Sõnastik:

Homofoobia (ka homovaen) viitab hoiakutele ja käitumisele, mille kaudu eitatakse, alandatakse või diskrimineeritakse inimesi, kelle seksuaalne identiteet on heteroseksuaalsest erinev (nt homo- või biseksuaalsed inimesed) või kelle puhul kahtlustatakse, et nad pole heteroseksuaalsed. Homofoobia ilmneb eri tasanditel. See väljendub diskrimineerivas, mõnitavas ja vägivaldses käitumises, kuid homofoobial on ka institutsionaalne mõõde. Sotsiaalsete tavade ja seadusandluse kaudu privilegeeritakse heteroseksuaalseid suhteid ja institutsioone ning seadused ei paku piisavalt kaitset teistsuguse orientatsiooni ja suhtetüübiga inimestele, perekondadele ja kogukondadele.

Termini võttis 1960. lõpus kasutusele USA psühhoanalüütik George Weinberg, kelle kasutuses oli sõna tihedalt seotud maskuliinsusega. Ta kasutas homofoobiat mõistet, et kirjeldada heteroseksuaalsete meeste hirmu selle ees, et neid võidakse pidada ebamehelikeks ja homoseksuaalseteks, kui nad kalduvad kõrvale traditsioonilisest mehe soorollist. Samuti laiendas ta mõiste sisu, märkides, et homofoobial on sotsiaalne tagajärg: selle tagajärjel hakatakse taga kiusama inimgruppe, kellega seostamist kardetakse. Homofoobiat võidakse seega kasutada ka strateegiana, mille abil vältida enda seostamist homoseksuaalsusega.

Kuigi sõna “homofoobia” on siiani laialt kasutusel, siis seda on ka kritiseeritud. Järelliide -foobia võib jätta mulje, et homofoobia näol on tegu isikliku irratsionaalse hirmuga, mis ei luba meil näha homofoobia struktuurseid põhjuseid ehk sotsiaalseid eelarvamusi, tavasid ja institutsioone, mis võimaldavad ja võimendavad homofoobiat.

Heteroseksism

Seetõttu on kasutusel ka termin “heteroseksism”, mida võib mõista kui kultuuriliste eelarvamuste ja hinnangute süsteemi (ehk ideoloogiat), mis kinnistab ja aitab käibel hoida selliste seksuaalsete orientatsioonide, identiteetide, suhete ja kogukondade seksuaalset häbimärgistust (ingl sexual stigma), mis jäävad väljapoole heteroseksuaalset normi. Heteroseksism mõjutab kultuurilisi ja ühiskondlikke institutsioone nagu keel ja seadusandlus, mille kaudu taastoodetakse heteroseksuaalsuse ja sellest erinevate seksuaalsete identiteetide võimusuhet, milles heteroseksuaalsus on eelistatud, privilegeeritud ja normatiivne. Heteroseksuaalsest erineva orientatsiooniga indiviide, nende kogukondi ja suhteid käsitletakse hälbeliste, ebamoraalsete ja tihti kriminaalsetena. Heteroseksuaalsuse ja sellest väljapoole jäävate orientatsioonide vahelist ebasümmeetrilist võimusuhet on nimetatud ka heteronormatiivsuseks.

Tavakasutuses kasutatakse sõnu “heteroseksism” ja “homofoobia” sünonüümsena, aga nende eristamine võib olla kasulik nii teoreetiliselt kui ka poliitiliselt. “Heteroseksism” on tarvilik, et kirjeldada kultuuriliste hinnangute süsteemi, mille järgi maailm on ja peab olema heteroseksuaalne; ning “homofoobia”, et kirjeldada individuaalseid hoiakuid ja käitumist, mis selle ideoloogia tagajärjel tekivad. Seega üks võimalus nende kahe mõiste vahelist suhet kirjeldada on järgmine: heteroseksism on kultuuriline struktuur, mis (taas)toodab homofoobseid hoiakuid ja käitumist. Mõisteid on kasulik eristada ka seetõttu, et heteroseksism aitab meil näha, et homofoobsed hoiakud ei ole indiviidide isiklik probleem, vaid need tulenevad juba kultuuris ringlevatest hinnangutest ja eelarvamustest, mis on sotsialiseerumise käigus omaks võetud. See ei tähenda, et üksikindiviidid ei vastuta oma käitumise eest, vaid et homofoobia vastu võitlemine on tõhus ainult siis, kui võideldakse heteroseksismi (homofoobia süsteemsete põhjuste) vastu.