Väikese masina võim ja võimetus

Illustratsioon: Birgit Pajust

Ma ostsin endale auto, kollase väikese Kia Picanto (mõned julgemad küll väitsid, et see on roheline). See juhtus suhteliselt ammu. Mäletan, kuidas väljusin poest, võtmed käes ja mõtlesin: „Minu esimene auto, minu esimene hambaauk, minu esimene ametlik töökoht, ja kõik poole aasta jooksul – olen saanud täiskasvanuks!”

Minu Kia oli tubli auto. Olgugi et tal puudusid kõik asjad, mis vähegi puududa said – roolivõimendi, kesklukustus, automaatsed aknad, ABS-pidur, isegi automakki polnud. Pikematel sõitudel lasin muusikat kõrvalistmelt läptopist. Või mobiiltelefonist – kõlakastiks oli too süvend, kus oleks pidanud paiknema automakk. See-eest oli Kial üllatavalt hea kiirendus.

Aastaid hiljem sain endale suure musta Honda CRV. Ausalt öeldes polnud see automark mu esimene valik. Kujutasin ilmekalt ette, kuidas sellega külgparkimist sooritades kõik ümberkaudsed autod ära mõlgin. Nii et need, kes alul mind vaadates naeravad, lõpptulemust nähes nutavad. Eriti hullult põdesin esimestel kuudel – tundsin end nagu korralik stereotüüpne beib, kellele ilmselt mees on suure musta maasturi soetanud ja kes nüüd sellega ringi paarutab. Eriti häbenesin automaatkäigukasti – minu peas mõtlesid kõik kutid ümberringi, et näe, eit ei saanud manuaaliga hakkama… Kia jäi endisele elukaaslasele.

Aga mis siin salata, lõpuks harjusin Hondaga ära ning avastasin, et tegelikult on ka automaadiga täitsa mugav sõita. Üldse läks elu kuidagi rahulikumaks. Märkasin, et ei lähe enam punaselt kollasele vahetumisega kohe teele ja puha, sõidan tavapärase kuuekümne asemel ausalt viiekümnega. „Su sõidustiil on rahulikumaks jäänud,” kommenteeris isegi ema. Ja julges istuda esiistmele.

Kuni endine elukaaslane pidi sõitma Kohtla-Nõmmele midagi filmima, mispuhul vahetasime autod nädalaks ära. Trajektooril kesklinnast Rannamõisa oli mulle antud mitu korda signaali, peetud alailma vajalikuks end mulle tagumikku kinni liimida ning sooritatud hulk imelikke möödasõite nii maanteel kui linnas, neist mõni üsna ohtlik.

Esimese hooga ei saanud ma aru, mis toimub. Kuni sõbratar kõrvalistmel poetas, et palun väga, sõida veel väikse kollase autoga. Ja tõepoolest, taipasin ma – õige pikka aega polnud ma tundnud roolis vajadust roppude sõnadega räusata, näidata keskmist sõrme või rusikat ning litsuda signaali. Taipasin, et õige pikka aega pole ma Haaberstis teinud BMWdega kõrvalradadel kiiruskatseid ja ise argliku inimesena palvetanud, et „palun-palun-palun, teeme nii, et ment ei näe!” Ja mina mõtlesin lolli peaga, et eestlaste liikluskultuur on paranenud!

Ehk siis sõidad väikse autoga, mille kütusekulu on umbes kaks korda väiksem kui teistel, ning sind koheldakse veel nagu mingit lolli! No ja taipasin ka seda, et õige ammu pole keegi teinud mulle ühtegi auto teemalist kommentaari või nalja. Kaks korda suurem Honda oli pisikese Kiaga võrreldes nagu nähtamatu! „Ei, ma ei taha juhtida!”, vigises meessoost sõber, kes alati julgelt mu Honda rooli istus. Ja vaatas Kia võtit oma peos õudusega, nagu oleksin talle nälkja pihku libistanud.

Ja mida see kogemus mulle õpetas? Vahest ehk seda, et ma ei hakkagi ilmselt kunagi mõistma, miks seostatakse auto massi juhi sõiduoskustega. Oma järgmise auto ostan igatahes roosa. Võimalusel lillade triipudega.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka