Manjaana Kopli poolsaarel

Inimeste kõrval võib edukalt marginaliseerida ka linnaosi. Eks moodustavad needki ju osa identiteetidest. Kopli on Lasnamäe kõrval ilmselt üks Tallinna enim stigmatiseeritud linnaosi – seal elavad vaesed, narkomaanid, mitte-eestlased, pätid… Aga kas selline suhtumine on ikka õigustatud?

Kopli liinide müük on tekitanud linnahuviliste seas ka paraja arutelu. Justkui oleks üks suur ajajärk lõppenud ja nüüd küsitakse veidi nõutute, aga põnevil nägudega – mis saab edasi?

Eksib see, kes arvab, et Kopli on Kalamaja vaene noorem vend. Ja eksib see, kes arvab, et Kopli on uus Kalamaja. Ilmselgelt tekib Põhja-Tallinnas uusi poppe rajoone, kuid need erinevad Kalamajast totaalselt. Nad on hoopis teistsuguse olemise, arhitektuurse haarde ja inimestega. Seega, järgmist Kalamaja enam ei tulegi, sest just sellist asumit rohkem Tallinnas pole. Ning üsna varsti räägime uutest asumitest nende õigete nimedega.

Näiteks Pelgurand on mereäärne põneva uusklassitsistliku arhitektuuriga asum, mis kätkeb endas stalinismi päikeselinna ideed ning mõjub Tallinna kontekstis küllalt suurlinlikult. Ka Kopli ja Kalamaja on hoonestuselt väga erinevad. Kopli on väga kaootiline ja paljude kihistustega. Seal on ka palju industriaalalasid, mis vähendavad Kalamajale iseloomulikku kompaktsust ja muudavad asumi arengu mõnevõrra aeglasemaks. Aga meri, lopsakas loodus, poolsaare värske õhk ja 15 minutit trammisõitu kesklinna on need suured hüüumärgid, miks Kopli siiski areneb.

Järgmine suurem tõus ootab ilmselt ees Karjamaa asumit, Angerja peatuse ümbrust, kus juba käib hoonete renoveerimine, ehitamine ning kus lähema aasta-kahe jooksul näeme ka päris uute kortermajade rajamist. Kui valmib EKA uus hoone, saab Karjamaast ka hea koht, kus Kalamajast soodsama hinnaga tudengikortereid üürida.

Kollektiivsest mälust

Majade ehitamine on ainult üks osa Kopli liinide revitaliseerimisest. Peagi näeme ka teisi, põhimõttelisi asju, millest suurim on kollektiivse mälu muutumine. Milline on reaktsioon, kui hakata pakkuma esimesi kortereid? Tule liinidele elama? Ei vist… Residents neile majadele loodetavasti nimeks ei panda. Ilmselt tekib kombinatsioon soodsamast hinnast, mere äärest ja algul ka eeldusest, et kohalikud, kel võimalust, elamistingimusi parandavad või investeerivad. Alles pärast esimeste majade valmimist algab kollektiivses teadvuses tõeline, positiivsem naasmine.

Koplis leiab ka palju põnevaid hoove, näiteks Kaluri tänaval.

Kui kaua võtab aega maine muutumine? Pärast esimeste majade valmimist tärkab meie kollektiivses mälus suur võitlus. Kui öelda Kopli ja liinid, kerkib järgneva kuue-seitsme aasta jooksul veel esimeseks pildiks kuulus üksik trepitorn ja kinnilöödud aken. Mõne aasta pärast lisandub sellele pildile ka sile, uus maja koos keskklassi autode ja laste kilgetega. Sarnaselt meie ühise mälupildiga toimub võitlus ka Google’is. Endiste piltide senine mõju on tohutu ning uutel majadel on esialgu raske primaarset positsiooni saavutada.

Suhtumine Kalamajja muutus meie mõttemaailmas umbes viie aastaga vahemikus 2003–2008, Kalamaja ja hipster pandi avalikult kokku 2006. aastal. Liinidega läheb ilmselt kümme aastat. Aastal 2026 postitame kuhugi meediasse juba vanu pilte, kirjutades alla – kas mäletate veel?

Uutest vanadest majadest

Praegu, mil diskussioon uute majade teemal taas õige tuliseks on läinud, tahaksin üht väikest aspekti toonitada. Jah, muidugi, maja kas meeldib või mitte, see on kõigi oma asi. Kuid ma arvan, et on veidi vildakas arvata, et vanasti tehti kõike hästi ja nüüd on kõik kohutavalt halb. Toon mõned näited.

Lenderi maju peeti oma kaasajal, 20. sajandi alul ajutisteks, kiirelt valmivateks majakesteks, kuhu paigutada maalt linna rändavaid vabrikutöölisi ning kui omanike ja üürnike sissetulekud paranevad, saab hakata neid hooneid asendama paremate elamutega. Pilkenooli nende majade suhtes leidus veel 1930ndate ajalehtedeski.

Selles majas Kopli tänaval elasid eelmise vabariigi ajal kuulus arhitekt Aleksandr Wladovsky, aga ka Tallinna toonase võimsama kinnisvaraettevõtte, Kopli Kinnisvarad, juht, samuti kaks ministrit, insenere, näitlejaid ja muusikategelasi. Ühes korteris oli keemiline puhastus ja teises saksakeelne eralasteaed. Siin asusid ka apteek, ambulatoorium ja raamatukogu.

Juugendit peeti tihti mingiks “saksalikuks” stiiliks, millel pole siinse pärandiga suurt pistmist. Kõige rohkem anti hagu arhitekt Aleksandr Vladovskyle, kelle “tordimajad” ei pidavat siia üldse sobima. Eelkõige peeti silmas suurt kortermaja Tallinnas Valli tänaval, mida kiruti veel ka oma kõrguse (viis korrust) pärast. 1920ndate lõpus, kui tuli funktsionalism, läks asi täiesti pööraseks. “Maja, millel pole viilkatust, pole mingi maja, see on kast”. Nii sai alguse sõimusõna “kastmaja”.

Tallinna tüüpi maju kirusid aga mõned tuntumad arhitektid sellepärast, et enamasti oli kasutusel 6–8 tüüpprojekti ning neid häiris, et eeslinnad säärast kivitrepikojaga “ühesugust” hoonestust täis ehitati. Räägiti igasuguse loomingulisuse kadumisest. Ning jah, kuna ehitajateks olid kasumit teenivad omanikud, siis käisid läbi tuttavad mõtteavaldused ahnuse ja “võimalikult odava” teemal.

Nüüd on kõik eelpool nimetatu väga hinnas ja miljööaladena kaitse all. Nende hoonete seas on ka hulk arhitektuuri- ja kultuurimälestisi. Mu jutu mõte on aga see, et meile võib mõni stiil või maja meeldida või mitte, kuid meie pole need, kes panevad paika, mis tulevastele põlvedele meeldib ja mida tulevikus hinnatakse. Ehk siis kõik sõltub vaatenurgast.

Pärast mälu muutumist

Niisiis, milline võiks olla tuleviku kinnisvarakuulutus ajast, mil praegused tavalised majad on saanud piisavalt vanaks, et olla hinnatud? Ega fantaseerima pea sugugi vaid Koplist, põikame korraks hoopis Mustamäele:

Miljööväärtuslikus Mustamäe linnaosas, idüllilises Szolnoki piirkonnas on müüa ajastutruult renoveeritud kahetoaline päikeseküllane korter. Korteris on taastatud palju ajaloolisi detaile nagu aknad, uksed, põrandad jne.

Tubade põrandaid katab mõnusalt pehme soome papp, köögis on aga praktiline linoleum. Eluruumide seintel on originaalne lilleline tapeet, köök värvitud ja vannituba glasuurplaaditud. Kõik aknad on taastatud muinsuskaitseameti tingimustele vastavalt ning neile on lisatud ka väikesed, tollele ajale iseloomulikud õhuaknad.

See 1963. aastast pärinev maja Akadeemia teel on veel üks väheseid, mis üleüldises soojustamise, remontimise ja renoveerimise tuhinas on säilitanud oma algse, just Mustamäele mõeldud väljanägemise. Alles on nii kunstnik Valli Lember-Bogatkina kavandatud otsaseina pannoo kui ka originaalsed puitlaudisega rõdud.

Korter on 43 ruutmeetrist hoolimata väga hea planeeringuga. Elutoas kõrgub täielikult restaureeritud Standardi sektsioonkapp, mis koosneb paljudest kappidest, riiulitest ja panipaikadest. Lisaks on sektsiooni kohandatud, et oma koha leiaks ka suuremõõtmeline lame-ekraan. Esikus ja köögis on taastatud iga korteri juurde kuulunud sisseehitatud laealused kapid. Originaalse elemendina mõjub ajastutruu saepuruplaadist kapp WC-s. Köögitehnika kätkeb endas kõiki viimase aja tehnilisi saavutusi, mis on integreeritud oma aja disainlahendustega. Süüa saab teha vintage-gaasipliidil, mille sisu on tänapäeva nõueteva vastavalt kaasajastatud.

Ka vannituba ja WC on ajastutruud, sisaldades originaalset istevanni, nööri ja laealuse veepaagiga potti ning stiilielemendina Vjatka pesumasinat, mille sisemuses asub tänapäevane Siemensi tehnoloogia. Enamus piltidel olevatest asjadest kuulub müüjale, kuid lisatasu eest on võimalik osta tollaste aegade esemeid (hinnaline tšehhi kristall ja Sigulda kepp, mis sobituvad sektsioonkapi klaasitagustele riiulitele).

Majas toimetab tegus ja nooruslik ühistu. Elamu on algsete jooniste järgi taastatud ning eemaldatud on kõik selle sajandi alguses populaarsed olnud soojustusmaterjalid. Piirkonnas tegutseb aktiivne asumiselts, iga aasta korraldatakse Mustamäe festivale ja vintage turge. Endistes Szolnoki ja Kännukuke hoonetes asuvad hinnatud söögikohad, käsitöökauplused ja spaa.

Kopli jääb Kopliks

Ahjaa, ja mis saab ikkagi Koplist? Kopli jääb alati Kopliks. Paljurahvuseliseks, sotsiaalselt mitmekihiliseks ja veidi teistsuguseks. See koht muutub järjest ilusamaks, majad saavad korda ja tekib ka hulk põnevaid väikeärisid. Kasvavad ka kinnisvarahinnad.

Endiselt jäävad tsaariaegsete elamute kõrval tooni andma viiekümnendate ja kuuekümnendate ühikad, hruštšovkad ja sotsiaalmajad. Endiselt jäävad alles ka poolsaarel tegutsevad sadamad ja transpordiettevõtted. Nendega seoses ka elanikkond.

Kopli inimesed on enamasti toredad, lihtsad ja sõbralikud, kellel meeldib mõnusalt ringi jalutada, istuda ja omi asju ajada. Siin on alati kerge manjaana suhtumine – asjad toimivad, aga muust Tallinnast mõneti aeglasemas tempos. Kes iganes siia uude majja kolib, võib olla kindel, et tal on mõnus ja rahulik elu.

Kuid siit ei tasu otsida väikekodanlikku ordnungit. Näiteks, kui inimene läheb Sirbi kohvikust lauldes koju, siis see tähendab, et tal on olnud lõbus õhtu ning selle peale ei ole vaja vihast Facebooki postitust teha. Elu lihtsalt käibki nii. Seega, uus elanik – tere tulemast, me ootame sind. Aga pea meeles – sina ei muuda Koplit, Kopli muudab sind.

Fotode autor: Risto Vähi

Artikkel on sündinud Risto Vähi blogipostituste põhjal, toimetanud Brigitta Davidjants