Neoliberalism ja feminism Eestis
1.–2. juunil toimunud konverentsil “Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis” käsitles Raili Marling väheräägitud teemat – neoliberalismi ja feminismi keerulist suhet.
Kummaline vaikus
Läänega taasühinemisel võttis Eesti loosungiga “Plats puhtaks” kiiresti ja vastuseisuta omaks neoliberalistliku ideoloogia, mis töötas nõukogude aja vastumürgina. Eestit on aastaid kiidetud kui hästi toimivat liberalistlikku riiki. Oleme eeskujuks teistele oma kohaga majandusvabaduse indeksi tipus. Kui aga võrrelda meid näiteks Lõuna-Ameerikaga, kus on tehtud palju (neo)liberalismi kritiikat¹, paistab Eesti silma sellega, et neoliberalismi vastu pole kuigi palju protesteeritud, ehkki ühiskonnas võidavad sellest vähesed.
Eesti ühiskonnas on tekkinud veider süntees rahvuslusest ja liberalismist. Nii valivad madalapalgalised jt haavatavamad ühiskonnagrupid, kes liberalismi magusaimaid vilju maitsta ise ei saa, aastaid parempoolseid neoliberaalseid parteisid, sealjuures ise aru saamata, et see on neile majanduslikus ja sotsiaalses plaanis kahjulik. Me oleme selle reaalsusega leppinud ja tsiteerides Aet Annistit, on “reaalselt eksisteerinud sotsialism asendunud reaalselt eksisteeriva liberalismiga”.
Peale vaikuse tänavatel ja vaikuse, mida peegeldab muutuste puudumine valimistulemustes, pole protesti ka Eesti teadusmaailmas. Neoliberalismi kriitikat leiab vähe Eesti nais- ja meesuurimuse ajakirjas Ariadne Lõng, samuti ei anna otsingut kasutades just palju artikleid Eesti Teadusinfosüsteem.
Miks me ei saa vaikimisi leppida?
Marling arvab, et neoliberalism on hakanud ühiskondlike liikumiste keelt ümber defineerima: oleme hakanud armastama identiteete, ent unustanud ebavõrdsuse. Hester Eisentsein ja Nancy Fraser leiavad, et akadeemiline maailm tegeleb sallivuse ja erinevuse tähistamisega, mida on väga vaja, ent märgatavalt vähem arutatakse vaesuse üle, sest see ei sobi raamistikku, kus igaüks on oma õnne sepp. Marling märgib irooniliselt, et vaesed ei ole seksikad ning neist pole viisakas rääkida. Praeguses avalikus arutelus kasutatakse allpool vaesuspiiri elavaid inimesi argumendina kahetsusväärselt vaid pagulaste vastasuse kontekstis.
Marling tõi oma ettekandes välja akadeemilise maailma neoliberalistliku tausta: kui tahta teadlasena grante taotleda ja sealjuures arusaadav olla, peab selleks kasutama liberalismi keelt, mis samas õõnestab feministlikke teooriaid. Nagu mainitud, on lääne ühiskonna feministid liikunud ebavõrdsuse debatist poliitikale, kus jäävad domineerima erinevused. Erinevate identiteetide poliitikat saab jällegi neoliberalism oma kasuks tööle panna. Nii on ühiskonnale hulga mugavam aktsepteerida samasoolisi paare kui tööpoliitika kriitikat. Moodustavad ju samasoolised paarid uue tarbijate grupi, olles näiteks pulma- ja puhkusteenuste pakkujate sihtmärk. Palgaõiglus aga nõuab solidaarsust kõige erinevamate gruppide ülesel tasandil. Tasub tähele panna ka seda, kuidas Eestis näiteks pagulastest või välisüliõpilastest räägitakse – ei piisa faktist, et kõigile kehtivad inimõigused ning inimesel on õigus elada, õppida ja töötada seal, kus ta õigeks peab. Pigem prevaleerib arutlus nende majanduslikust kasust.
Kõhedusttekitav teisik
Marlingu sõnul on läänemaailma feminism olnud majanduslikult naiivne ja toetub korporatiivsetele kapitalistlikele väärtustele. Fraseri järgi on neoliberalism tekitanud turusõbraliku ja kaubastatava liba-feminismi, kõhedusttekitava teisiku, mis innustab tarbima ja toetab õhukest riiki. Naiste kaasamist töötuturule rakendatakse moel, mille kaudu on võimalik vältida tööturu ümber struktureerimist. Tänapäeva tuntuima neoliberaalse feminismi soovituse, Ameerika Ühendriikidest pärit Lean Ini ehk “Astu ette” idee kannab 1% feministide huve ja toetab ülejäänud osas privilegeeritud ühiskonna gruppide võimalusi. “Astu ette” mentaliteedi eesmärk pole innustada naisi olukorda muutma, vaid sobitada nad korporatiivsesse süsteemi nii, et nad endalt ei küsiks, mille või kelle arvel nad karjääriredelil tõusevad.
Korraldades aastaid Eestis feministlikku kultuurifestivali Ladyfest, on tulnud praktikas palju mõelda neoliberalismi ja feminismi kummalisele suhtele, kogeda survet rääkida neoliberalistlikus keeles ja vastata pidevalt paljudele küsimustele enda sees.
Kas koostöö Solarise, Apollo jt kommertspartneritega pakendab feminismi sobivasse ümbrisesse, milles on potentsiaalsel huvilisel seda mugavam vastu võtta, või viib tants neoliberalismiga tähelepanu tõsistelt küsimustelt kõrvale? Kas soovides jõuda oma sõnumitega väikesest feministide kogukonnast väljapoole ja peavoolustuda, marginaliseerime me solidaarsust? Kas viies sarnaseid väärtusi kandvad inimesed neoliberalistlikus süsteemis kokku nendega, kes näevad feminismis elustiili, on pigem võit või kaotus? Kuidas suhtuda olukorda, kus nn elustiili pakkuja võidab kasumis, aga festivali korraldavad aktivistid töötavad aastaid bro bono? Mil määral on ühisrahastusplatvorm kogukonda kasvatav/kaasav ja mil määral teenib see neoliberalistlikke huve (tugevaim, plinkivaim, ilusaim võidab)? Kuidas publikuni jõuda, marginaliseerumist vältida ja samas kogukonda hoida? Mil määral võib meie keelekasutus olla kasulik neile, kelle jaoks me tegelikult kasulikud olla ei tahaks?
Me räägime enda arusaadavaks tegemiseks neoliberalistlikku keelt, mõjutades samas niimoodi seda, mida tahame öelda. Seda keelt saab kasutada strateegiliselt, ent tasub mõelda, kas keel meid samas ära ei kasuta.
¹ Vt näiteks Uruguai autori Eduardo Galeano 1971. aastal ilmunud raamatut „Ladina-Ameerika avatud veenid”, mis lahkab Euroopa riikide koloniaalpoliitika ja liberalismi tagajärgi.
