Sõnastik:

Ohvrisüüdistamine (ingl victim blaming) on nähtus, milles õigusvastase teo ohvrit peetakse osaliselt või täielikult vastutavaks kahju eest, mis teoga kaasnes. Võrreldes muude kuriteoliikidega, süüdistatakse ebaproportsionaalselt palju seksuaal- ja lähisuhtevägivalla ohvreid. Kui kedagi röövitakse, ei küsita, miks ta kandis kalleid riideid ja ehteid või kui keegi saab löögi joobes juhilt, ei süüdistata ohvrit juhi teele ette jäämises. 

Kas ohvrisüüdistamine on levinud?

Jah, on. 2016. aasta küsitluse tulemuste järgi leiab 42% Eesti elanikest, et naiste valitud riietus on vägistamise ohvriks langemise põhjus, ja 49% arvates on ohvrid perevägivallas osaliselt ise süüdi. Leidub väga palju inimesi, kes naeruvääristavad ohvreid ja peavad neid olukorra eest vastutavaks, tõrjudes neid sel viisil abist eemale. Kuna ohvrisüüdistamine on levinud, on levinud ka enesesüüdistamine (nt “kui ma ei oleks sinna peole läinud ja alkoholi tarvitanud, poleks seda juhtunud”) ja taasohvristamise hirm (nt “kõik ju teavad, et ma olen ise ka süüdi”).

Miks on ohvri süüdistamine probleem?

Ohvrite süüdistamine ei hoia kuritegu ära, vaid panustab ühiskonda, kus inimesed on kuritegude suhtes haavatavamad.

Kui süü ja vastutus lasub ohvril, saavad kurjategijad paratamatult sõnumi, et nad ei tee midagi valesti ja neid ei võeta vastutusele. See tähendab, et seksuaalkurjategijaid, ahistajaid ja vägivallatsejad ei pea tagajärgedega silmitsi seisma ja saavad oma tegevust jätkata.

Ohvrisüüdistamine takistab ohvritel oma kogemusest rääkida. Suur hulk seksuaalrünnaku üleelanutest kogevad pärast rünnakut tugevat häbi- ja süütunnet, samuti on madal seksuaal- ja lähisuhtevägivallast teatamise tase. Kui sellise trauma üle elanud inimesed saavad meediast, lähedastelt-tuttavatelt või riigi esindajatelt süüdistavaid sõnumeid, näiteks neid libustatakse pärast seksuaalrünnakut, takistab see seksuaal- ja lähisuhtevägivallast teatamist ja saamast tugiteenuseid, mida nad võivad vajada.

Ohvrisüüdistamise praktika loob (seksuaalset) vägivalda sallivat mentaliteeti. Kui ühiskonnas on ohvrite süüdistamine normaliseeritud, loob see suhtumise, mis on vaenulik just nende inimeste suhtes, keda peab toetama ja aitama. 

Miks on ohvrisüüdistamine levinud?

Ohvrisüüdistamise fenomeni uurinud teadlased toovad välja, et inimesed tunnevad end turvalisemalt, kui suudavad ette kujutada, et ohvrid tegid midagi valesti. Seejärel veenavad nad ennast, et neil on võime end või oma lähedasi kaitsta sellisel viisil, et nad ei langeks ohvriks, sest nad ei käitu nii, nagu konkreetne ohver käitus.

Uuringute järgi süüdistavad ohvreid sagedamini inimesed, kes pooldavad traditsioonilisi soorolle, usuvad seksuaalvägivallaga seotud müüte ning kellel on kesisemad teadmised seksuaalvägivallaga seotud õigusest ja näiteks ka vägistamise definitsioonist ja seksuaalsest nõusolekust.

Eriti palju kogevad ohvrisüüdistamist seksitööstuses osalevad naised ja transfeminiinsed inimesed, sest arvatakse, et kuna nad on niikuinii “avalikult kättesaadavad“, ei ole nende vägistamine võimalik, sest nad on ise vabatahtlikult vägivalla valinud. Rolli mängib ka ohvri päritolu ja etniline taust: USAs tehtud uuringud on näidanud, et mustanahalisi naissoost ohvreid süüdistatakse valgetest enam. 

Ohvrisüüdistamine on soolise ebavõrdsuse ilming. See on levinud, sest ebavõrdsust peetakse loomulikuks ja ei seata kahtluse alla. Siia kuuluvad arusaamad, et vägivald on elu osa, vägivald ja seksuaalsus on seotud, mehed on aktiivsed ja naised passiivsed ning meestel on õigus seksuaalvahekorrale ja oma soovi kehtestamisele.

Mistahes soost seksuaalvägivalla ja lähisuhtevägivalla ohvrite jaoks tuleks vähendada barjääre, mis takistavad neil juhtumist teada anda või abi otsida. Ohvrid ei peaks tundma, et neile abi ei anta, sest nad pole seda ära teeninud, kuna nad on ise süüdi.