Transfoobia, cis-seksism ja transvaenulik soopimedus

Transliikumise sumbol. Foto: Flickr CC

Transfoobia (või transvaen) on tõrjuv ja diskrimineeriv hoiak inimeste suhtes, kelle sooidentiteet või sooväljendus läheb vastuollu nende sünnitunnistusele märgitud sooga. Transfoobia väljendub näiteks transsoolisuse tervisehäiretena käsitlemises. Eesti seadustes seatakse soolise ülemineku üheks eelduseks sooidentsushäire F64 (ehk transseksualism) diagnoosi. Niisiis pole transfoobia sugugi ainult igapäevase suhtlustasandi nähtus, vaid esineb paljudes sotsiaalsetes ja juriidilistes institutsioonides. Transfoobia hõlmab seega nii isiklikke seisukohavõtte ja käitumist, nagu kellegi tänaval ründamine, kui ka institutsionaliseeritud diskrimineerimist, näiteks isikuvabadusi piiravate seaduste kaudu, kui inimestel on poes kaardiga maksmisel või raamatute laenutamisel raskusi, kuna nende sooline väljendus ja isikut tõendav dokument ei ühti.

Cis-seksism

Transfoobia termini kõrval on hakatud kasutama sõna “cis-seksism”. Cis-seksismi võib mõista kui kultuuriliste hinnangute ja eelarvamuste süsteemi, mis alavääristab või eitab trans inimeste soolisi ja kehalisi enesemääratlusi. Cis-seksismi sisu on tihti uskumus binaarsessse soolisse jaotusesse, mille kohaselt on kõik inimesed alati kas mehed või naised, ja et sugu on ennekõike bioloogiline kategooria, mida on võimalik teatud füüsiliste näitajate järgi kindlaks teha. Cis-seksismi terminit hakati transfoobia kõrval kasutama, kuna järelliide “-foobia” võib jätta mulje, nagu transvaenu taga oleks isiklik irratsionaalne hirm, mis omakorda hägustab struktuurse vägivalla vorme: transvaenulikkust võimendavaid sotsiaalseid tavasid ja institutsioone. 

Näiteks lubab selline raamistik transsoolisi inimesi süüdistada pettuses oma “tegeliku identiteedi” varjamisega või väita, nagu transsoolisus oleks vaimne häire. Mõlemad häbimärgistamise viisid võimaldavad seadustega reguleeritud ebavõrdset kohtlemist. Transsoolisuse käsitlemine haigusena omakorda kinnistab negatiivseid/stigmatiseerivaid eelarvamusi transsooliste inimeste kohta. Cis-seksistlik sookäsitlus ei jäta üldse ruumi mittebinaarsetele sooidentiteetidele, piirab enesemääratletud soo meditsiinilist ja juriidilist tunnustamist ning seadustab transsooliste inimeste struktuurset väärkohtlemist. Nii muutuvad seaduste ja kultuuritavadega loodud eelarvamused transsooliste inimeste kohta omamoodi õigustuseks vaenulikkusele ja vägivallale, mida transsoolised inimesed kogevad.

Transvaenulik soopimedus

Cis-seksism on ka problemaatiline termin, kuna seob transvaenulikkuse seksismiga. Transvaenulikkust ülal hoidva struktuurse eelarvamuslikkuse sihtmärk on eelkõige sünnil antud soo erinevus enesemääratletud soost, mitte üksnes naiste-meeste vahelistest võimusuhetest tulenev seksistlik rõhumine. Seepärast kasutatakse ingliskeelses kirjanduses veel sõna cisgenderism, mis võiks eesti keeles kõlada transvaenuliku soopimedusena. Transvaenulik soopimedus soosib cis-soolisi identiteete ja väljendusi, eelistades neid näha normatiivsete ja bioloogilisele reaalsusele vastavatena. Sellises soopimedas maailmas valitseb eeldus, et inimesed käituvad vastavalt sünnihetkel määratud soole ning normist kõrvale astujaid karistatakse.

Tegemist on saripostitusega “sõnastik”. See on teejuht, millest läbinärimine aitab feminismi nähtamatut raamistikku mõista ja ühtlasi oma sõnavara parandada. Teisi sõnu loe siit. Kui soovid mingit sõna sõnastikus näha, kirjuta meile.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka