kolmandikku parteitud. Mõnda erakonda kuuluvatest liikmetest kandideerib vabaerakondlasi Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas kõige rohkem, aga see on ka loogiline, sest Vabaerakond valimistel erakonnana ei osale.

Kas sina oled mõne erakonna liige?

Kuulusin kunagi roheliste erakonda. Lahkusin, kuna erakonnas toimuv ületas minu taluvuspiiri. Ma ei pea õigeks ebaeetiliste meetodite kasutamist kellegi kõrvale surumiseks. Tundsin, et kui juba erakonnas endas ei suudeta ideid ellu viia ilma kellelegi haiget tegemata ja pea iga sammu taustal punutakse mingit intriigi, siis ma ei taha sellises poliitikas osaleda. Kuuldavasti on roheliste erakond praeguseks muutunud.

On sul poliitikaga pikem plaan?

Kaugema tuleviku peale pole praegu mõelnud. Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas kandideerima kutsuti mind ka neli aastat tagasi, kuid siis polnud ma ise veel kandideerimiseks valmis. Tundsin ilmselt naiste puhul tavalisi hirme – ei ole piisavalt noor või vana, pädev ja võimekas. Igasuguseid ettekäändeid annab oma peas välja mõelda. Mõneti võib poliitikapelgus olla tingitud ka üldisest suhtumisest poliitikutesse. Avalik arvamus jätab vägisi mulje, et poliitikasse kipuvad vaid pätid ja kaabakad või vormib poliitika inimesed sellisteks. Pean säärast suhtumist vastuoluliseks, sest ka kirujad ise on poliitika subjektid. Alates kasvõi küsimusest, millal rajatakse kodutänavale kõnnitee või lapsevanema murest, kas lapsele leidub lasteaiakoht kodu lähedal. Kas omavalitsus panustab kooliujulate rajamisse, toetab puudega inimeste töölesaamist või peab oma kohustuslike ülesannete täitmise asemel maksumaksja raha eest üleval kohalikku televisiooni või panka. Poliitilised otsused mõjutavad otse meie toimetulekut. Arvan, et korruptsioon Tallinnas on paljuski tingitud ühe erakonna pikaajalisest ainuvõimust ning mitmekesisem volikogu tuleb pealinlastele kindlasti kasuks.

Kas sul endal on mingid südameteemad, mida soovid ajada?

Mul on kaks südameteemat. Üks neist on koostöö naaberomavalitsustega. Olen veendunud, et pendelrände ja liikluskoormuse vähendamiseks Tallinnas tuleb ühistransporti korraldada maakonnaüleselt. Teiseks oluliseks teemaks pean teenuseid ja elukeskkonda asumites. Tiheasustuses ei saa normaalseks pidada olukorda, kui lapsi tuleb kooli autoga vedada. Kool võiks olla nii lähedal, et sinna jõuaks laps ise kohale, kas jala või jalgrattaga. Kõik koolid peaksid olema praegusaegse keskkonnaga, õppima innustavad ja lapsesõbralikud. Siis kaob ka vajadus tungelda nn eliitkoolidesse.
Ka lasteaedadega on Tallinnas endiselt probleeme. Ei ole mõistlik, et Pääsküla lapsele leitakse vaba koht näiteks Õismäel. Selline lahendus on koormav kogu perele. Elukeskkonna üksluisus äärelinnas võib seisneda ka nappides vaba aja veetmise võimalustes. Nõmme loodus ja terviserajad on suurepärased, aga kui soovid õhtul midagi muud peale värskes õhus viibimise ette võtta, ei pruugi jalutuskäigu kaugusele jääda ühtegi spordihoonet ega kultuuriasutust.

Olen näinud vanemaid argumenteerimas, et tahavad lapsi panna kooli ja lasteaeda, mis on just nende töökoha, mitte elukoha lähedal. Nad ei tahagi elukohaga seda teenust siduda. Mida sina sellest arvad?

Mõistan ka seda seisukohta. Teisest küljest töötab kesklinnas palju inimesi. Kui eeldada, et kõik nad soovivad oma lapsi hoida kesklinna lasteasutustes, kuhu siis kesklinnas elavad inimesed oma lapsed peavad panema? Samas võiks kohalik omavalitsus märksa enam toetada kogukondlikku lapsehoiuteenust. See muudaks teenuse märksa paindlikumaks ja lapsehoidu pakutaks just seal ja sellistes tingimustes, nagu lapsed ja vanemad seda vajavad.

Kas oled mõelnud selle peale, kas kohalikku poliitikat saaks kuidagi sootundlikult teha?

Nii lapsehoid kui ka ühistransport on sootundlikud teenused. Lapsehoid mõjutab tavaliselt rohkem naiste kui meeste töötamist. Kasutan ise tihti ühistransporti ja mulle tundub, et naisi näeb bussis meestest enam. Seega sõltub naiste liikumisvabadus ühistranspordi kvaliteedist rohkem. Kui linna juhivad peamiselt mehed, kes koosolekule saabuvad ja lahkuvad isikliku autoga, siis pole kindel, kas needsamad inimesed on võimelised end asetama inimese rolli, kel muud valikut peale ühistranspordi polegi. Naiste suurem osakaal esinduskogudes aitaks poliitikat sootundlikumaks muuta.

Mulle tundub kahjuks, et inimestel ei ole väga lihtne ennast kellegi teise rolli panna. Need, kes ise autoga sõidavad, näitavad üles üsna vähe mõistmist, miks inimesed vähem autosid linnaruumi tahavad. Pigem tahetakse suurendada läbilaskevõimet selle asemel, et aru saada, et teisi inimesi segavad müra ja heitgaasid.

Kõigile tuleks kasuks, kui linnas liiguks vähem autosid ja keskmised kiirused kiirusepiirangute, -tabloode ja muude liiklust korraldavate vahendite abil langeksid. Nii jaotuksid autod liikluses ühtlasemalt, väheneks närviline tõmblemine ristmikel ja õnnetuste hulk. Autoliikluse tõttu tekkivate peenosakeste mõju tervisele on palju uuritud ja kahjulikkus tõestatud. Mida rahulikum on liiklus, seda suurem on inimese ellujäämisvõimalus sõidukiga kokkupõrkel ja seda vähem häirib ka liiklusega kaasnev müra.

Kas pead ennast feministiks?

Jah, pean küll.

Mida see sinu jaoks tähendab?

Feminism tähendab minu jaoks eelkõige seda, et üks sugu ei ole teisest parem. Hiljuti kuulasin raadiosaadet, kus Tiiu Kuurme viitas uuringule, milles küsitleti ligi 700 Eesti õpilast. Üks küsimus oli järgmine – kas parem on olla poiss või tüdruk. Ja ainult paarkümmend õpilast vastasid, et tüdruk olla on parem. Minu arvates on see masendav. Kui uskuda vanasõna “igaüks on oma õnne sepp”, siis laste vastused näitavad, et vähemalt osaliselt see vanasõna valetab. Ja mitte ainult lapsed ei pea õnne ja edukust soost sõltuvaks – ka soolise palgalõhe statistika peegeldab seda.

Kas sa ise ka kuidagi oma argipäevas feminismi praktiseerid?

Minu lapsed on kasvatatud võrdõiguslikkuse vaimus, ühe lapse puhul võib-olla õnnestunumalt kui teise puhul (naerab). Soovin, et mu lapsed ei satuks stereotüüpide lõksu, à la mees peab kindlasti olema rikas ja naine ilus. Praeguste noorte eneseteostusele, sh tulevasele majanduslikule toimetulekule on kasulik, kui oma väljavaateid elus nähakse avaramalt, kui soostereotüübid ette seavad.

Mida sa poliitika puhul kõige rohkem pelgad?

Pelgan lahmivat ja õigustamatut kriitikat. Argumente, millel ei ole õieti sisu, on keeruline ümber lükata. Eriti raske on end kaitsta tänapäeval vohava virtuaalse isikliku agressiooni vastu. Kas sellega on võimalik harjuda? Pole kindel.

Oled sa mõelnud mingitele strateegiatele, mida kasutada sellega toime tulemiseks?

Mina olen ikka mina. Ma ju ei muutu sellest, kui keegi mulle pangetäie soppa pähe valab. Oluline on see, mida mõtlevad minust mu lähedased, mu sõbrad, mu perekond. Need, kelle arvamusest ma hoolin.

Kas sul on poliitikas mõni eeskuju?

Ma ei tahaks kedagi nimepidi esile tõsta. Kõik naised, kes on otsustanud poliitikas aktiivselt osaleda, on tunnustust väärt. Ühelt poolt esindavad nad ühiskonnas rohkem kui poolte inimeste hääli ja teiselt poolt annavad eeskuju väikestele tüdrukutele, kellest igaühest võib ühel heal päeval saada president või peaminister.

Minu kolleeg Kuusik ütles, et sa suudad alati nii rahulikuks ja pedagoogiliseks jääda. Ta palus küsida, mida sa tarbid.

Kas ta mõtles ravimeid (naerab)?

Kas on olemas mingi pedagoogikaravim?

Mind jäi see nüüd vaevama, inimestele ei meeldi tavaliselt kui neid õpetatakse. Tegelikult “tarbin” oma pereliikmete armastust ja looduses viibimist.

Ma ei seosta pedagoogilisust üldse õpetamisega, vaid oskusega seletada keerulisi asju, nii et teine saab aru. See on oskus, vilumus.

See võib tulla sellest, et olen aastaid aidanud arvutikasutajatel infoturbenõudeid mõista. Peale koolitamise olen kirjutanud ka artikleid ja esinenud meedias. See on andnud teatud vilumuse rääkida keerulistest asjadest nii, et sõnum kohale jõuaks.

 

Triin Nigul kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas Nõmmel. Need on tema esimesed valimised. Teisi intervjuusid loe siit.

7
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka