„Ma võin su hävitada“ – hea sari inimestest, kellest keegi pole hea
Toimetaja Aet Kuusik vaatas HBO sarja “I may destroy you” ja leiab,et tegu on vägagi vaatamist väärt asjaga.
Olgu kohe öeldud, et see sari on vapustav ja vaimustav! Aga esimest osa vaadates kogesin mitte otseselt igavustunnet, küll aga tekkis aimdus, et lugu venib ega tundu kuhugi välja viivat. Välja joonistamata karakterid, liiga kiire ja kaoses elu, liiga ärev, aga samal ajal aeglane kulgemine. Kõike liiga palju. Aga see kiire kaootiline rütm tegelaste, loo kulgemise, taustamuusika ja sündmuste vahel tekitas suurlinna võluva võnke ja soovi sarja peategelase Arabella ja tema sõpradega kaasa tatsata.
„I may destroy you“ läheb käima esimese osa viimastel sekunditel – kui pärast raskelt pidust ööd läheb Twitteri staar ja noor kirjanik Arabella oma kirjastajale lubatud raamatu mustandit valmis kirjutama, ja talle kangastub, et ta vägistati öösel. Seksuaalvägivalla teema ei ole midagi uut filmi- ega sarjamaailmas, aga see Arabella, keda mängib Ghana päritolu noor näitleja-dramaturg-autor Michaela Coel, korraga nii sarja peategelane, režissöör, produtsent kui ka stsenarist, on väga mõjus. Ta räägib omaenda elust, sõpradest, ja sellest, kuidas Londonis juba mõningast edu kogenud loovinimese ebakindla eluga hakkama saada. Ja näitab meile, kuidas korgijoogiga uimastatud naise elu on rööpaist väljas veel pikka aega.
„I May Destroy You“ ei käsitle põhiküsimusena ei seksuaaltraumat, sotsiaalmeedia kuulsuse ahelaid, koolilaste õelust, kirjandusvaldkonna klikistumist, narkootikumide argisust, usalduslikkuse puudumist meeste ja naiste vahelistes suhetes ega rassismiteemat – kuigi need kõik olid seal olemas. Sarja keskne liin oli lugu inimesest, kellel on trauma, mille põhjust ta mäletab väga häguselt. Just trauma on sarja läbiv kultuuriline taust, mis puudutab kõiki peategelasi. Ja ka väljaspool sarjamaailma inimesi, kellel ei ole võimalik end igast küljest raha või võimuga kaitsta.
Pärast traumaatilist sündmust asub inimene läbi käima kogu oma seni elatud elu, läbi töötama varem kogetud traumasid, meenutama teadvustamata traumasid, kuulama teiste traumasid. Mustanahalisel andekal naisel, kelle annet pole justkui kunagi keegi oodanud, võib ju olla tänaseks väga palju musti naissoost kirjanikke ja näitlejaid eeskujuks, aga ta kannab samal ajal mustanahaliste ajaloo taaka. (Michaela Coel räägib sellest huvitavalt oma elu, tööd ja õpinguid kirjeldavas intervjuus väljaandele Vulture.) Olla mustanahaline naine on olla veel rohkem seksuaalselt objektistatud kui ida-euroopa naine. Arabellal tuleb alatasa märku anda ja tõestada, et ta on intellektuaalselt võimekas, elujanuline isiksus ja julge ütleja, ning et see pole mingi juhus ega kvooditäide, et ta on kirjanik, mitte lihttööline.
Michaela Coel on korraga nii sarja “I May Destroy You” peategelane, režissöör, produtsent kui ka stsenarist. Foto: Natalie Seery/HBO
Trauma kõrval on olulisel kohal noorte täiskasvanute suhted sõpradega, kes hoolimata ühisest täiskasvanuks saamise teest pole võrdselt andekad ega võimekad, edukad ega (eba)stabiilsed. Arabella sõprade seas on lisaks näitlejale ja tantsijale anonüümset suurt äri tegevad rikkad vembumehed, kelle naised tavaliselt pidudel kaasas ei käi. Keegi sõpruskonnast ei tea päris täpselt, mida nad elust tahavad ja kuhu peaks üldse välja jõudma.
Kuigi vaatajas tekib soov elada kaasa kogu Arabella sõpruskonnale, pole keegi neist mingi veatu „hea inimene“. Ja see teeb sarja köitvaks. Arabella parim kamraad Terry (Weruche Opia) annab vägistamise ööl Arabellaga väljas olnud sõbrale nõu, et las Arabella läheb üksi ära, sest „ta ongi selline“, küllap ta hakkama saab. Geimees Kwame otsib omaenda seksuaalvägivalla trauma järel lahendust naistega deitimises ja teeb seda oma seksuaalset identiteeti varjates. Kui Arabellaga juhtunut politsei uskus, siis kuidas rääkida politseinikule meestevahelisest seksuaalvägivallast, kui juba vägistaja kasutajanimi tutvumisportaalis oli „ohtlik“?
Võimalusi sarja tegelaste hukkamõistmiseks võiks korralik väikekodanlane leida palju, aga mitte see pole sarja mõte. Oluline on see, kuidas oma mina tagasi saada, kui oled traumast läbi käinud ja seda taastumise teel – küll veidi lahjemas vormis – uuesti läbi elama pead. Selles mõttes mõjus sari mulle, ja usun, et mõjub teistelegi kui kogemusteraapiaseanss. Kust mujalt kui mitte telesarjast võtta lugusid, mis poleks sirgjooneliselt laotatavad hea-halva teljele, aga mida on võimalik õpetlikeks tükkideks lahti võtta?!
Igal juhul on trauma „I May Destroy You’s“ nagu plakat Arabella toas – kohati kinni jääv ja siis jälle lahti lööv, ja lõpuks üldse seinalt maha kukkuv. Traumaga hakkama saamiseks tuleb läbida teekond, mis on kogemusena võimestav ja parandav. Nagu see sarigi.
Lugu on esmalt ilmunud 19. augusti 2020 Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen.
