Sõnastik:

Privileegi all võib mõista hüve, eelisseisundit, mida osa inimesi kogevad mõne teise grupiga võrreldes. Kuna enamasti pole privileegid seadusega tagatud, võivad need esmapilgul olla nähtamatud. Sellest tulenebki privileegituimus (privilege blindness) – privileegide kasutajad ei pruugi endale teadvustadagi, et nad on kellegi ees eelisseisundis. Teisisõnu, kuna privileegid tunduvad privilegeeritutele loomulikud, on neil raske uskuda, et need mõnel teisel puuduvad.

Privileegid on jaotunud erinevalt kõikvõimalike sotsiaalsete gruppide vahel. Nii naudivad hüvesid sageli mehed naiste ees, heteroseksuaalsed inimesed homoseksuaalsete ees, enamusrahvused etniliste vähemuste ees, valitsevad religioossed grupid usuvähemuste ees jne.

Hea näide privileegituimusest on see, kui mehed ei mõista naiste hirmu vägistamise ees. Enamiku seksuaalrünnakutest on toime pannud mehed, enamik ohvritest on aga naised. See toob naiste jaoks kaasa reaalse igapäevase hirmu vägistamise ohu ees, samas kui mehi puudutab see oht võrreldamatult vähem. Seetõttu võib meestel olla raske mõista naiste hirmu ja seostada seda naiste igapäevase eluga. Teisisõnu, erinevalt naistest on meestel privileeg mitte kogeda hirmu vägistamise ees.

Privileegituimus võib esineda ka suurema linna elanikel maakohtade elanike suhtes, kui nad ei mõista viimaste vähemaid võimalusi näiteks kultuurielust osa saamisel. Linnainimesele tundub loomulik, et ta saab igal õhtul valida loendamatute kultuurižanride vahel, alates kunstinäitusest ja lõpetades ooperiteatriga, samas kui väiksemate kohtade elanikel see võimalus puudub. Samamoodi puudub paljudele kultuurisündmustele ligipääs näiteks ratastoolis inimestele, kui sündmuspaigal puudub vastav sissepääs, mida paljud privilegeeritud aga märgatagi ei oska.

Privileegitu esineb ka näiteks heteroseksuaalsetel inimestel võrreldes homoseksuaalsete inimestega. Nimelt ei pruugi heterod mõista oma privileegi mitte varjata oma suhet. Näiteks võivad nad muret tundmata käia partneriga tänaval käest kinni, samas kui samasoolisi paare võidakse sel juhul süüdistada seksuaalse orientatsiooni reklaamimises, nad võivad saada sõimata ja halvemal juhul peksa. Eesti kontekstis esines privileegituimust kooseluseaduse teemalises arutelus, kui mõned heterod ei mõistnud, et kooseluseadus ei võta neilt midagi ära, vaid pakub homoseksuaalsetele inimestele sarnaseid õigusi.

Tihti õigustavad privilegeeritud oma hüvesid hoiakuga, et asjad n-ö ongi nii ja “siin polegi midagi ära teha”. Seepärast nõuab privileegituimust ületamine inimestelt aktiivset tegutsemist ja empaatiavõimet, pidevat püüdlust näha asju kellegi teise silme läbi, sest muidu võib privileegituimus toota nõrgemal positsioonil olijate suhtes juurde stereotüüpe. Oletame, et mõnes riigis on sisserännanutel kohalikest raskem tööd leida. Selle tulemusel on lihtne tekkima stereotüüp laiskadest immigrantidest, kes elavad riigi kulul ega tahagi tööd leida. Eesti kontekstis võib privileegituimust täheldada seoses keeleoskusega. Sageli on kohalikel raske mõista, et keeleõpe ei sõltu vaid inimesest, vaid ka tema jõukusest, ajagraafikust ja võimalikest keeleõppeabilistest. Näiteks, kas õppijal on piisavalt raha kursustele minemiseks? Kas pakutakse adekvaatseid ja kvaliteetseid keelekursuseid? Kas tal on aega kursustel käia, kui tunnid toimuvad tööpäeva sees, ent õppija peab sel ajal tööl olema? Kas keeleõppijal on kedagi, kellega õpitut praktiseerida?

Varem on kasutatud sõna privileegipimedus.