Vähemusena vähemusi sildistades

Nika Kalantar

Ma eksin. Sest ma olen osa süsteemist, mis mind kasvatas. Eksivad ka mu vanemad, õpetajad, parimad sõbrannad ja iidolid, aga see on teisejärguline. Minus, neis ja veel suures rahvahulgas elavad eelarvamused. Nimelt, iga inimene sünnib puhtana, aga keskkond pole seda, vaid lahterdab inimesi normisiseseks ja -väliseks. Nii kogeb inimene esimesest eluhetkest alates normide diktaati.

Kui ma tajun, et mu erinevus on selline, mida ühiskond peab negatiivseks, saan ma ehk normidest teadlikuks ja jõuan järeldusele: “Norm on loodud käputäie inimeste heaks, mistõttu teistsugused kannatavad.” Ma otsustan, et ei jää käed rüpes istuma ja kordama stampe, mis teevad mulle liiga vaid seepärast, et ma normiga ei suhestu. Ometi ei pruugi mõistmisega, et minuga käitutakse ebaõiglaselt, kaasneda mõtisklust, kas ma ise teistega õiglaselt käitun. Ma ei pruugi taibata, et norme loov süsteem teeb korraga liiga paljudele vähemusgruppidele, mitte ainult mulle.

Vähemuste jõudünaamika

Teisisõnu, vähemusgrupi liikmed võivad vägagi edukalt stereotüpiseerida teisi enda kõrval eksisteerivad vähemusi. Näiteks end venelasena identifitseerijad, kes suudavad ühes lauses pahandada selle üle, kuidas eestikeelsed organisatsioonid neisse suhtuvad, ning seejärel kirjeldada miskit varastatut või maitsetut kui  mustlaslikku. Või gei, kes nimetab ihnet inimest juudiks. Või tänavapildis tõmmu naha tõttu silmajääv kaukaaslane, kes hiilgab homofoobsete väljaütlemistega. Sarnaseid näiteid leidub lõputult.

Sellest, kuidas vähemused stereotüpiseerivad üksteist, ei taheta hästi rääkida. Osalt seetõttu, et vähemusgruppide kriitikat võib kergesti kuritarvitada keegi, kes on üldiselt vähemuste vastu või asub sotsiaalselt kõrgemal positsioonil. Samuti tuleb vähemusgruppi kritiseerides olla ettevaatlik, et see ei lämmataks konstruktiivset kriitikat. Isegi nii lihtsa tähelepaneku puhul, mille kohaselt “venekeelses keskkonnas on traditsioonilised soorollid tugevamad kui eestikeelses”, võib valitsema jääda emotsioon, nagu oleksid venekeelsed inimesed lihtsalt alaarenenud. Kusjuures seda võib korrutada keegi, kes muidu hiilgab arvamusega, mille kohaselt on loodus loonud mehed meesteks ja naised naisteks.

Konstruktiivset vähemuste kriitikat võiks iseloomustada teadlikkus sellest, et meil kõigil on rohkem kui üks külg ning meid ei tohi sildistada ühe tunnuse põhjal “headeks” ja “halbadeks”. Samuti, kui keegi kuulub vähemusgruppi, tuleb teda küll toetada, ent mitte teise vähemusgrupi arvelt. Sealjuures maksab valusasti kätte kirjutamata reegel, justkui ei tohiks kritiseerida sõpru ja peret, aga ka vähemusi, keda muidu kirglikult kaitsed. Just (enese)kriitilisus aitab mõtestada konkreetse grupi problemaatika kitsaskohti ning areneda nii individuaalselt kui ka liikumisena. See õpetab ka, kuidas olla valmis seisma enda ja oma uskumuste eest. Muide, üks teravamaid küsimusi on ka see, mis saab sellest vähemusgrupist, kelle kaitseks ma ei öelnud midagi, sest selle kulul viskas nalja mõni lahe semu?

Kolm valikut

Sealjuures valitsevad ka vähemusgrupide seas hierarhiad. Näiteks tasub järele mõelda, miks on Faridil mõne sotsiaalsete grupi, näiteks geide suhtes sama vähe empaatiat nagu Andresel, olgugi et Faridi ja Andrese situatsioonid on äärmusteni erinevad. Osaliselt on põhjus privileegides, mis eksisteerivad igas grupis. Farid võib ju olla Eestis rahvusvähemus, ent oma diasporaas on ta heteroseksuaalse mehena siiski privilegeeritud positsioonis, nagu Andres oma ringkonnas.

Teine oluline aspekt on see, et vähemustel on üldiselt kolm võimalust: isoleeruda, assimileeruda või lõimuda. See, millise võimaluse nad valivad, sõltub sellest, kui palju vabadust pakub domineeriv grupp vähemusele. Üldiselt, mida rohkem on vabadust, seda aeglasemalt, ent orgaanilisemalt toimub lõimumine. Üleöö võib toimuda vaid isoleerumine.

Kui võimalusi väärikalt elada on aga vähe ja igal sammul meenutatakse, et vähemusgrupi esindaja on teistest erinev, siis võib käiku minna agressiivne assimileerumine. Oluliseks muutub see, et võõrapärasest näost hoolimata tuleb mõjuda n-ö omana ja rääkida õigeid sõnu. Nii võtabki vähemus omaks valitseva grupi kombed, ka ebameeldivad – ollles üks “õigetest”, tuleb vaenata samu vähemusgruppe, näiteks romasid. Isegi kui pole romadega eales kokkugi puutunud.

Seepärast peaksimegi me kõik püüdlema selles suunas, et saada paremaks ühiskonnast, kus me sündisime. Muutudes ise paremaks, muutub paremaks ka ühiskond. Olla parem tähendab mõtiskelda nii oma positsiooni kui ka nende üle, kellega sul on vähe ühist. Ja mitte vaikida – kui suudame, siis kritiseerida ja kahelda, nii endas kui ka teistes.

Tõlkinud ja toimetanud Brigitta Davidjants ja Aet Kuusik.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka