Head naistepäeva, armsad mehed!

Miks üldse rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse? Läänes tunnustatakse 8. märtsil naiste saavutusi ning seistakse soolise võrdsuse eest. Eestis on sellest kujunenud päev, kui meespoliitik saab sotsiaalmeediasse postitada foto iseendast lillekimbu ja lääge sõnumiga ning meedia sellest piltuudise treida – win-win! Ehkki mitte naistele.

Selle naistepäeva eel vaatasin, mida on suurimad meediaportaalid viimastel aastatel naistepäeval ja naistepäeva kohta avaldanud. Kas on ilmunud huvitavaid analüüse naiste õiguste olukorrast Eestis ja maailmas? Kas on esile tõstetud naisi, kes on ühiskondlikku ellu panustanud ning kes on silmapaistvad poliitikas, kultuuris, majanduses või spordis? Tehtud põnevaid intervjuusid naiste õiguste edendajatega, analüütikutega, teadlastega? 

Konjakiaurune nelgipüha

Lühike vastus on: ei ole. Nõukogudeaegne konjakiaurune nelgipüha hõljub endiselt meie ümber, suurim muudatus paistab olevat nelkide väljavahetamine tulpide vastu ja kajastuse keskmes on mees, kes kimpu käes hoiab. On üksikuid – ja väga häid – erandeid, kuid põhiline lähenemine tundub olevat, et tegemist on tarbimisküsimusega (kui palju maksavad tulbid) või meelelahutusega (kuidas keegi tähistab, eelistatult meespoliitik või -strippar). 

Üks positiivne erand on eelmise aasta kajastus Vikerraadios. Toimetus intervjueeris semiootikut ja soouurijat Piret Karro-Arrakut, kes selgitas naistepäeva tähendust ja kutsus üles mõtlema naistele, kes on naiste õiguste eest seisnud. Väga huvitav, kuid kahjuks erandlik käsitlus. Selle kõrval ilmusid ERRis siseuudis “Naistepäev tõi lillepoodidesse kibekiire tööpäeva” ja välis(?)uudis “Suur osa naistepäevalilli tuleb kaugetest maadest”. 

Mehed tähelepanu keskmes

Õhtulehe arvamustoimetus on naistepäeval avaldanud naiste õiguste teemalisi arvamuslugusid, näiteks selgitavad Patricia Suimets, Ruth Sisask, Lena Kurg ja Linda Viik, miks nad naistenädala ellu kutsusid. Suurim osa uudistest keskendub aga selleski väljaandes tulbimüügile, samuti naistepäeva tähistavatele meestele. Näiteks jäi silma artikkel “Naistepäevast poliitikute moodi: „Aitäh teile, armsad naised, et muudate maailma helgemaks ja paremaks“”, saateks pilt Jüri Ratasest ja Tanel Kiigest lillekimpudega. Ruumi anti ka Mihhail Kõlvartile, Lauri Laatsile ja teistele meespoliitikutele. Kõrvale mahtusid Toidutare naistepäevale pühendatud koogiretseptid. 

Delfi pidas sobivaks avaldada eelmise aasta naistepäeval arvamusloo Tervise Arengu Instituudi teaduskommunikatsiooni juhilt, mille keskne sõnum oli see, et naised ei peaks üritama meestega võrdselt alkoholi tarbida ja veipida. Otse naistele suunatud manitsemine oli teadlikult pakendatud naistepäeva konteksti (me peame naistepäeval rohkem naiste tervisest rääkima!). Noomimise kõrval toretses Kroonika ülevaade sellest, kuidas tähistavad naistepäeva kodumaised staarid (jälle Jüri Ratas ja lilled, aga tõe huvides olgu ära märgitud, et selles ülevaates olid naised isegi kerges ülekaalus).

Analüüsivaba statistika

Kõige arvukamate kajastustega paistis möödunud aastal silma Postimehe portaal – suuresti tänu kohalikele lehtele, mõistagi koos reportaažidega lilleturgudelt. Asjakohase arvamusloo kirjutas Sakala arvamustoimetaja Triin Loide. Priit Pullerits tegi analüüsivaba, aga mahuka ülevaate statistikast, mis hõlmas nii olulisi ebavõrdsuse tegureid (nt palgad) kui ka täiesti suvalisi andmeid (nt levinuimad naistenimed). 

Nende kõrval ilmus kohalikke uudiseid lilledest ning tortidest Saaremaalt, Tartust, Pärnust ja Viljandist. Oluline tundub olevat just äriline pool – et palju siis maksab ja kuidas äri läheb. Portaal Naine pidas sobivaks avaldada lugu pealkirjaga “Mis seal ikka – hommikul lilli ja õhtul tilli!”, kus kuulsad mehed rääkisid, kuidas nad naistepäevaks valmistusid. 

Kusjuures Postimehes osutus kõige kasulikumaks lugemiseks Lemmiku lehel ilmunud artikkel emasloomadest, kes domineerivad isaste üle. Kuna Eestis on kombeks inimõiguste valdkonnas loomariiki eeskujuks tuua (tavaliselt põhjendades, miks inimestel ei saa võrdseid õiguseid olla), võib see täitsa viitamiskõlblikuks materjaliks osutuda. 

Juhhuuu! Head naistepäeva, armsad mehed!

Äri õitseb

Eesti meediamajad käsitlevad naistepäeva meelelahutusena, mille keskmes on küsimus, kui palju tulbid maksavad. Heal juhul tehakse väike majandusuudis: kas äri õitseb? (Pun intended.) Uudiste sekka ei mahu kriitilised käsitlused sellest, kuidas läheb Eesti naistel ja mis seisus nende õigused on. Kuidas vähendada emade diskrimineerimist tööturul? Kuidas toetada paremini lähisuhtevägivalla ohvreid? Ja kuidas on võimalik, et peaminister nimetab erinevatesse riigi arengu vaatenurgast olulistesse nõukogudesse järjepidevalt mehi? 

Meelelahutusportaalid annavad rõõmuga platvormi meestele, eriti poliitikutele, kes saavad rääkida sellest, kuidas nad naistepäeva tähistavad. Arukaimad neist on naistepäeva tähendusega kursis ja suudavad mõistlikku sõnumit edastada, kõik seda paraku ei ole. Eraldi žanr on veel naistepäev huumori võtmes. Umbes nii, et ma tean, et see on täiesti mõttetu nelgipüha, aga pole midagi, mida ma tähelepanu nimel ei teeks. 

Loo tähendus ise

Ega’s midagi, naistepäevale tuleb ise tähendus anda. Võimalusi on mitu. Saab osaleda juba teist aastat toimuval naistenädalal ja tulla meiega koos peole. Saab ka harida ennast, otsida põnevaid vestlusi ja sõprusi, ning tunnustada naisi, kes on sulle eeskujuks. Just nii on teinud ka Kaisa Ling, kes tunnistab, et tal oli naistepäevaga tükk aega nõrk suhe – tähtpäev tundus tühi ja võõras. Kuid tasapisi on ta ise hakanud looma uusi tähendusi ja mälestusi: kohtudes kolleegidega, soovides üksteisele edu, käies festivalidel, koosolekutel ja kontsertidel.

Ehk ongi see ainus viis nelgipühast välja murda?