Sõnastik:

Esimest korda kohtusin queering’uga 2009. aastal, kui sain tuttavaks kunstnik Anna-Stina Treumundiga, kes määratles end otsekoheselt lesbi ja feministina ning tegeles oma loomingus nii marginaliseeritud identiteetide representatsiooni küsimuste, dissidentlike seksipraktikate ning ammuste lugudega geidest, lesbidest ja transsoolistest inimestest kui ka sellega, mida ühiskond on naistele lubanud ja keelanud. 

Oma tegevusega kvääris ta mitut asja: eesti kunstnike iseenda esitamise traditsiooni, tuues oma seksuaalse identiteedi avalikult loomingu keskmesse; ajalugu, kasutades oma töös pilku, mis otsib seni mahasalatud seksuaalseid väljendusi ja soolisusi; aga ka seda, kuidas räägitakse seksist, tuues oma vaatajate ette BDSMi reeglid ja seksitöö kinnises klubis.

Homonormatiivsusele vastandumine

Teise laine feministliku teooria järgi tugineb inimese soolise ja seksuaalse mina loomise ja mõistmise protsess vastanduvasse kaksikjaotusse pandud tähendustele: homo-hetero, naiselikkus-mehelikkus, abielus-vallaline jne. Queer seab eesmärgiks need Lääne tähendusloome režiimides kesksed vastandused dekonstrueerida.[1] Sõna „queer” kasutati inglise keeles kuni 20. sajandini peamiselt millegi veidra, mitte päris õige ja selge tähistamiseks.[2] Teise maailmasõja järel sai selle sõna eesmärgiks häbistada, surudes inimesed kategooriasse „perversne, eba, pede, fui”. 1990. aastatel omastasid aidsiepideemia vastu võitlevad USA aktivistid mõiste „queer” ja hakkasid kasutama seda võimestava omadussõnana.

Anna-Stina Treumund, “Die Hard I ja II”. Fotod sarjast “Õud”, 2015. Erakogu

Teooriatermin „queer” tekkis suuresti vastuseisuna USAs väljakujunenud homonormatiivsusele, mis oli selle kriitikute meelest privileegituim, kuna valgete cis-sooliste keskklassi geide eesmärk oli vaid heteronormatiivse ühiskonnakorraldusega sulandumine, mis on olnud transsoolistele ja mitte-valgetele meestele ja naistele kättesaamatum. Nüüdseks on see termin liikunud teistesse keelekeskkondadesse ja sellest on saanud esmajoones sõna, millega märgitakse LGBT+ identiteete, mida ükski lühend ei saa täielikult hõlmata või hoopiski kritiseerida. Selle kasutamine ei pruugi aga olla enamat kui mugav otsetee, mis kannatab nii liiga rohke tähenduse kui ka tähenduse puudumise käes. Isegi kväärides ringkondades kasutatakse sõna „kväär” sageli lihtsalt alternatiivina või käepärase lühivormina raskesti hääldatavale ja ametlikuna mõjuvale mõistele „LGBTQIA+”.

Niisiis ei vastanduta queer’i kaudu üksnes mittenormatiivse soolisuse ja seksuaalsuse vastuvõetamatusele ühiskonnas, vaid selle eesmärk on õõnestada protsesse, mis üleüldse loovad heteroseksuaalsuse ja cis-soolisusega seotud eeliseid. Queer’ima on seega idee millegi normidega piiratu ümberhindamiseks ja selle eestikeelne vaste, kuivalt humoorikas „kväärima” selle tegevuse väljenduseks tabav tähistaja. Sõna „kväär” tekitab sarnaselt 1980.–1990. aastate USAga ka siinmail vastuseisu, küsimusi ja diskussioone selle üle, kas see mitte halvustavalt ei kõla ja ega see kedagi, mh selle kasutajat, seosega väär ei solva.

Läbikukkumine kui eesmärk

Kväärimise eesmärk pole tingimata pakkuda mõnusat positiivsust, vaid võtta seisukoht, mis osutab võimu koondavale normaalsusele. Viimane on kontekstipõhine ja „kväär” ei viita millelegi konkreetsele ja püsikindlale, sest normaalseks peetu on alati suhtes sellega, mida peetakse ebanormaalseks. Kui drag king Eeben Früülep, kellel on kõik sinimustvalge alates silmamunadest kuni heegeldatud peeniseni, laval ekreiitide koondportreed pilab, ei mõju ta ainult vastuseisuna marurahvuslikule šovinismile, vaid paneb oma ülimalt seksualiseeritud ja piiri peal kõndiva onuheino-burleskiga proovile vaataja taluvusläve, küsides, kas me ikka oleme valmis sellist sorti drag’i-etenduseks. Drag-esineja Helgi Saldo kohta on üldse raske öelda, kelleks ta kehastub – maskuliinsusest nõretav kuningas ta pole, ülinaiselik queen ka mitte, nii kukubki ta oma soovaba olendlikkusega kohustuslikust binaarsusest kolinal läbi, ja see ongi eesmärk.

Eeben Früülep dräägikuningate festivalil Riias juulis 2022. Foto: Krista Saberova ja Edgars Tabaks

Kuna „kväär” iseenesest ei allu kindlatele definitsioonidele ja see, mis on parasjagu kväär, on pidevas muutumises, võib kväärimist lugeda destabiliseerimissooviks, mille eesmärk on seada kahtluse alla argine iseenesestmõistetavus ja kritiseerida kindlapiirilisi soolisi ja seksuaalseid identiteete, sest nende konstrueerimise kaudu luuakse uusi normaalsusi, mis järgmisi gruppe välja jätavad. Kväär on identiteet ilma olemuseta.[3]

Kväärimine kui positsioonivõtt on seotud vähem sellega, mis on kellegi soomääratlus või kes on kellega seksuaalsuhetes ja rohkem sellega, kuidas neid suhteid luuakse, kuidas neid valikuid sõnastatakse ja kuidas need maailma tajumist mõjutavad. Leidub ju definitsiooni poolest heteroseksuaalseid inimesi, kelle elu on üsnagi kväär, ning lesbisid ja geisid, kes on märkimisväärselt „sirged” ja elavad vägagi konventsionaalsete normide kohaselt. Normaalseks peetud seksuaalsus meie ühiskonnas pole lihtsalt „hetero”, vaid kindlat sorti domineeriv heteroseksuaalsus, mida peetakse loomulikuks. Selline, mille eesmärk on abielu(tao)line paarisuhe, mida raamistab hulk norme: kooselu, järglased, kinnisvara, auto(d), pangalaenu nimel töötamine, monogaamsus jne – ehk heteronormatiivsus. Pinge määratluste „LGBT” ja „kväär” vahel seisnebki siinsamas: taotlus parandada kindlapiiriliste gruppide eluolu ja sobitada neid ühiskonna normaalsusesse loob uusi välistavaid kategooriaid, kuna neid kasutatakse nii allasurumiseks kui ka poliitilise võimu suurendamiseks. Samas ei tohi unustada, et hind, mida tuleb normist erinemise eest maksta, võib olla kõrge. Kväärimist takistab surve mahtuda etteantud kategooriatesse, selle vältimine paistab ohuna ja paneb küsima, kas ollakse poolt või vastu.

Kvääritud kunst

Kväärimine on põhimõtteliselt ühiskonnaga suhestumine soolisuse ja seksuaalsusega seotud privileegide ja puuduste mõtestamise kaudu. Eelkõige on see uute vaatenurkade ja elamisviiside otsimine ja küsimine, kuidas luua tähendusi ja sõnu kogemuste kohta, millel pole nimetust, ja kuidas normatiivses maailmas võimalikult valutult ellu jääda. Vahel seab valikute puudus inimesed kvääridesse positsioonidesse: tõrjutud gruppi kuuluvatel indiviididel pole sageli vabadust toetavaid suhteid hetero- ja cis-normatiivsete reeglite järgi üles ehitada, isegi kui nad seda sooviksid. Näiteks transinimeste vajadused peab katma suuresti kogukonnasisene hooletöö ja nõu, sest riigisüsteemid nagu sageli ka perekonnad ei paku vajalikku abi ega toetust.

Kväärimiseks peetakse ka kunstile kvääri pilgu rakendamist.[4] Rahvusheerost Kalevipoega on kväärinud kunstnik Roven Jõekäär, kes on loonud seda tehes soorolle painutava ja südamekujuliste magusana mõjuvate mõõkadega vehkiva mängulise Kalevipoja, kelle suhtlusringkonda kuulub peale valgete ka tumeda nahaga tegelasi. Seda tehes on ta eemaldunud ka romantilise üksi tegutseva kunstnik-geeniuse kuvandist ja lahendanud teose koosloomeprojektina, kaasates ühel hetkel kõiki, kes tahtsid kaasa rääkida.

[1] Eng, D.; Halberstam, J.; Muñoz, J. 2005. What’s queer about queer studies now?

[2] Oxford English Dictionary.

[3] Halperin, D. M. 2003. The Normalization of Queer Theory. – Journal of Homosexuality, nr 45, lk 339–343.

[4] Sedgwick, E. 2013. Queer and Now. – The Routledge Queer Studies Reader, lk 3–16.

Artikkel on avaldatud ka Müürilehes.

Tegemist on sõnastikusarja postitusega. See on teejuht, millest läbinärimine aitab feminismi nähtamatut raamistikku mõista ja ühtlasi oma sõnavara parandada. Teisi sõnu loe siit. Kui soovid mingit sõna sõnastikus näha, kirjuta meile.