Ühiskond

Lugedes Mari-Vivian Ellami arvamusteksti „Feminism tuleb vabastada seksuaalvähemuste küüsist", kerkib küsimus, kas meediaväljaande roll on lihtsalt avaldada toimetusele saadetud e-kirju või peaks toimetaja ka tekstiga töötama, et panustada infomüra asemel arutelukultuuri.

See tänukiri on pühendatud kõikidele kunstnikele ja kuraatoritele, kelle koduvägivallateemaline looming julgustab abi otsima.

Tormis Teekivi kirjutab praidi eel, kuidas isiklik vabanemine, enda kehaga kooskõlas elamine ja kaastunne loomade vastu saavad alguse samast kohast: soovist elada vabana.

Sel aastal tähistati Eestis märtsis esimest korda naistenädalat. Selle algatajad leiavad oma tagasivaates, et siin on olemas hea pinnas uue naistepäeva traditsiooni edendamiseks. 

Teadur Otava Piha kirjutab Soome näitel, et kui vägistamise keskmes on nõusoleku puudumine, peab ka seadus seda selgelt väljendama – see aitaks kaitsta ühtviisi nii ohvrite kui ka kahtlustatavate õigusi.

Kuidas kajastab emasid Eesti meedia? Näited Marta Kaheksandast hooldusõigusvaidlusteni osutavad sellele, et vajame kaasavamat emaduskeelt.

Eestis on veel sisustamata progressiivne feministlik emaduse manifest ning aktiivne emade kodanikuliikumine.

Greta Roosaar kirjutab, et “õigete” emade ja isade piirav ja süütundeid tekitav mõõdupuu ei ole paika pandud loodusseadustega, vaid loodud pideva arutelu kaudu ajakirjanduses ja avalikkuses.

Enamik ämmaemandaks õppivaid naisi oli abielus, seega kuulusid nad seisuse poolest oma isa ja seejärel oma abikaasa seisusesse.

Kristiina Raud kirjutab, kuidas temast sai kaitseliitlane – vaatamata relvaallergiale ja maailmavaatelistele kõhklustele.

Soopõhine vägivald ei alga skandaaliga, see algab vaikimisest. Eestit külastanud Laura Bates selgitab, miks on seksism töökohal sageli nähtamatu.

Elise Rohtmets analüüsib Pihlakodu juhtumit, tuues esile süsteemsed probleemid seksuaalvägivalla juhtumite käsitlemisel.