“Ükskord prahvatab vimm…”

#MeToo ei taha lõppeda ega lõppeda. Vastupidi, iga päevaga paljastuvad aina uued ja uued juhtumid. Ja nendega tuleb kaasa üha rohkem vinguvaid hääli: kus kohast läheb ahistamise piir ja kas need lood sugugi ei aegu? Miks naised varem ei rääkinud?

Mehed kurdavad kooris – kas nüüd enam ei või flirtida ka? Kas ma pean nüüd igaks asjaks luba küsima? Kui inimene ei suuda vahet teha flirtimise ja seksuaalse ahistamise vahel, siis igal juhul jah! Üks põhiline kriteerium ahistamise puhul on see, et tegevus on ohvrile soovimatu. Ning kui keegi tõesti ei tea, kas tema lähenemiskatsed on soovitud või mitte, tulebki selguse saamiseks küsida. Ja vastust austada. Aga üsna julgelt võib ilma küsimata eeldada, et nilbeid anekdoote töö- või õpikeskkonnas ei maksa rääkida, kolleegi rindu ei tohi jõllitada, õpilast ei tohi silitada, teadvusetu inimesega seksuaalvahekorda ei tohi astuda*. Igal inimesel on õigus professionaalsele õpi- ja töökeskkonnale, kus teda ei alandata. Piir lähebki sealt. Kui oled kellegi kolleeg, ülemus, alluv, klient või õpetaja, siis käitu nagu professionaal.

Miks naised varem ei rääkinud?

Teised kurtjad peavad praegust süüdistuste lainet kuidagi ebausaldusväärseks, sest miks muidu naised juba ammu sellest rääkinud pole.

Esiteks, naised ei ole vaikinud. Häirivalt paljudest lugudest tuleb välja see, et on teavitatud täiesti õigel ajal täiesti õigeid inimesi – ülemusi, tööandjaid, koolidirektoreid. Häirivalt paljudel juhtumitel on olnud tunnistajad. Lihtsalt… midagi ei juhtunud. Tavapärane ahistamisloo masendav lõpp on see, et ohver on pidanud uue töökoha otsima või haridustee katkestama. Ahistaja on rahulikult edasi toimetanud. Mitme inimese puhul, kes praeguseks on oma töökohad kaotanud või uurimise all, näiteks Harvey Weinstein ise, on aastakümneid teada olnud, millega nad tegelevad. Gwyneth Paltrow rääkis Weinsteinist 19 aastat tagasi. Courtney Love hoiatas tema eest 13 aastat tagasi. Sellest on räägitud. Ja mitte keegi pole neid takistanud. Eesti oma näide on Tartus töötanud psühhiaater, kes sai aastaid rahulikult tegutseda, ainsa teadaoleva meetmena palus kliinikumi juhataja sekretäril noori naisi tema vastuvõtule mitte suunata. Nii et naised on rääkinud, aga neid ei ole kuulatud!

Teiseks, häirivalt paljude lugude keskmes on naised (ja mehed), kes toona olid sisuliselt lapsed. Kui minu eesti sõbrad ja tuttavad hakkasid enda lugusid rääkima, siis mõtlesid nad sageli tagasi enda 13-aastase mina peale. Kuidas seitsmendas klassis matemaatikaõpetaja tüdrukuid (ja ainult tüdrukuid) imelikult katsus. Kuidas trollis võõras mees kõva häälega kommenteeris eelpuberteediku rindu ja kuidas ülejäänud reisijad seda kuulasid, vaikides. Kas keegi peab tõsimeeli imelikuks seda, miks 13-aastane laps ei räägi?

Kolmandaks näitab see kaeblemine sügavat ignorantsust seksuaalse ahistamise olemuse kohta. Millist häbi ja süütunnet ahistamine ohvris tekitada võib. Millised võimusuhted on mängus. Küsimuse, miks naised varem ei rääkinud, peaks mehed esitama iseendale peegli ees seistes – mida olete teinud selleks, et teile saaks usaldada selliseid võikaid lugusid? Kas olete olnud eelarvamusteta usaldusväärne osapool?

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja.

Kas seksuaalse ahistamise süüdistused ei peaks aeguma?

Eestis on seksuaalne ahistamine väärtegu ning aegub kahe aastaga. Muud seksuaalse enesemääratlemise vastased süüteod (nt vägistamine) aeguvad viie või kümne aastaga, sõltuvalt raskusastmest ja muudest asjaoludest, näiteks ohvri vanus. Oma lugude rääkimisel aga aegumistähtaega ei ole ega saagi olema. Kas tõesti võib mõni naine tulla rääkima 30 aastat hiljem, mis temaga juhtus? Jah, võib. Kas ta võib valetada? Jah, see on võimalik. See paneb ajakirjandusele eriti suure vastutuse, mis puudutab nimede avalikustamist ning informatsiooni kontrollimist. Aga õigus rääkida oma lugu ei ole midagi sellist, mis aegub. Lindy West võttis New York Times’is asja kokku nii, et kui naised ei saa tugineda sellele, et õigussüsteem neid aitaks, kui neil ei ole institutsionaalset võimu või miljoneid pangakontol, siis ei jäägi neil muud üle kui oma lugusid rääkida: “Harvey Weinsteiniks olemise hind on see, et ta ei saa enam Harvey Weinstein olla.” Sama käib Tartu psühhiaatri kohta. Kui ohvrid ei saa õigust ja kaitset õigusriigilt, ei jää neil muud üle kui Weinsteini pärandi järele minna. (Ja seda, et õigusriigilt võib raske olla õigust saada ka väga edumeelsetes riikides, näitavad eile enam kui Rootsi 4400 naissoost juristi avalikustatud ahistamislood.)

Miks on vaja sellist asja kampaania korras teha?

#MeToo ei ole tegelikult mingi kampaania selle harilikus mõistes. Asi sai alguse sellest, kui The New York Times avaldas oktoobri alguses põhjaliku uurimistöö tulemusel loo Hollywoodi produtsendist Harvey Weinsteinist, kes on naisi viimase 30 aasta jooksul ahistanud ning sellest, et ta on kaheksale naisele vaikimise eest kokkuleppelist tasu maksnud. Kümme päeva hiljem tegi näitleja Alyssa Milano üleskutse naistele, kes on ise kogenud ahistamist, lihtsalt säutsuda #MeToo (ehk “mina ka”), et probleemi ulatus inimestele kohale jõuaks. Esimese 24 tunni jooksul kasutas Facebookis 4,7 miljonit inimest enam kui 12 miljonit korda #MeToo hashtagi – nii et probleemi ulatus jõudis kohale küll. Oma Eesti sõprade hulgas nägin esimeste päevade jooksul vähemalt 60 naist, kes andsid teada, et neid on ahistatud. See ei olnud mingi organiseeritud kampaania. See oli lihtne üleskutse ühelt inimeselt, mis lasi tammiluugi valla. Naised üle maailma hakkasid rääkima, omakeskis ja avalikult, mis nendega on tehtud. Kuidas nad on kannatanud. Millist alandust ja alandamist nad on talunud.

Kirjanik Laurie Penny kirjutab loos “The Unforgiving Minute”: “Me ei tahtnud teha kellestki näidisjuhtumit. Püüdsime kenasti paluda inimlikku ja väärikat kohtlemist. Tahtsime seda väljendada viisakalt. Nobody gave a shit.”

*Kõik loos toodud näited pärinevad #MeToo raames kogutud lugudest.