Uskliku lesbi pihtimus ehk miks Jumal pole meie vastu

Foto: Sharon Tate Soberon (cc)

„Kuuluda LGBT+ kogukonda ja uskuda Jumalat – on see võimalik? Kirik mõistab ju homoseksuaalseid inimesi hukka, järelikult peavad kõik LGBT+ inimesed olema ateistid, sest kuidas siis teisiti?“

Nii mõtleb suurem osa inimesi ja kahjuks isegi paljud meie seast. Seetõttu kogevad homoseksuaalsed usklikud kolmekordset stigmatiseerimist: meid tõrjuvad nii ortodoksne kirik kui ka ortodoksne LGBT+ kogukond ning sisimas tõrjume me iseennast selle topeltsurve all. Kui aga järele mõelda, on kõik selle nähtuse vastuolud näilised. Religioossed vajadused võivad olla igaühel, sõltumata sättumusest. Ka meie oleme inimesed nagu iga teine, ka meil on hing, teadvus ja meel. Me ei ole ufod – ka meie elame sel patusel maal ning jumalapoeg sündis ja tõusis üles ka meie jaoks.

Evangeeliumis on öeldud: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ÜKSKI, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Ükski. Need kristlased, kes võtavad meilt õiguse olla see ÜKSKI, räägivad ise Jumalale vastu. Meid hukka mõistvad LGBT+ inimesed jällegi, kes ilmutavad sallimatust meie usu vastu, sarnanevad homofoobidega, ainult vastupidiselt.

Selles artiklis tahaksin jagada isiklikke kogemusi oma elust homoseksuaalse usklikuna, et anda lootust neile, kes kahtlevad. Ärge kartke jääda iseendaks ega uskuda! Jumal ei ole meie vastu.

Minu nimi on Christiana. Ma sündisin Venemaal ja olen seal elanud kogu elu (2018. aasta juulini).

Ema valis mulle nime kolme hulgast: Christiana, Sofija ja Evangelina. Päris usklikuks ei saa teda pidada – ta ei käinud kirikus ega olnud isegi ristitud. Kuid tema siiras usk Kristusesse tuli südamest, tema austus jumalapoja vastu eksisteeris paradoksaalselt koos loomeinimese suurusehullusega (ema oli andekas dramaturg) ning tema palav armastus evangeeliumi vastu tuli mulle kaasa emapiimaga.

Raamatu “Faithful to the Truth: How to Be an Orthodox Gay Catholic” esikaas, autor Stephen C Lovatt

Kuidas ma õppisin evangeelset vaimu…

Kasvatustöö käis meil pidevalt kristlikus võtmes. Toon näite. Minu kauaoodatud viies sünnipäev. Kenasti kaetud hohloma maalinguga diivanilaud, lastetoolid selle ümber ning nendel istumas mu külalised, sõbrannad hoovist. Kõigil on lõbus, kõik ootavad, millal hakatakse jagama torti. See on suur ja ilus, uhke purpurse roosiga keskel, mida mina, täieõiguslik sünnipäevalaps, vaatan himura pilguga. Siis saabub sünnipäevale veel üks tüdruk, kuid toole rohkem ei ole. Ema keerab kummuli suure kastruli, asetab sellele padja ning millegipärast paneb sellele istuma minu, peosüüdlase, ja ütleb: „Teistel olgu kõik parem kui endal.“ Minu väike troon aga antakse uuele külalisele. Kuid selle roosi tordil, nii eredavärvilise ja maitsva, saan ju lohutuseks kindlasti mina, eks ole? Ja siis tuleb pettumus. Ema sosistab mulle kõrva: „Anname õige selle roosi teisele tüdrukule. Ta on vaene, vanemad on tal joodikud ja torti ei saa ta kunagi.“ Mis parata, ma kuuletun ja õpin selle käigus evangeelset vaimu.

…ja maksin selle eest

Kui olin seitsmene, jutustas ema mulle Kristusest ja tema õpetusest põhjalikumalt ning luges ette „väikesest raamatust“. Mind hämmastas ja vaimustas see kõik sedavõrd, et ma ei suutnud end tagasi hoida ja jooksin õnnejoovastuses rahvale „rõõmusõnumit“ kuulutama – kõigile lastele hoovis ja pärast esimeses klassis. Ema kutsuti kooli ning tal paluti tungivalt selle veidra tüdrukuga rääkida, et ta ei kallutaks teelt värskeid oktoobrilapsi – tulevasi pioneere ja partei liikmeid. Perestroika polnud mägede taga (aasta oli siis 1983), kuid vana maailm ei kiirustanud lahkumisega, osutades meeleheitlikku vastupanu. Muidugi sellest alates polnud mul koolis elu kerge ning see oli mu esimene katsumus jumalasõna nimel.

Räägin seda sellepärast, et muidu poleks võimalik ette kujutada, mida tähendab minu jaoks usk ja kui suured olid mu kannatused, kui pidin aktsepteerima seda, mis oli vastuvõetamatu (küll ekslikult, kuid see mõistmine tuli pärastpoole).

Meie – samast soost inimeste pere

Ma ei tea siiani, mil määral ma olen homoseksuaalne ja milline on minu sooline identiteet. Ma lihtsalt ei jõudnud seda välja selgitada, sest armusin 17-aastaselt inimesse, kellega oleme koos siiani (praegu olen 42-aastane). Tõenäoliselt olen ma panseksuaal, sest sugu ja kõik sellega seonduv on minu jaoks tähtsusetu. Mind huvitab ennekõike inimene ja ma tahan, et nii tajuksid mind ka teised. Kuid meie Innaga oleme füüsiliselt samast soost, mis tähendab homoperekonda (kui öelda peenutsemata) ja määratleb kogu mu elu, tahan ma seda või mitte.

Ristimine

Lasin end ristida õigeusu kirikus 21-aastaselt, omal vabal tahtel. Tahtsin pühendada oma elu Jumalale. Et ta võtaks selle enda kätte ning annaks sellele suuna ja mõtte. Tol ajal oli mu elu tapvalt pime, tühi ja väga üksildane. Eelnenud aastatel olid meil Innaga suhteprobleemid – armastasime teineteist, kuid valmistasime üksteisele kannatusi, läksime lahku ja saime kokku, üritasime elada oma elu. Viimane lahkuminek oli peaaegu talumatu, kuid selleks, et ületada kooseksisteerimiseks seesmised ja välised takistused, ei jätkunud meil jõudu.

Inna ja Christiana

Pärast ristimist tundsin end väga rahulikuna – justkui taipasin, et nüüd saab kõik olema nii, nagu vaja, mis tahes olukorras. Tollal elasin ma üksi linnalähedases ateljees, tegin müügiks keraamilisi nudinaid, tegelesin loominguga, palvetasin, nagu oskasin, ning ootasin, et Jumal annaks mulle märku, kuidas edasi elada. Ükskord, oodates kaua inimtühjal perroonil rongi ja vaadates sügavat öist tähistaevast, ütlesin otse: „Jumal, sinu tahtmine sündigu. Ma ei tea, kuidas on parem, aga kui võimalik, siis palun too Inna mu ellu tagasi. Aga mitte nii, nagu mina soovin, vaid nii, nagu sina soovid.“

Mõne päeva pärast sattusin Innaga kokku linnarüseluses. Me vaatasime üksteist kuidagi tähendusrikkalt, kuid läksime teineteisest mööda. Pärast saime ühiste tuttavate kaudu teada, kes kus parasjagu elab, ning asusime järgmisel päeval samaaegselt üksteise poole teele. Möödusime teineteisest märkamatult, saime teada (naabritelt), et kumbki oli käinud, ning võtsime päev hiljem jälle tee jalge alla. Tookord me kohtusimegi poolel teel (mobiiltelefone siis veel polnud). See pole kirjanduslik väljamõeldis, vaid vähim neist imedest, mida Jumal on meie jaoks teinud. Juba nädala pärast olime nagu lahutamatud papagoid. Alates sellest päevast (21.02.1998) oleme me üle 20 aasta koos olnud.

Ja kui palju takistusi me ka oma edaspidises elus ei kohanud või kui palju hädasid üle ei elanud, ei suutnud miski ega keegi meid enam kunagi lahutada.

Isegi Inna ema ütles ükskord mõtlikult: „Ei, siin on midagi mäda, mingi jõud hoiab teid koos. See ülesanne pole enam lihtinimese jaoks, minna tuleks spetsialisti juurde.“

Vastupanu

Jutustan põhjalikumalt vähemalt osa meie loost, et oleks arusaadav, millest me läbi käisime ja millest me poleks ilma taevase abita eales läbi tulnud.

Oma vaimse kogenematuse tõttu ja ühe õigeuskliku sõbranna mõjul, kes mõistis meid „patu“ pärast hukka, taganesin peagi pärast ristimist ja Innaga kokkusaamist usust ning lõpetasin isegi risti kandmise. Kuid hinges lootsin ma nii ehk nii, et Jumal meid ei jäta.

Probleemid ja takistused ei kadunud kuhugi, neid tuli juurde.

Suurest rõõmust oma õnne üle tulime me kapist välja mitte kõige hoolikamalt kaalutletud viisil – artikliga Primorje krai suurima lugejaskonnaga lehes Novosti (1998. aasta detsembris). Pärast lõplikku kokkujäämist ja kapist välja tulemist elasime me üle väga raske perioodi seoses ootamatu homofoobiaga. Vaatamata sellele, et ametlik ühiskondlik kliima oli tol ajal võrdlemisi vaba, osutus meid ümbritsevate inimeste isiklik hoiak väga sallimatuks. Inna sugulastelt saime tunda mastaapset tagakiusamist, mis seisnes rängas lapsega manipuleerimises (Innal on poeg Ženja, kes oli tol hetkel 7-aastane), Inna vara väljapetmises, füüsilises arveteõiendamises ja tõsistes ähvardustes. Inna oli selle pikaajalise psüühiliselt traumeeriva olukorra tõttu korduvalt enesetapu äärel. Homofoobiat näitasid üles ka paljud meie lähedased sõbrad, tuttavad ja kolleegid. Meid arvati välja harjumuspärasest suhtlusringist ja isoleeriti elatusallikatest, millega kaasnes ka põlgus. Inimeste arvates olime me selle kõik ära teeninud – paljud pidasid aktsepteeritavaks homoseksuaalset käitumist, kuid häbiväärseks selle kuulutamist, s.t kõiki pahandas meie vali hääl, veendumus oma õiguses olla out and proud. Me ületasime joone, mis eraldas meid „kõlbelisest ühiskonnast“, kus on palju pahesid, mida sotsiaalsete hüvede ja privileegide nimel silmakirjalikult varjatakse. Me „tormasime läbi lippude reast“, nagu laulab Võssotski oma laulus „Hundijaht“, ja maksime selle eest ränka hinda. Jäetuna ilma kõigest, mis meil oli, pidime jätma seljataha oma kodulinna ja mõneks ajaks ka poja.

Moskvasse kolimine

2000. aastal sõitsime ära Moskvasse – seitse ööpäeva rongis, kust meid oleks peaaegu välja tõstetud, sest magasime teineteise kaisus samal lavatsil. Me sõitsime mu isa, vabakutselise muusiku ja helirežissööri juurde, kelle aktseptile ja abile olid mul suured lootused. Samuti lootsime, et pealinnas leiame eest sallivama atmosfääri ja uusi võimalusi eneseteostuseks. Kuid kahjuks ilmutasid ka isa ja tema lähikondlased halvasti varjatud homofoobiat, hoolimata nende „vuudstoklikust“ minevikust ja hipilikust miljööst, kust nad pärit olid. Loomulikult ei mõistnud isa ja tema sõbrad meid hukka, kuid kogu suhtumisega anti mõista, et minu liit Innaga on imelik ja soovimatu. Nad olid valmis mind vastu võtma ja pakkuma mulle töövõimalusi tingimusel, et lähen lahku Innast ja hakkan „kuulekaks isa tütreks“. Välja ütles selle produtsent, kelle jaoks olin kirjutanud mõned õnnestunud laulud. Kahjuks osutusid nende inimeste sügavad püüdlused meeldida ühiskonnale, millest nad sõltusid, tugevamaks nende vabamõtlemisest ja „roknrollilikest“ väärtustest… Selle pärast lahkusime me isa juurest igaveseks.

Väikesed rõõmud

Minu lahke sugulase Ira abiga saime varsti üürikorteri, mina leidsin töö ajalehes Rabota Dlja Vas ning suure vaevaga õnnestus meil survestada Inna ema, et Ženja saaks koos tuttavatega meie juurde lennata. Me olime lapsega kohtumise üle ääretult rõõmsad ning lootsime väga elada lõpuks rahulikku elu kogu perega Moskvas, kus keegi meid ei tunne, kuid pikemas perspektiivis kavatsesime emigreeruda ja paluda asüüli.

Autori erakogu: palvenurk

Kõik ei läinud meie edasises elus päris nii, nagu oleksime tahtnud – ette tuli veel palju kannatusi ja häda, ohtlikke kompromisse, rändamist, ebavõrdset võitlust, usust taganemist (iseseisvad vaimsed otsingud „maailmast“ eemal) või selle äärmustesse sattumist (kaalusime isegi kloostrisse minekut). Tasakaalu leidmine oma loomusega leppimise kaudu ei tulnud kohe, kuid kokkuvõttes leidsime tee Jumala juurde ning õnne ilma ennast kaotamata.[1]

Veendusin, et Jumal pole meie vastu

See, et meil õnnestus perekonnana pinnale jääda Venemaal ja niivõrd rasketes oludes, selliste lähteandmete juures, on minu jaoks kõige selgem tõestus, et Jumal pole meie vastu. Ilma tema tahteta ei pruugiks meid lihtsalt eksisteerida. Jumal pole ei geide ega lesbide, panseksuaalsete, transsooliste ega biseksuaalsete inimeste vastu ega mis tahes soost inimeste vastu, kes paluvad talt abi ja püüavad üksteist armastada.

Igal inimesel on õigus uskuda! Ja kui kirik meid ära põlgab, ei tähenda see, et seda teeks Jumal. Iidsetel aegadel polnud kristlastel pühakodasid, pappe, kombetalitusi, reegleid ega palveraamatuid. Olid kannatused, piinad ja karistused; usklikud elasid koobastes, katakombides ja kõrbetes ning hakkasid erakuteks, kuid Jumal ei hüljanud neid, sest nad kannatasid ja lootsid tema peale.

Kuid kes kannatab selles ilmas rohkem kui meie? Kes vajab rohkem abi? Põlatud ja tagakiusatud, üksildased ja igast küljest survestatud LGBT+ inimesed on siiani kõige kaitsetumad ühiskonnaliikmed, hoolimata kõigist arenenud riikides saavutatud võitudest seoses inimõigustega.

Ja me ei tohiks loobuda oma püüdlustest Jumala poole, kui need on olemas. Õigus usuvabadusele ja hingeliste vajaduste rahuldamisele on inimese põhiõigus, hoolimata tema sättumusest. Evangeeliumis ei peeta meid patusemateks kui teisi inimesi. Küll aga teeb seda ametlik religioon, kuid ka selles on edusamme. Kristlaste suhtumises LGBT+ inimestesse leiab nüüd maailmas aset palju positiivseid protsesse, eriti liberaalsetes protestantlikes kirikutes. Kuid isegi katoliikluses on suhtumine homoseksuaalsetesse inimestesse tänu Rooma paavstile märkimisväärselt pehmenemas. Samuti on olemas mastaapne rahvusvaheline metropoliitlik kirik vähemuste toetuseks, mis aitab hingeliselt LGBT+ inimesi ja nende lähedasi.[2] Facebookis on kümneid tuhandete liikmetega gruppe ja lehekülgi homoseksuaalsetele LGBT+ inimestele [4]. Me ei ole üksi! Ja ma usun siiralt, et ükskord avab ka õigeusu tempel meile uksed, nõudmata vastutasuks võimatut: lakata olemast need, kelleks Jumal on meid loonud.

„…ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest…“. [3] Аamen.

 

[1] Kui teid huvitab meie loo järg, siis kirjutage meile – tuleb järgmine kirjatükk. Samuti võite toetada mu raamatut meie elust Venemaal.

[2] Sel teemal on tehtud hea film „Prayers for Bobby“, mis põhineb Leroy Aaronsi raamatul „Prayers for Bobby: A Mother’s Coming to Terms with the Suicide of Her Gay Son“.

[3] Pauluse kiri roomlastele 8:38–8:39.

[4] LGBTQ Christians

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka