Kuidas käsi käib, eesti-vene naine?

2022. aasta mais alustas IDA raadios uus podcast “Как рука ходит?” („Kuidas käsi käib?“), mida teevad Eestist pärit ja Eestis elavad vene emakeelega naised. Mis on eesti-vene feministide ja naiste kogemus, mis määrab nende erinevuse Eesti ühiskonnas? Pikemalt arutati Ukraina sõjast saates, kus käis külas Lölja Nordic, sest just sõda oli viimane piisk, mis ajendas saadet tegema. Avaldame kokkuvõtte esimesest saatest, kus arutati podcast’i tegemise tagamaade üle. Kokkuvõtte tõlkis eesti keelde saatetegija Sandra Kossorotova.

Kes teevad saadet “Как рука ходит”?

Saadet juhivad Karina Vabson, kes töötab antropoloogina on õppinud ajakirjandust (Tartu ülikoolis) ja linnaplaneerimist; Marina (perekonnanimi jääb Marina soovil mainimata), töötab praegu kultuurisfääris ning on õppinud kultuurijuhtimist muusika- ja teatriakadeemias ning varem lingvistikat; Maria Kapajeva on Narvast pärit kunstnik, kes elab praegu Tallinnas; Evi Pärn on lõpetanud EKA graafilise disaini (BA) ja Uusmeedia (MA) erialad. Lisaks aitab saate valmimisele kaasa disainer ja kunstnik Sandra Kosorotova. Saatejuhtide emakeel on vene keel. 

Kellele ja milleks on see podcast mõeldud ja miks see on venekeelne?

Podcast’i fookuses on teemad, mis on Eesti venekeelses meedias vähe kajastust leidnud ning neid vaadatakse läbi feministliku prisma. Evi ja Marina näevad podcast’i väga vajaliku platvormina venekeelseteks diskussioonideks, mida seni Eestis pole peetud.

Karina selgitab, et tema on alati töökeelena kasutanud eesti keelt. Pereringis räägib ta pigem inglise keelt, aga mõte ennast väljendada vene keeles tundus talle ahvatlev. Pärast Venemaa invasiooni Ukrainasse on vene keelega seotud küsimused uuesti kõrgendatud tähelepanu alla tulnud. Karina on kaua tundnud, et peab Eesti riigile oma truudust tõestama ning on selle nimel palju tööd teinud – kas nüüd peab kogu seda tööd uuesti alustama? Karina jaoks on saate tegemine viis näidata, et kuigi Eestis elavad vene keelt kõnelevad inimesed on erinevad, toetavad paljud neist Eesti riiki ning neil on huvitavaid mõtteid, mille jagamist see podcast võimaldab.

Maria on hiljuti Eestisse naasnud välismaalt, kus ta elas 14 aastat. Saate kaudu soovib ta astuda dialoogi Eesti venekeelse kogukonnaga, keda ta pika eemal olemise pärast enam hästi ei tunne. Ja kuigi ta tegeleb endale huvipakkuvate teemadega peamiselt oma kunsti kaudu, annab podcast’i formaat võimaluse põletavatele küsimustele läheneda teistest vaatenurkadest. Tallegi oli saate loomise tõukejõuks sõda Ukrainas, pärast mida muutus vaikimine võimatuks.

Miks on meil isiklik suhe vene keele ja kultuuriga? 

Evi ei tunne ennast venelasena. Vene keel on tema jaoks üks kommunikatsiooniviisidest. Kuigi ta räägib ka teisi keeli, siis ajaloolistel ja perekondlikel põhjustel oskab ta ennast kõige paremini väljendada just vene keeles. Evi tunneb ennast osana kohalikust kultuurist ja kogukonnast ning tema jaoks pole oluline see, mis keeles, vaid mida inimesed räägivad. Nii väikeses riigis kui Eesti on tavaks rääkida vähemalt kahes keeles. Oskus väljendada ennast eesti ja inglise keele kõrval vene keeles ning erinevatesse kultuuridesse kuulumine on Evi jaoks pigem eelis. 

Maria on sündinud ja üles kasvanud Eestis ja tema jaoks on Vene Föderatsioon sama võõras, kui kõik teised riigid. Aga üldiselt tunneb Maria ennast nn muulasena igal pool, kus iganes ta ei elaks: enda kodumaal Eestis, Venemaal või Inglismaal. Maria on enda kirjeldamiseks kasutanud väljendit “Nõukogude toodang”, kuna kuni teismeliseeani elas ta Nõukogude liidus või selle mõju all. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist pidi ta ajaloo ümber õppima: see, mis talle koolis õpetati, osutus valeks. Maria ei tunne ennast sõna “venelane” kasutades mugavalt, vaid eelistab öelda, et ta on venekeelne, kuna venelane viitab tema jaoks Venemaale kuulumisele. Kuigi Maria tunnistab, et olla riigis, kus kogu kommunikatsioon toimub tema emakeeles, on mõnus kogemus, ei tunne ta ennast Venemaal kodus.

Karina abikaasa on pärit Islandilt ning nende kahel lapsel on nii Islandi kui ka Eesti kodakondsus. Karina arvab, et ka Eestisse jõuab arusaam, et ei pea valima ühele kultuurile kuuluvust ja okei on olla korraga eestlane, islandlane ja venelane. Tema jaoks on ühe rahvuse määramine, nt erinevates ankeetides, vanamoodne kontseptsioon, mis paljudes Euroopa riikides enam väga ei kehti. 

Kui Maria kirjeldab ennast Nõukogude toodanguna, siis Marina, kes on sündinud aastal 1991, kasutaks enda kirjeldamiseks sõna postsovetlik. Ta tunneb end pigem maailmakodanikuna. Ka tema jaoks on ankeetide lahter “rahvus” segadusttekitav: kuigi passi järgi on ta eestlane, on tema emakeeleks vene keel. Ka Marina eelistab sõna “vene” asemel “venekeelne”, kuna ta perekonna juured ulatuvad näiteks ka Ukrainasse.

Evi Pärn, Lölja Nordica, Julia Dem ja Maria Kapajeva

Kas venekeelne inimene Eestis peab alati ennast kuidagi tõestama ja õigustama?

Evi tunneb tihti vajadust seletada, miks ta – vaatamata eesti nimele –  räägib vene keelt, ning on märganud, et tema perekonna traagilisheroiline lugu muudab paljude inimeste suhtumist temasse. Samas on see seletamine tema jaoks tüütu ja väsitav. 

Karina jaoks tugevnes vajadus ennast õigustada seoses Ukraina sõjaga. Näiteks kuigi ta oli juba väga hõivatud teiste projektidega, ei saanud ta töö juures loobuda vabatahtlikutööst Ukraina sõjapõgenike heaks, kuna tundis, et tema keeldumist võidakse tõlgendada lojaalsusena Venemaale.

Kas meil on kunagi olnud häbi rääkida vene keeles? 

Karina tundis esimest korda häbi, kui ta läks peale venekeelse kooli lõpetamist õppima Tartu ülikooli, kus ta oli ainuke vene emakeelega õpilane oma kursusel. Ja kuigi õppejõud olid igati toetavad (ja räägiti näiteks sellest, et see, mis toimub Eestis integratsiooni nime all on tehniliselt assimileerimispoliitika), tundis ta end oma kursakaaslaste keskel muulasena. Karina arvab, et see mittekuuluvus ei pruugi olla seotud ainult keelega, vaid ka sellega, et tal pole varem olnud palju kokkupuudet eesti kultuuriga, kuna ta kasvas üles ja käis koolis Lasnamäel. 

Maria tunnistas, et ta pigem häbeneb eesti keeles rääkimist. Ta ei saanud enda venekeelses koolis eesti keele tunde kuni 15-aastaseks saamiseni. Ülikooli astumiseks pidi ta eesti keele juba selgeks õppima, aga siis tuli Marial eesti keeles kõnelemises psühholoogiline barjäär ette – ta on lõpetanud Tartu ülikooli (majanduse erialal) eesti keeles ning kirjutamine eesti keeles tuli tal palju paremini välja. Pärast Eestisse naasmist proovib ta ka tee eesti keeleni üles leida, kuid see pole alati kerge.

Marina ei ole kunagi häbi tundnud oma emakeele pärast. Sarnaselt Mariaga tunneb ta häbi pigem eesti keeles rääkides, kuna kardab teha vigu. Kuigi tal on olnud nii häid kui halbu kogemusi Eesti ühiskonda integreerumisega, ei tundu talle siiski, et Eesti ühiskond on valmis teda omaks võtma. See oli ka üks põhjusi, miks ta läks õppima Venemaa ülikooli. Karina ja Marina kogemuste põhjal töötab integratsioon paremini mikro- ja peretasandil kui suuremates struktuurides nagu kool või riik. 

Evi on lapsepõlvest saadik rääkinud mõlemas keeles, kuigi tema eesti keele oskus halvenes, kui ta läks vene kooli. Ta arvab, et vene koolid Eestis tekitavad olukorra, kus venekeelsed ja eestikeelsed lapsed on teineteisest eraldatud ja saavad kokku ainult ülikoolis. Paljud aga ei lähe ülikooli, seega nende kokkupuude teineteistega jääb minimaalseks, mis tekitab ühiskonnas lõhesid ja probleeme. Maria võrdleb seda segregatsiooni poiste ja tüdrukute eraldi klasside ja koolidega. Mariale ei meeldi sõna integratsioon, kuid tema arvab, et omavahel segunemine ja teineteiselt õppimine võiks juhtuda palju varem kui pärast keskkooli lõppu. Evi jaoks on tähtis see, et ta puutus eesti keelt rääkivate inimestega kokku Kevade tänava kunstikoolis, kus olid vene ja eesti õppekeelega klassid koos.

Kas me tunneme ennast süüdi seoses Venemaa sõjaga Ukrainas? 

Maria ütleb, et paljud vene keele ja kultuuriga seotud inimesi tunnevad ennast süüdi. See mis praegu Ukrainas toimub, aitab meil paremini mõista, mis on juhtunud Eestis neljakümnendatel. 

Karina pole ammu tundnud sidet Venemaaga ning tema ei ole ennast süüdi tundnud, kuigi tema emal, vaatamata sellele, et ta sündis Lõuna-Eestis, tekkis süütunne. 

Marina jaoks on maailm peale sõja algust pea peale pööratud. Kuigi ta ei tunne ennast süüdi, tunneb ta ennast sõjast väga puudutatuna. Kollektiivsesse vastutusse tema ei usu, küll aga isiklikku vastutusse. Marina jaoks on alati eksisteerinud kolm isamaad: Eesti, Venemaa ja Ukraina ning nüüd järsku enam pole võimalik end tunda kuuluvana neile kõigile. 

Paljudel vene keelt kõnelevatel inimestel on isiklikud sidemed Venemaa ja Ukrainaga ning palju teemasid ootab lahti harutamist ja seedimist. Valikud on individuaalsed, süütunne on ebaproduktiivne, isiklik vastutus paneb otsustavalt tegutsema. Igaüks saab otsustada, kuidas ta saab abiks olla: kas rääkida sugulastega, kes usuvad Venemaa propagandat, teha vabatahtlikutööd pagulaste heaks või annetada raha.