Võrdõigusvolinik on sõltumatu ja erapooletu ametiisik. Ta on asjatundja, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist. Volinik teostab järelevalvet nii avalikus kui ka erasektoris.
Võrdõigusvoliniku poole võib pöörduda igaüks, kes kahtlustab, et teda on diskrimineeritud tema soo, rahvuse, nahavärvuse, usundi, veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse identiteedi tõttu. Samuti siis, kui inimest on koheldud ebasoodsalt seoses tema lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste või ametiühingusse kuulumise tõttu.
Võrdõigusvolinik nõustab inimesi, kes arvavad, et neid on ebavõrdselt koheldud. Viisid, kuidas volinik saab aidata, on erinevad ja sõltuvad konkreetsest probleemist, milles abi otsitakse. Kui kannatanu soovib temale diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamist, aitab volinik kohtusse või töövaidluskomisjoni pöördumisel. Volinik ise karistusi või hüvitisi ei määra. Kui inimene soovib teada, kas temaga juhtunu on seaduse rikkumine, alustab volinik uurimismenetlust, mille tulemusel valmib õiguslik hinnang ehk voliniku arvamus. Voliniku arvamust saab kasutada kaaluka argumendina ka kohtus.
2014. aastal said võrdõigusvoliniku toel töövaidluskomisjoni pöördunud või kokkuleppe sõlminud inimesed oma tööandjatelt hüvitiseks diskrimineerimise eest 71000 eurot.
Volinik aitab ka märgata ja ennetada diskrimineerimist. Ta juhib avalikkuse tähelepanu võrdse kohtlemise seisukohast olulistele teemadele. Ta nõustab ja koolitab ka tööandjaid, analüüsib seaduseelnõusid ja teeb soovitusi õigusaktide muutmiseks.
Võrdõigusvoliniku institutsioon on loodud riigi poolt, kuid oma tegevuses on ta sõltumatu. Volinik ei allu sotsiaalministeeriumile ega kuulu ministeeriumi ametnikkonda, kuid seaduse järgi nimetab voliniku ametisse sotsiaalkaitseminister.
Väga lühidalt kokku võttes on sotsiaalministeeriumi roll võrdsuspoliitikate kujundamine (näiteks diskrimineerimisalane seadusloome), voliniku roll aga kehtivate seaduste üle järelvalve tegemine ja kaebuste menetlemine. Umbes nagu majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kujundab tarbijapoliitikat, tarbijakaitseamet aga teeb järelvalvet ja lahendab tarbijate kaebusi.
Voliniku institutsioon loodi soolise võrdõiguslikkuse seadusega 2004. aastal. Algselt oli voliniku ametinimetus soolise võrdõiguslikkuse volinik ning ta tegeles üksnes soolise võrdõiguslikkuse küsimustega (sh soolise diskrimineerimisega). 2009. aasta 1. septembril jõustunud võrdse kohtlemise seadusega sai volinik ülesandeid juurde ja muutis nime soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuks. Sealtpeale uurib volinik soolise diskrimineerimise juhtumite kõrval ka neid, mis leiavad aset rahvuse või etnilise päritolu, nahavärvuse, usutunnistuse või muude veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse identiteedi tõttu. Voliniku pädevusse kuuluvad ka juhtumid, milles diskrimineerimine toimub mitme tunnuse, nt soo ja puude või soo ja rahvuse pinnal.
Võrdõigusvoliniku ametiaeg on viis aastat. Esimene võrdõigusvolinik Margit Sarv oli ametis 2005-2010, praegune volinik Mari-Liis Sepper astus ametisse oktoobris 2010 ja tema ametiaeg lõppeb oktoobris 2015. Juulis nimetas sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna järgmiseks volinikuks oma erakonnakaaslase Liisa Pakosta, mis pälvis kodanikeühenduste kriitikat.
Tegemist on saripostitusega “sõnastik”. See on teejuht, millest läbinärimine aitab feminismi nähtamatut raamistikku mõista ja ühtlasi oma sõnavara parandada. Teisi sõnu loe siit. Kui soovid mingit sõna sõnastikus näha, kirjuta meile.
1
