Meie lood #minaka. 53.–54.

Foto: Ernesto De Quesada, Creave Commons

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

54.

Lugesin Feministeeriumi postitust ja tundsin ennast ära kui kirjutaja ütles, et suuremaks saades võttis tal aega seksiga sina peale saamises ja et see on loomulik ning okay asi. Minul sammuti võttis aega, sest samuti millegi pärast tohutult kartsin. Mäletan kui see puberteedivanus algas, kus sul hakkavad päevad ja tiss hakkab kasvama ning ühiskonna mõistes oled ju nüüd küps naine ja ilmtingimata sõbrannade silmis pead olema oma süütusest lahti saanud. Kuradi mõttetult pask idee, mõtlesin mina, sest kõik see ajas mind endast välja ja ma kartsin meest kui sellist nagu tuld. Kuid tuleb tunnistada, et alates 15-aastast saadik olen palavalt seksi vastu huvi tundnud.

Kuid kust minu hirm alguse sai?

Olin kuskil 45-aastane, kui mu kasuvanaisa piltlikult öeldes selga ronis. Ega täpselt ei mäleta, kuid ainult seda, et selline asi oli ja täpselt ei tahagi mäletada. Ta käskis mul koguaeg püksid maha võtta ja tema juurde tulla. Mäletan, et ükskord käisin toas väiksel potil pissil ja kui olin häda ära teinud istus ta seal kõrval ja ütles “tule siia” ma siis koperdasin temani ning edasi on jällegi hägune. Sealt edasi mäletan, et olime voodis tema minu peal ja mina karjusin suurest hirmust “vanaema, vanaema”.

Mingi hetk jõudis vanaema sinna ja lahutas meid.

See, et sellel teemal rohkem ei räägitud ega vanaema midagi ette ei võtnud, on rohkem imelik kui see intsident.

Minu elus on veel mõni rõvedus olnud, kuid see on kõige valusamalt meeles. Ja mis mind selle juures kurjaks teeb on edaspidises elus luhta läinud suhted, kus ma pole suutnud oma meespartneritele hea sekspartner olla. Kuidas ma olen tahtnud nii mõnelegi öelda, miks ma selline apaatne seksi suhtes olen, aga alguses pole julenud ning hiljem pole mõtet, sest kui inimene ei mõista teise inimese raskust hinges, siis polegi ta selgitusi väärt. Tean vaid seda, et õnnelikus kahe inimese vahelises suhtes ei suuda ma mitte kunagi olla, kuna seks partneriga on minu jaoks kohustus, mitte valikuline mõnuallikas. Orgasmi kui sellist pole ma kunagi saanud teise inimese abiga, sest nii vabaks lasta vahekorras, et see võrratu O üks hetk tuleks, on võimatu nende mõtete keskel, kus sa oma keha rõvedaks esemeks pead.

53.

Töö juures korraldati kollektiivile pidu. Olin varastes kahekümnendates, tema kolmekümnendates. Mina olin alkoholi tarbinud, tema mitte. Ta tuli minuga rääkima ning pärast poolt tundi vestlust valju muusika saatel kutsus ta mind endaga kaasa vaiksemasse kohta, et oleks privaatsem rääkida. Heausklikult läksin, olin teda juba mitu kuud tundnud ja ei arvanud temast midagi halba.

Teistest eraldi jõudes lükkas ta mu vastu seina, võttis mu käe ja pani selle endale püksi, ja enda käe lükkas mulle püksi, suudles mind tugevalt huultele ja kaelale. Rabelesin vastu, kuid tema haardest ei saanud lahti enne, kui tema arvas et on küllalt saanud. Ta tahtis mind autoga koju viia, sellest lasi ta mul keelduda ning ta lahkus üksi.

Paar päeva hiljem sain Facebookis temalt sõbrakutse. Sain teada, et ta on abielus ja tal on mitu väikest last. Enam ma ei tööta temaga koos, aga kui teda näen, käivad judinad ikka üle selja.

52.

Kui ma olin kõvasti noorem, käisin ma tihti (tollal veel) noortel režissööridel näitlejana abiks, sisuliselt alates lapseeast. Enamasti oligi kõik tiptop ja keda kõike ei saanud õilsal eesmärgil kehastatud. Aga ükskord läks asi käest. Olin tollal 15 ja kaks režissööri, kes olid mind varemgi korduvalt kaamera ees kasutanud, tegid sündmusi taaslavastavat dokki. Ühes stseenis olin lubanud olla selja tagant rinnahoidja väel. Kuna tegemist oli juba tollal lugupeetud tegijatega, ei osanud ma seda ka vaidlustada, pealegi olin ka varem osalenud bikiinides näiteks ühes rannastseenis. Kohapeal selgus, et sisuliselt on tegemist intiimstseeniga, kus osalesid veel üks naine ja üks mees (muide, mees oli erinevalt meist teatriharidusega). Tegemist polnud ei pornograafilise ega romantilise filmiga. Aga reaalsuses oli meesnäitleja väga purju joodetud ning ta sisuliselt ründas mind seksuaalselt, tegi väevõimuga mul rinnahoidja lahti ja püüdsid mind kabistada. Mis läks kõik linti. Et jah, selja tagant ja kokkuvõttes suhteliselt siivsalt. Aga siiski. Vastu mu tahtmist, ilma minuga kooskõlastamata või nõusolekuta jne. Seal oli igast kahtlasi momente veel ja ausalt öeldes oli mul aastaid pärast seda väga rõve seda kõike meenutada. Umbes nagu ma ise oleksin midagi kohutavalt valesti teinud. Nüüd aastakümneid hiljem saan ma aru, et ei, ma ei teinud valesti. Ma usaldasin professionaale, kes kasutasid ära oma vanuselist ja professionaalset jõupositsioone, survestades mind tegema asju, mida ma ei tahtnud. Ja lastes minuga teha asju, mida ma ei tahtnud.

51.

Kurb on see, et mul oleks nii palju situatsioone kirja panna, et ei teagi, kust alustada. Mõni leebem, mõni tõsisem. Otsustasin põgusalt jagada aga kõige hullemat, minu jaoks senimaani traumeerivaimat.

Olin siis väike, kuskil lasteaiaealine. Seksist ei teadnud suurt midagi, arvasin vist veel, et lapsed tulevad naba kaudu. Üks minust märkimisväärselt vanem meessoost sugulane käis aeg-ajalt meil külas või käisime meie neil külas. Ma tean, et seda juhtus mitmel korral, aga õnneks või kahjuks mäletan ainult kahte intsidenti. Üht neist eriti erksalt. Olime miskipärast tagaaias kahekesi, teiste silme alt ära. Ma istusin tal süles. Ta pani oma käe mulle püksi ja surus oma näpu kohta, kuhu ühe lasteaiaealise tüdruku puhul ei tohiks siseneda midagi peale vajadusel meditsiinilise töövahendi. See kestis mõnda aega ja kuidagi lõppes. Ma ei tea, kuidas. Olen selle nii alla surunud.

Teist korda mäletan ka. Ta palus mul nimelt endale näpp tagumikku pista ja oli selleks juba püksid alla lasknud ja minu poole selja pööranud. Ma keeldusin. Mäletan vaid, et mõte sellest ajas mind nii iiveldama. Ma kartsin nii väga. Mul oli nii häbi. Aga kuidagi sain ma sealt tulema. Vastik on see, et rohkem kartsin ma teistele vahele jäämist, sest mul oli nii häbi. Aga minul ei pidanuks olema häbi.

Kuna tegemist on veel elusa isikuga, kes on mu perega tihedalt seotud, ei ole ma saanud seda kunagi jagada. Ja ei saa ka. Mu lähedased ei vääri seda raskust oma õlule. Aga nii raske ja valus on teada, et väikesed tüdrukud peavad läbi elama selliseid asju ja hullematki ning elama siis terve elu häbis ja süümepiinades, saamata seda kellegagi jagada. Kuigi ma püüan end veenda, et see pole mind täiskasvanueas kuidagi mõjutanud, siis seksuaalelu alustamise suhtes oli mul ehk keskmisest suurem hirm ja läks kaua aega, enne kui ma sain nautida kellegi puudutust sellest piirkonnast.

Ka tänasel päeval, olles täiskasvanud naine, kes naudib vastastikkusele nõusolekule tuginevat seksi, tuleb mul teinekord see mälestus jälle meelde. Ja mul on vastik. Ja ma ei suuda siis enam naudingut tunda. Aga ma ei julge öelda ka miks.

Eelmised lood on avaldatud siinsiin, siin ja siin

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et teie lood ei jääks sahtlisse.

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mang ja #MeToo: püsige teemas

Eelmisel nädalal tõi “Pealtnägija” avalikkuse ette ahistamised, mille oli toime pannud Igor Mang. Meedia lõi otsekohe kihama. Millest siis räägiti,…