Nuhtlus nibudega
Maailmas, kus meil on genotsiidid, sõjad, näljahädad, kliima- ning vaesuskriisid, tundub tavalisele inimmõistusele kohutavalt kummaline fakt, et ühiskonnal ja selle poolt kujundatud moraalil on sügavalt isiklik probleem minu nibudega. Ja nibukarvadega. Ja kõikide minu naabrinaiste nibudega. Ja naisriigitegelaste nibudega.
Aga võtkem ükskõik missugune mees. Nende jaoks on palja ülakehaga avalikus ruumis käimine cool, nooruslik, mõnusalt boheemlaslik – kõike muud, kui seksualiseerimisele kutsuv. Naiste nibud tuleb aga kinni katta, et kõigil teistel oleks mugav. Kuid kas olukord, et mul on sellised asjad juhtumisi sünnist saati keha küljes, peaks ka minu enda jaoks mugav olema?
Kehtivad moraalinormid on tekitanud olukorra, kus paljaste nibudega eksisteerimist nähakse automaatselt kui mässu ning mingit revolutsioonilist seisukohavõttu, ehkki see on naise kõige naturaalsem olemise vorm. Ilutööstus ning feminiinsusega seostatud standardid, näiteks raseerimine, on tugevalt juurdunud patriarhaalsesse maailmavaatesse, sest need on vorminud naisi meessoo eelistuste järgi – lausa niivõrd, et enam ei osata naise keha naturaalset olekut tõelise naiselikkusega seostada.
Paljaste nibudega eksisteerimist nähakse automaatselt kui revolutsioonilist seisukohavõttu.
Reaalsus on nihkes, tõsiselt nihkes. Loomulikkus ei võrdu enam kaugeltki iseendaga, vaid hoopis võitleb selle vastu, eksisteerides reaalsuse mahavaikitud allvormina. Maailmale presenteeritakse rinnahoidjaid, lettidel lebab salakavala näkina pink tax1 ning ainus ühiskondlikult heaks kiidetud paik nibusid näha on porno, kehade turg. Kui piiride seadjaks on seesama turg, on inimkeha ja sellega tehtavate valikute mitmekesisus vastuvõetav, kui aga otsustavad inimesed ise, siis lubamatu. Pornos ei tehta kellegi raseerimata kaenlaaluseid maha – mõnele vaatajale ju kindlasti meeldib, not my business, läheme edasi. Päriselus võtame aga kõiki ja kõike väga isiklikult, kõik, mida näeme, peab meile sobima. Samasugust “alright, let’s leave it alone“-tüüpi mõttemustrit enam ei teki.
Keha on ilmselgelt moraalne mõõde. Me toestame, ehime ning vormime seda igasuguste materjalidega. Naise (üla)keha katmise fenomen on aastasadadega üha intensiivsemaks ning tähendusrikkamaks läinud. Oleme ju kõik näinud ajastufilmides sensuaalsusest ja pinevusest pakatavaid stseene, kus vastne peigmees pulmaööl oma pruudi korsetti pael paela haaval lahti harutab. Tänapäeva poole liikudes näeme keha katvaid öökleite ja -särke ning viimaks ka moeturul ammu elementaarset eset – rinnahoidjat. Neis kõigis on ühiskonna jaoks midagi erootilist ning salapärast, samas ka provokatiivset ja spekulatsioone põhjustavat.
Illustratsioon aastast 1903, mis kujutab seda, mida pidev korseti kandmine naise keha ja tema elunditega teeb. Wikimedia Commons
Ent alustagem algusest. Niinimetatud ülimusliku üsa ning rindade kinni katmine kiusatustest hoidumise eesmärgil juurdus inimühiskonda juba sajandeid ja sajandeid tagasi, ent tähelepanekuni, et rinnad – ja hoidku issand, nibud! – on häirivad ja pattu ligi meelitavad, kulus veidi rohkem aega. Kui algselt kandsid mehed ja naised riiete all samasuguse tegumoega alussärke, siis alates 14. sajandist hakati neil esemetel vahet tegema. Algas teekond, mille jooksul naine valati oma ihu ja hingega aina jäigemasse vormi, mille lõdvendamist uued ja liberaalsemad tuuled alustasid alles 19. sajandi lõpus, kui inimesed hakkasid harrastama suplemist ning spordialad ajaviitena levisid ka naiste sekka.
Korseti poolt kokku pressitud rinnakorv takistas normaalset hingamist ja halvendas pikapeale kandja tervist.
Peamiselt meesdisaineritest juhitud moeühiskond sünnitas korseti, mis lubas valitseda naise keha läbi ka tema vaimu üle. Kokku pressitud rinnakorv takistas normaalset hingamist ning halvendas seeläbi enesetunnet ja pikapeale tervistki, muutes igapäevase suhtlemise ja toimetamise naiste jaoks vaevaliseks – ent sellest hoolimata tuli hea nägu pähe teha ning kehalisest ebamugavusest üle olla. Seega ei saanud korsetikandjad end vaimselt vabana tunda.
Naist peetigi ju nõrgemaks ja rumalamaks sooks – hammustas siiski Eeva õuna esimesena. Meeste kurku tänini kinni jäänud aadamaõunast oleme otsustanud mitte rääkida. Hmmjaa. Neelata oleks siiski veidi paremini saanud. Korseti all peituvast ihust sai patu kehastus, lihaliku iha vastuoluline objekt, tehes naisest samaaegselt nii prostitutsiooni kui ka emaduse sümboli.
Illustratsioon 1890. aastal välja antud kataloogist, mis reklaamib korsette kogu perele. Tundmatu illustraator, Wikimedia Commons
Alles Prantsuse revolutsioon puhus kardinad nii kuninglikelt akendelt kui ka ahistavad korsetid naiste kehadelt. Kuid tööstusrevolutsioonist ärgitatud suurtootmise tulemusel hakkasid korsette kandma ka lapsed: poisid pääsesid rühti vormivast kihist teismeikka jõudes, tüdrukud mitte. 1860ndatel nägid normid ette, et 20-aastase naise talje peaks olema 20 sentimeetrit, 30-aastasel 30 sentimeetrit jne. Tolleaegse 60-aastase proua vööümbermõõt pidi seega võrduma keskmise tänapäeva modelli omaga.
Tööstusrevolutsiooni ajal hakkasid korsette kandma ka lapsed.
Sajandivahetusel küünitas rind ette, 21. sajandi, ning tagumik suurelt tahapoole, 19. sajandi suunas. Peagi sai jala moetööstuse ukse vahele aga USA, kus arendati välja sportimiskultuuriks sobivamad lühendatud korsetid: needsamad, mida meie kaasaja neiud salvestavad oma Pinteresti tahvlitesse ja mis on 2020. aastatel populaarse riietumisstiili coquette–core’i üks tugisambaid.
1893. aastal patenteeris Marie Tucek rinnatoestaja, millest arenes välja see õudus, mida ma igal õhtul pühaliku kergendusohkega seljast ära kisun ja samas järgmisel hommikul vaguralt taas selga panen. Miks? Sest ilma selleta on sotsiaalselt ebamugav, kuid seegi oleneb kontekstist – Balti jaama turul on läbi särgi turritavate nibudega kindlasti kõvasti kõhklevam ringi käia kui näiteks Telliskivis. Aga vahel jätan ma rinnahoidja koju.
Provokatiivsusest on kantud ka #FreeTheNipple (ee. vabasta nibu) liikumine, mis sai alguse 2012. aastal, mil filmitegija Lina Esco hakkas jäädvustama samanimelist dokumentaali, kus ta jookseb paljalt mööda New Yorgi tänavaid. Filmi tegemise ajal postitas naine huvi äratamiseks sotsiaalmeediasse videoklipid teemaviitega #FreeTheNipple, mille Facebook 2013. aastal eemaldas, viidates oma veebisaidi juhiste rikkumisele. Ent juba sellele järgneval aastal postitasid mitmed kuulsused, nagu Miley Cyrus, Lena Dunham, Chelsea Handler, Rihanna ja Chrissy Teigen, sotsiaalmeediasse fotosid, et näidata oma toetust Esco algatusele.
Free the Nipple liikumise eesmärk on tüdrukuid ja naisi võimestada.
Liikumine seab kahtluse alla ühiskondlikes normides kehtivad topeltstandardid, propageerides samal ajal soolist võrdõiguslikkust riietumisreeglites. Enamike haridusasutuste koodeks eeldab, et õppurite riided on korrektsed, ei sisalda häirivaid, ähvardavaid või solvavaid elemente ega too kaasa õppeprotsessist kõrvale kaldumist. Just seda viimast reeglit tunduvad naiste kehad rikkuvat ning tavalised häbimärgid hõlmavad naha, dekoltee ja nibude näitamist.
Free the Nipple kinnitab, et tüdrukuid ei tohiks nende kehade loomuliku oleku pärast seksualiseerida ega kontrollida. Mõned inimesed näevad riietumisreegleid traditsiooniliste soonormide võimendajana koolis ning professionaalsuse eeldusena töökohtades, teised väidavad, et taolised ranged normid aitavad kaasa noorte tüdrukute seksualiseerimisele ja põlistavad ideed, et naiste kehad on olemuslikult provokatiivsed või häirivad. Liikumise laiem eesmärk ongi tüdrukuid ning naisi võimestada, andes neile vabaduse oma keha ja riietuse üle, mis – üllatus-üllatus – pole nüüdisajal kahjuks ikka veel enesestmõistetav.
Kas rinnahoidjata olemist on vaja karta?
On käimas sõda nibude vastu. Mannekeenid poeakendel on nibudeta. Ebasobivate nibudega pildid eemaldatakse sotsiaalmeediast, kus nende üle heidab kohut peenelt timmitud filter, mis meie kõigi kehade küljes olevaid elundeid õigeteks ning valedeks sorteerib ja mille kohtuotsust pole võimalik vaidlustada. Masinale juba selgeks ei tee, et nibud on loomulikud, kuid me ise ühiskonnana oleme need ära seksualiseerinud.
Naised peavad enda keha ja selle õiguste eest võitlema. Võitlevadki. Aga kas rinnahoidja koju unustamine peaks tõesti olema põhjus, miks koolis või tööl olemist karta, sest nibud võivad pluusi alt välja turritada, rinnad võivad mõnd jooksusammu tehes rappuda või lihtsalt inimeste (negatiivset) tähelepanu pälvida? Kas üldse on vaja seda riietuseset “kogemata koju unustada”? Ehk oleks võimalik ühiskonna moraalset püksikummi lõdvemaks lasta ning lubada kõigil nibuomanikel võrdväärselt ja ilma tabudeta eksisteerida.
