“Terve mõistuse” kriitika

On hetki, mil tunnen siirast ahastust ja mõtisklen päris tõsiselt selle üle, kas ehk on eestlastel mingi eriline geneetiline või kultuuriline sättumus seksuaalvägivalda trivialiseerida ja normaliseerida. Lõppude lõpuks vägistas Kalevipoeg Saarepiiga ja ta on endiselt meie armastatud rahvuskangelane. Siis saan muidugi aru, et pole mingit alust sellistele järeldustele hüpata; meil on lihtsalt kasvuraskused ja see, mida me praegu kogeme, on läbi elatud ja läbi elamisel paljudes riikides. Loe edasi ““Terve mõistuse” kriitika”

Progressiivse Eesti empaatiapuudus

Eilsed uudised olid nii vapustavad, et mistahes muud plaanid tuleb lihtsalt kõrvale heita ja sulg haarata.

Esiteks saime lugeda artiklit, mille kohaselt kohus otsustas, et 12-aastast tüdrukut rünnanud viis poissi ei tahtnud vägistada, vaid õppetundi anda. Teiseks sellega väga tihedalt haakuvat kirjutist, kus avaldatakse uuringutulemused, mille kohaselt peaaegu pooled Eesti kohtunikest ei pea seksuaalset vägivalda probleemiks või ei oska seisukohta võtta. Loe edasi “Progressiivse Eesti empaatiapuudus”