Mis on grooming ja miks on tähtis sellest teada?

Фото: Нахель Абдул Хади / Unsplash

Peibutamine (ingl grooming) on protsess, mille käigus luuakse usalduslikud suhted lapse või noorukiga (vahel ka tema lähedastega) edasise seksuaalse ärakasutamise eesmärgil. Kõlab kurjakuulutavalt ja näib, et niisugust manipuleerimist ei ole raske märgata. Tegelikult toimib grooming just seepärast, et see kulgeb sujuvalt ega tekita kahtlusi – ei lapses ega tema lähedastes. Kõrvalt vaadatuna võib see näida loomuliku kiindumuse või noorukite puhul romantiliste suhetena.

Artikkel on koostatud lähedaste sõprade isikliku kogemuse ja teemale spetsialiseerunud foorumites-ajaveebides kogutud teabe põhjal.

Grooming’u iseloomulikud tunnused

Erinevalt muudest, märksa otsesematest vägivalla ja manipuleerimise vormidest jääb grooming tihti karistamata, kuna ohvrid ega nende lähedased ei mõista, mis toimub.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Lasteabi telefon

Pöördu abi saamiseks ööpäev läbi töötava üleriigilise lasteabikanali poole eesti, vene ja inglise keeles leheküljel www.lasteabi.ee, kus on võimalik suhelda vestlusaknas või helistada telefonile 116 111. Välismaalt helistades valida number +372 600 4434. Telefonikõned on anonüümsed ja tasuta. Abipalvega e-kirja võib saata ka aadressile info@lasteabi.ee.

Tihtipeale ei pruugi ohver olla füüsiliselt kuhugi kinni pandud ning tema kallal ei kasutata vägivalda, kuid ta tunneb siiski tugevat emotsionaalset survet ja segadust. Ohver võib süüdistada ennast selle pärast, et „lubas“ vägivalda, kui peibutaja motiivid selgeks saavad. Tähtis on aga meeles pidada, et grooming on emotsionaalne ja seksuaalne vägivald ning ohver ei ole selles vägivallas süüdi. Grooming, nagu iga teine vägivalla või seksuaalse ärakasutamise vorm, on võimatu inimeseta, kes on teinud üheti mõistetava valiku kasutada grooming´ut, vägivalda ja ekspluateerimist ohvri kallal, ning vastutust kandma peab just tema, mitte ohver.

Kes võib langeda grooming’u ohvriks?

Grooming’u ohvriks võivad langeda nii väikesed lapsed kui ka noorukid. Olenevalt ohvri vanusest kasutavad peibutajad eri manipuleerimistaktikaid. Tuleb meeles pidada, et grooming’u ohvriks võib langeda iga laps, hoolimata tema vanusest ja soost, kuna laps usaldab täiskasvanuid ja tal puuduvad elukogemused. Laps tihtipeale ei taju, et tema kallal kasutatakse vägivalda, ega tea, kuidas sellest rääkida. Ent kõige haavatavamad on lapsed ja noorukid, kes on elanud läbi trauma (vanemate lahutuse, kiusamise, vägivalla), kellel ei ole lähedasi sõpru, kes tunnevad puudust vanemate tähelepanust ning kellel on probleeme füüsilise või psüühilise tervisega.

Kes võib olla groomer?

Groomer’id võivad olla kes tahes: naised, mehed, sugulased, õpetajad, peresõbrad jne. Suuremate laste puhul ka neist vanemad romantilised partnerid ja sõbrad. Saripeibutajad valivad tihtipeale sellise tegevusala, mis võimaldab lastega kontakteeruda, et neile kahtlust äratamata ligi pääseda ja varjata sel viisil tiheda suhtlemise tegelikke motiive. 

Kus grooming toimub? Grooming võib toimuda nii internetikeskkonnas kui ka tegelikus elus. Sealjuures isikliku kontakti puudumine ei vähenda peibutaja mõju ohvrile ega järgnevaid psühholoogilisi traumasid. 

Photo: Kaur Kristjan / Unsplash

Kuidas grooming toimub?

  1. Ohvri valimine

Peibutajad valivad oma ohvri eri kriteeriumide alusel: vanus, välimus, emotsionaalne seisund, ebasoodne perekondlik olukord. Paljud peibutajad eelistavad kindlat sugu ja vanust, kuid on ka selliseid, keda köidab just mõjutamine ise. Nende ohvrite vanus ja muud omadused võivad erineda. 

  1. Suhtluse algus ja ohvri isoleerimine

Pärast esimest kontakti ilmutab peibutaja ohvri suhtes suurt huvi, külvates ta üle komplimentidega ja pöörates ülemäärast tähelepanu. Kuna peibutaja valib tavaliselt ohvri, kes on jäänud mingil määral ilma tähelepanust või hoolitsusest, tunnetab ohver suurt välist tähelepanu armastuse ja heasoovlikkuse märgina. Need võivad olla pidevad telefonikõned, sõnumid või kõrgendatud huvi isikliku elu vastu, samuti pidev füüsiline kohalolek. Kui peibutaja on õpetaja, treener või autoriteetne isik, võivad pealetükkivale tähelepanule lisandada lubadused anda abi edu saavutamisel, soodustused hinnete panemisel ja muud „teenused“ vastavalt groomer’i võimalustele. See kujundab ohvris võlatunde, mida võimendab tema emotsionaalne ebakõla: kui peibutaja ohvriks langeb laps, kes on harjunud tähelepanu puudumisega ja kannatab seetõttu madala enesehinnangu all, võib kõrgendatud tähelepanu tunduda talle „teenimatuna“. Nii kujuneb lapses tugev tunne, et ta on tähelepanu kui „helde kingituse“ eest võlgu.

Seejärel peibutaja isoleerib oma ohvri. Kui see toimub internetis, võib peibutaja peale sundida pikaajalisi vestlusi, kehtestada regulaarselt kohtumisaegu jututubades või vestlusakendes, jätmata aega muuks suhtlemiseks või isiklikeks toiminguteks. Groomer võib regulaarselt sundida pidama tunde kestvaid vestlusi, isegi une arvelt. Niisuguse manipuleerimise sagedasi võtteid on haletsuse tekitamine: „Mul ei ole rohkem kedagi, kellega rääkida, mul oli kohutav päev ja kui sa ei ole koletis, siis sa ei jäta mind.“ Kahtlemata esineb selliseid olukordi ka tavalistes suhetes, aga kui midagi sellist toimub regulaarselt, peab sellele tähelepanu pöörama.

Peibutaja võib ka nõuda ka „vastutasu“, rõhudes ohvris kujunevale võlatundele: „Mina olen ju sinu vastu nii hea, miks ei võiks sa mulle vastata samaga?“ Nõudes, et ohver temaga rohkem aega veedaks, paneb peibutaja aluse edasisele manipuleerimisele. Kui ohver on nõustunud skeemiga „teenus teenuse eest“, mille puhul ta on valmis loobuma omaenda vajadustest peibutaja nimel, hakkavad nõudmised järk-järgult kasvama. Ohvril on juba kergem nõustuda tegema tõsisemaid asju: katkestama suhtlemise sõpradega, kes „ei mõista meie suhteid“, valetama vanematele, jagama delikaatset isikliku informatsiooni või fotosid.

Niisugune pidev suhtlus, mis on rajatud ohvris võlatunde süvendamisele, rikutud uni või muudest sotsiaalsetest kontaktidest ilmajätmine viivad emotsionaalse väsimuseni, võtavad lapselt võimaluse mõelda kriitiliselt ja toimuvat mõistlikult hinnata. 

  1. Usalduslike suhete ja ühiste saladuste kultiveerimine

Et saavutada ohvriga usalduse kõrge tase ning hoida suhted või nende teatud aspektid saladuses, võib peibutaja hakata esimesena jagama delikaatset informatsiooni. Näiteks „täiskasvanulikke“ kuulujutte või üksikasju omaenda isiklikust elust. See tugevdab skeemi „teenus teenuse eest“ dünaamikat: avades lapsele omi saladusi, nõuab peibutaja sama ka vastutasuks ning kasutab seejärel neid saladusi ära ohvri vastu. „Ära räägi välja meie saladust ja mina ei räägi sinu omi.“

Laps võib pidada oma negatiivset reageeringut niisugustele lähenemistele ebaküpsuse ilminguks ning soovides olla vingem ja täiskasvanulikum, isegi ei räägi oma läbielamistest. See võib ka tõugata ohvrit liialdama oma positiivset reageeringut füüsilisele kontaktile ning hakkama niisuguseid kokkupuuteid algatama, et neid enda jaoks normaliseerida ja piinlikkustunnet maha suruda.

Ühised saladused võivad olla öised jalutuskäigud, kingitused, abi õpingutes ning sigarettide või alkoholi pakkumine: „Mul tulevad probleemid, kui sa välja räägid.“ Peibutaja võib rõhuda ka sellele, et lapsel endal võivad tekkida probleemid, kui ta suhteid salajas ei hoia. Lisaks varjamatule survele sunnivad saladused ohvrit tundma end erilisena. Just saladuses hoidmine ja puuduv võimalus oma tundmusi kellegagi jagada, samuti arusaamine, kuidas see kõik paistab väljastpoolt, ei anna ohvrile mingit šanssi toimuvat mõista. Isegi siis, kui laps hakkab kahtlustama, et toimub midagi halba, ei tea ta, kuidas sellest rääkida. Esiteks, olles manipuleerija mõju all, võib ohver pidada soovi kellelegi kaevata või toimuvat kolmanda osapoolega arutada reetmiseks: „Ta ju suhtub minusse nii hästi, ei oleks aus tema saladusi välja rääkida.“ Teiseks, ohver võib ise karta karistust vanematelt või sõprade halvakspanu.

  1. Füüsilise kontakti normaliseerimine

Kui grooming toimub vahetult, algab üleminek emotsionaalselt manipuleerimiselt seksuaalsele ärakasutamisele „sõbralikest“ puudutustest. Peibutaja võib suhtlemise ajal nihkuda ohvrile varasemast lähemale, sealjuures lähemale kui teistele: panna käe õlale, emmata, kõdistada. Isegi siis, kui laps tunneb end ebamugavalt ja kahtlustab, et midagi on viltu, võib kurtmine või palumine, et täiskasvanu nii ei teeks, osutuda võimatuks. Laps võib karta, et mõistab täiskasvanu käitumist valesti ja võib teda oma märkustega vaid solvata või pahandada. Laps võib pidada oma negatiivset reageeringut niisugustele puudutustele ebaküpsuse ilminguks ning soovides mõjuda täiskasvanulikum, isegi ei väljenda oma läbielamisi. See võib ka tõugata ohvrit utreerima oma positiivset reageeringut füüsilisele kontaktile ning hakkama niisuguseid puudutusi algatama, et muuta need enda jaoks normaalseks ja suruda maha piinlikkustunne.

Kui aga rääkida grooming’ust internetis, siis ilmneb seksuaalne ärakasutamine ohvri intiimsete fotode või videote saamises ja intiimsetes jutuajamistes. Ka interneti-groomer alustab järk-järgult: algul võib ta paluda, et saadetaks tavaline foto või saadab omi fotosid ning hiljem küsib „vastutasuks“ samasuguseid pilte. Ohvri intiimsed fotod ja videod võivad edaspidi saada šantaaživahenditeks.

  1. Püüd kujutada ebasündsat käitumist kui midagi loomulikku

Kui grooming jõuab viimasesse staadiumisse ja algab seksuaalne ärakasutamine, üritab peibutaja kujutada oma käitumist kui midagi normaalset. Eriti keeruline on välja selgitada peibutamist teismeliste suhtes, kuna vanusevahe ei pruugi olla väga suur ning peibutaja manipulatsioone võib pidada romantiliste suhete tavaliseks dünaamikaks. Niisugusel juhul tasub pöörata tähelepanu sellele, mil määral vanem partner on saavutanud kontrolli lapse üle, kas laps kardab partnerit kurvastada või pahandada esmapilgul süütu tegutsemise või väljaütlemisega.

Grooming tekitab ohvris segadust ja jõuetust ning võib põhjustada pikaajalisi probleeme psüühikaga. Need võivad olla ärevushäired, posttraumaatiline stress, depressioon, süütunne, usaldamatus lähedaste suhtes, madal enesehinnang ning probleemid alkoholi või uimastitega. Tähtis on märgata grooming’ut juba selle varajastes staadiumides, et kaitsta last ränkade tagajärgede eest.

Kuidas aru saada, et laps on langenud grooming’u ohvriks?

Lapsel on palju saladusi seoses sellega, kus, kuidas ja kellega ta aega veedab. Kõik lapsed teevad läbi saladuste faasi ega soovi neid täiskasvanutega jagada. Kui aga selline käitumine on alanud järsult ning küsimused tekitavad lapses erilist ärritust, siis tasub sellele tähelepanu pöörata.

  • Lapsel on usalduslikud suhted vanema partneriga. Niisugused suhted võivad olla lapse vanusest olenevalt tavaline, mõlemapoolne siiras kiindumus ning seepärast peab pöörama tähelepanu ka muudele ilmingutele, nende suhete üldisele dünaamikale.
  • Lapsel on tekkinud uusi asju, lelusid, muid esemeid või raha, mille päritolu ta ei saa või ei soovi selgitada. 
  • Laps hakkab pruukima uimasteid või alkoholi. Tihtipeale saab üheks manipuleerimise mehhanismiks see, et täiskasvanu annab lapsele alkoholi või uimasteid, et suruda maha tema võimet olukorda kriitiliselt hinnata või soovimatule tähelepanule vastu panna. Peibutaja vägivalla tagajärjel saadud psüühiline trauma võib samuti tõugata last alkoholi või uimasteid tarvitama.
  • Järsud muutused selles, kuidas laps veedab vaba aega: tal on seda palju vähem või veedab ta seda järjest rohkem internetis; suhtleb sõpradega teistmoodi, intensiivsemalt jne.
  • Laps mainib seksiga seotud sõnu või nähtusi, mida ta oma vanuses ei peaks teadma. 
  • Laps hakkab veetma rohkem aega kodust eemal ja kaob põhjust selgitamata. 
  • Laps muutub tujutuks, rõhutuks, endassetõmbunuks või ärrituvaks.

Kui te märkate lapse käitumises mõnda ülalmainitud ilmingut või laps ise palub teilt abi, siis käituge järgmiselt.

  • Esitage talle küsimused rahulikult, kasutamata käskivat või agressiivset tooni, ärge nõudke, et ta räägiks millestki talle ebamugavast. Nõudlik toon võib last veelgi rohkem hirmutada, misjärel ta võib otsustada, et tema probleemist on võimatu kellelegi rääkida, sest järgneb karistus või teda ei võeta tõsiselt.
  • Kui laps on nõus teiega rääkima, siis laske tal kõik südamelt ära rääkida ja ärge segage vahele. Kui aga laps ei ole valmis teiega ühel või teisel põhjusel rääkima, tasub pöörduda lastepsühholoogi poole.
  • Andke lapsele mõista, et ta toimib õigesti, kui teile oma probleemist räägib. 
  • Ärge süüdistage toimunus last ja öelge talle selgelt, et tema ei ole süüdi.
  • Andke lapsele mõista, et võtate teda tõsiselt.
  • Ärge võtke otse kontakti inimesega, kellest laps räägib, vaid teatage viivitamatult politseisse.
  • Selgitage lapsele, kuidas te kavatsete teda kaitsta ja selle probleemi lahendada.

Kuidas aru saada, et oled ise langenud grooming’u ohvriks?

Pea meeles: ükski täiskasvanu ei pea ootama, veel vähem nõudma lapselt tähelepanu või teeneid oma abi eest, samuti nagu romantiline partner ei pea kasutama niisuguseid manipulatsioone.

  • Kas sa kuuled tihti endale öeldavat: „Tee minu heaks X, sest mina tegin ju sinule Y?“
  • Kuidas sinu vanem sõber/partner suhtub sinu sõpradesse või sugulastesse? Kas sa kuuled temalt tihti negatiivseid hinnanguid nende aadressil, kui olete omavahel?
  • Kas vanem sõber/partner suhtleb sinuga omavahel teisiti kui teiste inimeste juuresolekul?
  • Kas sa tunned end tihti ebamugavalt vanema sõbra/partneriga omavahel olles, kuid ei pea võimalikuks väljendada sellega seoses oma tundeid ja läbielamisi?
  • Kas siis, kui sa räägid oma sõpradele/lähedastele oma vanemast sõbrast/partnerist, tuleb sul valida seda, mida ja kuidas sa teie suhetest räägid? 
  • Kas sa elad läbi seda, kui vanem sõber/partner pahandab või solvub, kuid oled rääkinud kõrvalistele midagi teie suhetest? Või kui ei pööra talle piisavalt tähelepanu? 
  • Kas sinu suhetes vanema sõbra/partneriga juhtub tihti midagi, mis paneb sind end tundma piinlikult? Kas ta palub seda hoida saladuses?

Kui sa vastad jaatavalt enamikule neist küsimustest, on võimalik, et oled langenud grooming’u ohvriks. Pöördu viivitamatult täiskasvanu poole, keda usaldad, või helista tugitelefonile ja ürita katkestada suhted potentsiaalse peibutajaga. Kui see inimene on õpetaja, treener või pereliige, kellega pead regulaarselt kohtuma, siis selgita vanematele, teisele õpetajale või sotsiaaltöötajale, et sa ei saa selle inimese tundides käia ja tahad viia kontaktid temaga miinimumini. Peamine on meeles pidada, et juhtunus sina süüdi ei ole, ning kui sa pöördud lasteabi poole ja räägid juhtunust, siis saad leida abi ja toetust.

Artikkel on tõlgitud vene keelest. 

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 131–134

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.