Puhkust alga, üks-kaks! ehk Ääremärkusi molutamise teoreetilistele lähtekohtadele

Toimetuse koosolekul arutleti peatse kollektiivpuhkuse üle. Arvasin, et mulle võib ka juulis kõiksugu töid anda, sest mul on väga tore töö – lugeda kirevas valikus ägedate autorite huvitavaid tekste ja neisse kamaluga komasid lisada –, ja ühtlasi tunnistasin, et ega ma seda puhkamise värki polegi kunagi õieti selgeks saanud. No ei oska ma puhata, ei ole selleks annet. Seepeale otsustas kollektiiv ühiselt, et minu ülesanne on veel enne puhkuse algust kirjutada veerg puhkamisest, logelemisest ja molutamisest.

Kuna ma teemast muhklitki ei jaganud, alustasin tutvumisest teoreetilise kirjandusega. Annan loetust järgnevas väikese lühiülevaate, ehk tuleb teistelegi minusugustele toslemitele kasuks.

Puhkus Rooma või Jaapani moodi?

Kahtlemata on puhkuse mitmesugustest vormidest juttu varasemateski tekstides – esimesena tuleb meelde Gilgameši eepos, metsmees Enkidu tsiviliseerimisest alkoholi ja seksi abil võite ise lugeda –, kuid praegu jäi mulle kõigepealt näppu Koguja raamat. Üldise pessimistliku tooni ja iseendale pideva vasturääkimise vahele kordab Koguja refräänina: “Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida.” (Kg 3:12), “Ja nõnda ma nägin, et ei ole midagi paremat, kui et inimene on  oma töö juures rõõmus, kuna see on tema osa. Sest kes toob teda nägema seda, mis on pärast teda?” (Kg 3:22), “Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat  päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta  vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!” (Kg 8:15) Kellel meeles oli, et see eestlaslik überpessimist niimoodi elunautimist on ülistanud?

Klassikalise filoloogia loenguist ja raamatuist mäletan, et rooma kõrgklassi arusaam puhkusest tähendas “vabal ajal” millegi kasuliku tegemist, kusjuures soovitavalt pidi see olema ikkagi ühiskondlikult kasulikku – eneseharimine mingis praktilises kunstis, õpetlike raamatute lugemine ja kirjutamine vms. Sellele viitab ka Tartus Inglisillale kirjutatud deviis “Otium reficit vires“, mille lihtne tõlge “Puhkus taastab jõu” on sisuliselt petlik; Jürgen Beyer on pakkunud parema tõlkena välja “Vaba aeg kirjatööks värskendab vaimujõudu”. Protestantlik tööeetika algas ammu enne protestantlust. Samas kirjutas ülikooli raamatukoguhoidja Emil Anders oma mälestustes Tartu õpperingkonna kuraatori kindralleitnant Kraffströmi kohta nii: “Kraffströmi valitsemisele oli iseloomulik, et suure Toome silla ümberehitamisel vahetati sügavamõtteline tekst Otio et musis sacrum [“Puhkusele ja muusadele pühadus”], mis oli Morgensterni poolt valitud selgelt silmas pidades teaduslikke instituute Toomel, vaimuvaese teksti vastu Otium reficit vires [“Puhkus taastab jõudu”].” Mnjah. Vaimukusest vaimuvaesusse viib vaid üksainus samm. (Tõlkija Aira Võsa asemel oleks ma ise tõlkinud esimese fraasi küll pigem “Puhkuse ja muusade pühapaik”.)

Samas ei jää mitte iga kultuuri jõudeaegsetest kirjatöödest usinusideaali ülistavat muljet. Sei Shōnagoni “Padjamärkmed“, mis kuulub Jaapani kirjanduse klassikasse, jätab juba oma nime padisusega sümpaatse tunde. Autor oli noor neiu 10. sajandi Jaapani õukonnas (mitmel pool on juttu ka keisrinna ja keisri eraelust), sedavõrd üheaegselt tähelepanelik ja tuulepäine, et tänapäeva Eestis peaks sellise saamiseks liitma Keiti Vilmsi, Roosa Banaanikese ja Brigitte Susanne Hundi. Kahtlemata oli ka keskaegse õuedaami tegevus teatud mõistes töö, kuid suur osa klatšist, snobismist, moemärkmetest ja heietustest annab märku siiski elust, mis kohustuste raskuse all kokku varisema ei kipu. Vormilt, nagu öeldakse ka raamatu tagakaanel, on tegu sisuliselt blogiga. Ja ometi on Sei Shōnagoni nüansimeel nii erk, et ka tuhat aastat hiljem võib neid mõttekatkeid lugedes samamoodi unelema jääda kui tema neid kirja pannes.

Kui teine jaapani klassik Kenkô kirjutas 14. sajandil “Jõudeaja võrsed“, oli Sei Shōnagon juba mitu sajandit kuulus. Ehkki Kenkô tekstist võib kohati tajuda meest, kes püüab demonstreerida oma soliidsust, ühendavad neid kõrgklassi snobism ja peen nüansimeel. “Kui jõude olles vaevaliselt päeva õhtusse veeretad, tuleb ette, et jääd tušinõud vahtima ning hakkadki äkitselt peas ringi keerlevaid mõtteid ilma mingi seoseta järjest üles kirjutama. Igasuguseid asju juhtub nende sekka, vahel on endalgi imelik.” On tõesti sedasorti tekstid. “Totter on piinelda kogu elu, jahtides kuulsust ja tulu, ainsatki puhkehetke tundmata.” Tõsi. Kahjuks ei ole Rein Raua eestikeelsesse valikusse jõudnud täheldus, mis kõlab umbkaudu nõnda: “Miski ei paku suuremat mõnu kui istuda üksi vaikselt raamatuga lambivalguse sõõris ning sel viisil sõbrustada inimestega ammustest aegadest.”

Üldiselt hüperaktiivse Goethegi aforismide seas leidub säherdusi, mis ülearust sebimist heaks ei kiida: “Minu nõuanne on: mitte ülemäära pingutada ning ebaproduktiivseid päevi ja tunde pigem surnuks lüüa ja maha magada kui püüda sellistel päevadel teha midagi, millest hiljem ei ole mingit rõõmu.” Kui ei kulge, kui ei suju, vaata parem pilvi või unenägusid.

Teooriateadliku puhkamise poole

Värskelt eesti keelde jõudnud Thorstein Vebleni “Jõudeklassi teooria” käsitleb jõudeelu majanduslikku ja ühiskondlikku külge. Kihistunud ühiskondades kalduvad kujunema avalikult silmatorkavad jõudeoleku vormid, mis on kõrgematele klassidele kättesaadavad. Nende avalik eksponeerimine on olemasolevale võimustruktuurile kasulik mitmel moel: alamklassid kadestavad ja imetlevad ülemklasside jõudeelu, püüavad seda oma võimaluste piires või neid ületades imiteerida, ostavad seda matkivaid ersatstooteid ning võtavad päikeselaene, mis suruvad nad veelgi räigemalt võlgade ja töö tsüklisse. Sellisel jõudeolekul on hulk kommertsiaalseid vorme nagu turism ja suveniirid, spordi- ja muu meelelahutustööstus, aga ka näiteks sellised teadmiste harud, mis ei too otsest majanduslikku kasu. Puhkus iga, soovitavalt aga võimalikult kõrge hinna eest!

On tähelepanuväärne, et ehkki 20. sajandi Hiina filosoofiatõlgete panoraam eesti keeles on napim kui ameeriklaste häbi Bikini atollil tehtud tuumakatsetuste pärast, mahub valikusse Lin Yutangi traktaat “Elamise tähtsus“, mis sisaldab üliolulisi juhtnööre eluks. Kust veel võiks leida peatüki “Voodis pikutamisest”? “On hämmastav, kui vähe on inimesed teadlikud voodis pikutamise kunsti tähtsusest, ehkki minu arvates on üheksa kümnendikku maailma tähtsamatest avastustest, kas siis teaduslikest või filosoofilistest, sündinud kell kaks või kell viis hommikul, siis, kui teadlane või filosoof on end voodis kerra tõmmanud. Mõned inimesed pikutavad päeval, teised öösel. Mõtlen pikutamist nii füüsilises kui ka moraalses tähenduses, sest need kaks langevad juhtumisi kokku. Leian, et need, kes nõustuvad minuga, et voodis lebamine on üks elu suurimaid naudinguid, on ausad, kuna aga need, kes ei usu voodis pikutamisse, on valetajad ning pikutavad tegelikult päeval, nii moraalselt kui füüsiliselt.” Vapustav teos. Sellise lõigu lugemise järel peab vältimatult natuke lamama, et loetu üle järele mõtelda.

Feministeeriumi keeletoimetaja juulis.
Foto: Robert “Ace” Krampl/Wikimedia Commons, CC-BY-SA-4.0

Stanfordi ülikooli professor Jenny Odell on vähem filosoofiline ja rohkem praktiline, jagades pealkirja “How to Do Nothing: Resisting the Attention Economy” (2019) all soovitusi tähelepanumajanduse ignoreerimiseks. Kui inimese enda loodud tehnikamaailm toimib kasumipõhiselt ja tahab inimesegi tulu teenistusse rakendada, siis loodus on MTÜ. Odell ise harrastab linnuvaatlemist, kuid igasugune tähelepanu loodusse suunamine aitab tõrjuda benjaminfranklinlikku monomaaniat, justkui aeg oleks raha ja ilma rahata poleks kogu me eluaeg midagi väärt. “Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?” Ilmselgelt jäi Odelliga linnuvaatluste suhtes nõusse juba evangelist Matteus (Mt 6:26).

Ka Celeste Headlee osutab raamatus “Do Nothing” (2020) meid takka torkivale tarkvarale. Ei lasta inimesel rahus olla, kogu aeg tiksuvad mingid meeldetuletused, äratused, sõnumiteated … Tänapäeval ei tee kratt enam peremehe eest tööd, vaid peremees konstrueerib endale masinliku krattkupja, kes nõuab peremehelt üha uuesti kolme tilka verd järjekindlamalt kui kliinikud veredoonoritelt. “Puhkama saad kord teise ilma sees,” ütles laulusalm ja torkvara nõustub.

Revolutsioon viib rahva voodisse

Vebleni alustatut loogiliselt jätkates jõuame järeldusele, et puhkusel on ka poliitiline külg. Puhkus on vastuhakk, kirjutab Tricia Heifer raamatus “Rest is Resistance” (2022), lähtudes USA mustanahalisena omaenda suguvõsa ja rahva kogemusest. Isiklikkus ei tähenda, et tema kirjutatus poleks üldistusvõimet. Igaüks, kes teab, mis tunne on olla pidevalt valmis saama vägivalla sihtmärgiks, olgu see siis riiklik või eraviisiline, ööpimedusest välja ilmuv või päevavalgel marssiv, end selle eest varjata või põgeneda, teab ka, kui väärtuslik on hetkki puhkust, mida endale lubada ei saa. Ori ei saa rahus puhata ei Louisianas ega Eestis, kuid samamoodi tegeleb ka suur osa kapitalistlikust kultuurist sellega, kuidas palgatöötajast viimane välja väänata. Mis on tööandja silmis efektiivne, on töötaja jaoks tihti inimvaenulik.

Pidev väljakurnatus on ühiskonnas just kõige nõrgemate needus, teatud sissetulekutasemest kõrgemal ei pea see enam nii suur mure olema – ehkki seal nimetatakse kellegi teise huvide pidamist enda omadeks sageli “tööeetikaks”, kuigi tegu on hoopis Stockholmi sündroomiga. (Tõsi, ühiskonna tipus võib puhkusevaegus jälle välja lüüa. Diktaatorid, kes peavad alatasa muretsema kukutamise pärast, näevad harva rõõsad ja hästi puhanud välja. No vaadake Putinit.) Sestap algatas end uinakupiiskopiks (the Nap Bishop) tituleeriv Heifer 2016. aastal meie sõsarorganisatsiooni The Nap Ministry ehk Uinakuministeeriumi abil terve liikumise, mis propageerib uinakuid, hingetõmbepause, unelemist ja korralikku väljamagamist. Jah, päris paljud meist tunnevad, et ei saa puhkamist endale lubada. Aga päris sageli siiski saab, kui puhkuse tähtsust mõistes endale see õigus nahaalselt jõuga võtta.

Eestlane – lamav puhkusekäpp?

Töökultus, uhkus enese surnuks töötamise ja teiste tööga tapmise üle oli eestlaste rahvusliku identiteedi tähtis osa juba enne seda, kui Vargamäe Andres Krõõda mõrvas. Õnneks on meilgi siiski mõned partisanid julgenud ajaloolisest komberuumist välja astuda kombet selga tõmbamata. Kunagine presidendikandidaat Rein Taagepera on kuulutanud: “24 tundi ööpäevas ei saa teadust teha. Ei ole nii, et kui ühelt tegevuselt aega ära võtta, saad selle üle kanda teise tegevusse. Vastupidi, on vaja puhkust. Puhkus ei tarvitse tähendada kinno või kõrtsi minekut, selle asemel võib tegeleda lastega. Ma ei usu, et see mu teaduslikult tegevuselt aega ära võttis, pigem vältis see hoopis mõtlemise ülekuumenemist.” Puhkamise tarvilikkus on teaduslikult tõestatud. I blinded her with science!

Eriti sümpaatselt võtab teema kokku aga Karin Paulus: “Ometi võiks tegusa tarbimise kõrvale jääda eluõigus ka molutamisele, lesimisele, lugemisele, joonistamisele, ühismeedias ringivahtimisele ja välisõhus sõpradega mõnulemisele, üleüldse mitte nii kasulik olemisele. Ja teisalt, kui sul on töö, mida armastad ja mis ongi sinu identiteet, siis ei pea tingimata inimest sundkorras puhkekodusse panema. Puhkus ei pea muutuma fetišiks, puuslikuks, mida nürimeelselt austada. Liigne nõudlikkus tekitab stressi, komplekse, ei lase kulgeda omasoodu, omatahtsi, leida midagi stambivaba.” Maha puuslikud, las lamavad!

Lõppeks lubavad meie kodumaised orhideedki endale puhkuseaastaid, mil mugul kükib mulla all vagusi ega kasvata pealseid. Taimeloendureist botaanikud katkuvad mullapinna kohal juukseid, aga mis on orhideel botaanikust? Eks või inimenegi olla nagu käpaline, kes õitseb või magab isetahtsi, välisest survest hoolimata. Küllap isegi botaanik. Või keeletoimetaja.

P. S. Ärge kogu seda kraami rannas läbi lugema hakake, nahavähk on päriselt ka ohtlik.