Rainer Kattel: Feministlik perspektiiv on kriitilise vaatepunktina väga hea lähtekoht. Ükskõik millises valdkonnas

Lõpuks saavad ka meessoost lugejad häid nõuandeid, kuidas feminismi praktiseerida! Feministeeriumi toimetaja ning üks selle asutajatest, Kadi Viik, pidas maha pika vestluse soolise võrdõiguslikkuse nõukogu juhi Rainer Katteliga.

Juttu tuli muuhulgas feministlikust majandusteadusest, kapitalismist, tasaarengust ja hooletööst, linnaruumist ning ka sellest, kas sotsiaalmeedia peaks olema avalik-õiguslikult hallatav infrastruktuur. Ja kas vanemahüvitis on feministlik poliitikameede või otse vastupidi? Igapäevaselt töötab Rainer Kattel innovatsiooni ja avaliku valitsemise professorina University College Londonis. Ta juhib ka soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, mille ülesandeks on nõustada Eesti valitsust soolise võrdsuse küsimustes. Kattel on abielus kunstnik Kadi Estlandiga.

Mis on feministlik majandusteadus?

See on kriitiline lähenemine kaasaegse majandusteaduse ja majanduspoliitika suhtes ning see, mis nendes valdkondades erinevaid teadmisi ühendab, on sooperspektiiv. Näiteks vaatavad feministlikud majandusteadlased seda, kuidas linnad on organiseeritud, mida me majanduskasvuga mõõdame – või ei mõõda –, või kuidas kriisid inimesi soopõhiselt mõjutavad. 

Kas feministlik perspektiiv on majandusteaduses laiemalt omaks võetud?

Majandusteaduses on tegelikult hästi suur veelahe ortodoksse ja heterodoksse lähenemise vahel. Just nagu usustki rääkides, kasutatakse ka majandusteaduse peavoolu puhul sõna ortodoksne majandusteooria. Selle suuna juures ei mängi sugu ka tänapäeval eriti suurt rolli, aga heterodoksses majandusteoorias on sugu, rass ja klass kindlasti olulised. Klass on seda olnud juba alates 19. sajandist, seoses Marxi ja teiste teoreetikutega. Sugu on alternatiivses majandusteaduses tähenduslik olnud kindlasti sellest ajast saati, kui feministlik liikumine üldse poliitiliselt oluliseks muutus ning rassiga on samamoodi. Intersektsionaalne vaade on eriti oluline, kui me analüüsime erinevate kriiside ning majandus- või kaubanduspoliitiliste otsuste mõju. Kõige keerulisemad on need mõjud tavaliselt rassistatud naistel, sest erinevad negatiivsed tegurid võimenduvad.

Kui mina mõtlen feministlikust majandusteadusest, siis mõtlen ma eelkõige hooletöö ja reproduktiivtöö peale. Selle töö peale, mida naised väga suures ulatuses teevad, aga mis ei ole sageli kuidagi mõõdetud, arvestatud ega austatud.

Jaa, see on kindlasti suur osa feministlikust majandusteadusest, mis rahvamajanduse statistilist poolt puudutab. Mida me üldse võtame arvesse, kui me sisemajanduse koguprodukti arvutame, ning mis jääb välja? Mul on hea kolleeg, kes on naljaga pooleks öelnud, et kui teil on palgatud koristaja, siis ta läheb statistikas arvesse, aga kui te temaga abiellute, kukub ta statistikast välja. Hooletöö kipub jääma perekonna sisse, alates laste kasvatamisest kuni vanemate inimeste hooldamiseni välja, ning seetõttu selline töö ei lähe majandusarvestustesse sisse. Loomulikult puudutab see ka taolise tasustamata töö hindamist ja väärtustamist, kuni selleni välja, milline töö läheb pensioni arvestamisel arvesse, ning mida kajastame ühiskonda panustamisena laiemalt.

Teine aspekt tööst, mida feministlikud majandusteadlased uurivad, on tasustatud palgatöö, mida justkui nähakse ühiskondlikult väärtuslikuna. Tegeletakse ka ebavõrdse palga küsimusega ning sellega, millised tööd on hinnatud ja mis põhjusel nad seda on. 

Aga feministlik majandusteadus vaatab ka seda, millesse näiteks valitsused otsustavad majanduskriiside ajal investeerida. Tavaliselt investeeritakse ehitusse, et selle abil majandus uuesti käima lükata – kuigi majandusteadlased on arvutanud, et kui me kapitali hoopis hoolekandesektorisse (ingl care economy) suunaks, oleks see raha, mis investeeringust tagasi tuleb, palju suurem. Aga me lihtsalt ei suuda näha, et sellesse valdkonda võiks rohkem investeerida.

Mida veel vaadatakse?

Feministlik perspektiiv üha laieneb. Näiteks võib kaubanduspoliitika naisi ja mehi väga erinevalt mõjutada. Seda näeme eriti sageli arengumaades, sest kuna seal on naiste töised oskused piiratumad, siis viib suurenenud kaubandus nende palgad kas alla või sunnib neid veelgi madalama palgaga töökohtadele asuma.

Täna on väga oluline ka tehnoloogiat läbi feministliku perspektiivi vaadata. Esiteks on kõrgtehnoloogia suuresti mehe näoga selles mõttes, et seda väga paljuski luuakse ja arendatakse meeste poolt. Kui palju mõjutab sugu seda, milliseid IT-lahendusi meile pakutakse? Paljud IT-lahendused tegelikult kinnistavad ja võimendavad soostereotüüpe või siis nii-öelda toituvad nendest. Näiteks Tinder on teatud mõttes rajatud meeste seksuaalsuse peale. Sinna kõrvale tekib küll erinevaid äppe, mis üritavad seda korvata, aga on tähelepanuväärne, et peamised suured tehnoloogilised vahendid peegeldavad ikkagi valgete keskklassi meeste mõttemaailma. 

Feministlik perspektiiv on kriitilise vaatepunktina väga hea lähtekoht. Kui me oleme seda mõne valdkonna puhul arvesse võtnud, siis on kasulik seda rakendada ka teistes, näiteks tehnoloogias ja haridussüsteemis.

Räägime ka veidi tasaarengust ja sellest, kuidas see feministliku majandusteadusega seotud on. Aga alustame jälle mõistest – misasi on tasaareng ehk degrowth?

Kuigi inglise keelne termin degrowth tähendab mittekasvu, siis tasaareng ei tähenda tegelikult kasvu vähenemist. Enamasti mõeldakse selle all kasvu teistsugust iseloomu. Kui kasvu vaadata feministlikust perspektiivist, siis näiteks ei peaks see tulema naiste arvelt, nende töö arvelt. Üks näide on linnaruumi areng, mis siiamaani on lähtunud väga suuresti mehest kui peamisest leivateenijast ja vastanud tema vajadusele. Transpordisüsteemid ja infrastruktuur põhimõtteliselt pididki aitama mehi tööle ja koju. 

Aga kui mugavalt saavad sellises linnaruumis ringi käia inimesed, kes kasvatavad lapsi, või inimesed, kellel on liikumisega raskusi? Kuna vabaturumajandus on alati muutuses, siis tuleb küsida, kes selle muutuse üle otsustab. Tasaarengu eestkõnelejad tahavad, et me vaataks arengut süsiniku jalajälje järgi ja vähendaks selle suurust. Feministliku majandusteaduse ja tasaarengu vahel on kokkupuutepunkte, näiteks selles samas linnade planeerimise küsimuses. Aga nad on mõnes mõttes ikkagi paralleelsed mõttevoolud, mis tänast peavoolu majanduspoliitikat kritiseerivad ja korrigeerida tahavad.

Minu teada on Eestis planeerimisnõuded praegu veel sellised, et autoparkla peab olema kohe kaubanduskeskuse ukse kõrval, aga bussipeatus kuni 600 meetri kaugusel. Õnneks on see vist muutmisel.

On üks tore raamat, Feminist City (“Feministlik linn”, autor Leslie Kern, toim), mis räägib sellest, kuidas me oleme harjunud sellega, et vaatame linna ainult läbi mehe perspektiivi. Kuna tema on pere peamine leivateenija, siis peab tema saama efektiivselt liikuda. Seda ilmestavad üliväiksed detailid, nagu metroode sissekäigud tänavalt (paljudes suurlinnades olid need algselt disainitud nii, et metroodesse pääses ainult pikkadest treppidest ja näiteks lapsekäruga ei olnud võimalik mugavalt sissekäike kasutada, toim.). Selline linnaruumi disain kinnistab perekondades omakorda neid stereotüüpseid käitumismustreid. 

Väga paljud perepoliitika meetmed toetavad sama mustrit, isegi kui nad seda otsesõnu välja ei ütle. Eestis on vanemahüvitis näide sellisest meetmest, mis traditsioonilisi soorolle võimendab. Vanemahüvitis on tugevasti seotud sellega, et just naised kasvatavad lapsi,  mitte mõlemad vanemad. See on koht, kus feministlik perspektiiv on tegelikult väga kasulik ning aitab hinnata, millal laste kasvatamise rahaline toetamine võiks olla hea mõte ja mida me õigupoolest toetame. Milline on mõju sellele inimesele, kes lapsega koju jääb, ning tema tööturukäitumisele ja eneseteostusele?

Vanemahüvitise puhul võib ju mõelda ka vastupidi. Väikelapsega kodus olemine on midagi, mida naised paljudes riikides täiesti tasuta teevad, nad sõltuvad majanduslikult oma meestest. Aga meil astub riik vahele ja ütleb, et tegelikult on see sinu hooletöö midagi väärt. Väikese lapse kasvatamise eest saad isegi pensionipunkte.

Jaa, muidugi võib seda absoluutselt ka nii vaadata. Aga ma arvan, et siis tuleb vaadata ka sellise toetusskeemi pikaajalist mõju. Lühiajalist mõju pole võib-olla mõtet nii palju uurida. See on väga huvitav teema. Olen sellel teemal Postimehe veergudel päris palju vaielnud Postimehe rahastajaga, kes üritas mulle näidata, et vanemahüvitis ei mõjuta naiste tööturukäitumist. Tänased uurimused aga näitavad, et mõjutab küll, päris tugevasti. Nii et mingis mõttes me justkui ühe käega anname naistele lastega kodus olemise eest pensionipunkte juurde, aga teisest küljest võtame neilt pensionitulu ka ära, kuna nende tööst saadav sissetulek on väiksem.

Feministlik perspektiiv annaks siinkohal palju juurde. Siin saavadki ju konkureerivad väärtused kokku ja lõpuks peaks summeerima, mis siis peale jääb. Mina arvan, et täna peaks oluliselt rohkem fokusseeruma meeste kojujäämisele ja sellele, et nemad lapsi kasvatavad.

Sellega ma olen täiesti nõus. Euroopas on riike, kus veel tänapäeval on tavaline see, et emad on väikelastega pikalt kodus ja neil on väga raske tööturule naasta. Nad lähevad sinna kas osalise koormusega või jäävadki mitmeks aastaks eemale, sest lapsehoiusüsteemid ei ole välja ehitatud või pole need mõistliku hinnaga. Ja siis on riike, kus on väga hästi välja ehitatud kollektiivne lapsehoiusüsteem lasteaedade ja sõimedega, samuti lahendused puudega laste toetamiseks, eakate hooldamiseks jne. Siin eristuvad põhja- ja lõunapoolsed riigid. See on ühiskonna jaoks valiku koht. Kas hooletöö langeb perekonna peale või võtab ühiskond selle enda kanda ja lahendab kollektiivselt? Kuigi viimase variandi puhul teevad hooletööd endiselt naised, saavad nad oma töö eest vähemalt mingitki raha. Kuigi seda on muidugi sageli vähem, kui võiks.

See on kindlasti ka poliitikas kinni. Kontinentaal-Euroopa riigid kipuvad olema traditsioonilised, kus peremudel on mehe – ühe peamise leivatooja ja tema palga – keskne. Võib isegi öelda, et ametiühingud on sellele rajatud, et kuidas saaks mees piisavalt suure palga, et nii naist kui lapsi ülal pidada. Ametiühingud on tugevasti meeste nägu ning kui me vaatame, kes on läbi ajaloo streikinud, siis on need pigem olnud meeste poolt domineeritud erialad. Inglismaalt võib näitena tuua kaevurite streigid 1980ndatel aastatel, mis olid hävitava mõjuga perekondadele. Me peaks lahti harutama ja mõtlema, kui paljud sellised mingis mõttes progressiivsed ühiskondlikud liikumised, nagu ametiühingud, on lähtunud valge, keskealise mehe vajadustest.

Feministlik perspektiiv näitabki, miks me ei saa jääda rahule sellega, et vanemapalk tähendab, et vähemalt saavad naised laste kasvatamise eest palka. Me peame vaatama ka tagajärgi ja süsteemi oluliselt täiustama.

Miks need kriitilised perspektiivid, nagu feministlik majandusteadus ja tasaarengu kontseptsioon, kuidagi nii vaevaliselt reaalpoliitikasse jõuavad?

Kuigi nendel kahel kontseptsioonil on ühisosad, jooksevad need mingis mõttes paralleelselt ja ma päris kokku neid ei paneks. Aga need sarnanevad selle poolest, et nende poolt propageeritud lahendused on seniseid süsteeme muutvad. Tasaareng tähendaks seda, et meie toidu- ja transpordisüsteemid oleksid radikaalselt teistsuguseid. Kui me mõtleme Euroopa ühiskondade, sh Eesti peale, siis näiteks toidusüsteemil on väga oluline osa meie süsiniku jalajäljest. Kui me jalajälje vähendamist tõsiselt võtame, peaksime oma süsteeme põhjalikult muutma. Debatt on aga suuna võtnud energiasse või lennundusse, sest need on pealtnäha lihtsamad asjad, mille lahenduseks pakutakse rohkem taastuvenergiat. Mis on kindlasti mõistlik. Aga palju raskem on öelda, et kõige olulisem asi, mida iga inimene teha saab, on liha mitte süüa. Seda on paljudel inimestel kindlasti väga raske ette kujutada, sest meil on välja kujunenud maitsemeeled ja ühiskondlik kultuur. 

Feministlik perspektiiv näitabki, miks me ei saa jääda rahule sellega, et vanemapalk tähendab, et vähemalt saavad naised laste kasvatamise eest palka. Me peame vaatama ka tagajärgi ja süsteemi oluliselt täiustama.

Samamoodi näeme feministlikus perspektiivis kriitilisi asju, mida peaks süsteemselt muutma ka siis, kui räägime teatavas mõttes positiivsetest nähtustest, nagu vanemahüvitis. Aga selliste asjade kallale on raske minna. Kui võtame feministlikku perspektiivi tõsiselt, siis peaksime ühiskonnas ikkagi palju asju ümber mõtestama. Ma arvan, et selleks ei ole täna eriti palju valmidust. Pigem näeme sellele teravat vastureaktsiooni. 

Hiljuti tutvustati The Guardianis uurimust, mille järgi just nooremate meeste seas on Andrew Tate’i laadsed toksilise maskuliinsuse propageerijad populaarsed. Nende sõnumid ei kõneta tegelikult viiekümneaastaseid, vaid pigem kahekümneaastaseid mehi. Seda reaktsiooni loevad ka poliitikud, eriti need, kes paremale poole kaldu. Näiteks hiljuti viskas Briti parlamendis peaminister Rishi Sunak õhku lause leiboristide juhi suunas, et too ei suuda naist ära defineerida. Samal ajal istus saalis transsoolise tüdruku Brianna Ghey ema (Brianna Ghey tapeti 16-aastasena 28 noahoobiga, toim.) Transfoobia mängis selles mõrvas väga suurt rolli. Ma arvan, et Sunak ise on oma vaadetelt suhteliselt ükskõikne, aga ta teab, et sellised “naljad” lähevad peale partei parempoolsele tiivale ja noorematele meesvalijatele. Sama mustrit näeme väga paljudes riikides, näiteks Eestis kasutab sama võtet EKRE.

Kas meil on ühiskonna polariseerumist arvestades tulevikku, kui inimesed hindavad probleeme mingite täiesti erinevate skaalade järgi? Näiteks näen oma tutvusringkonnas, et naised, eriti noored naised, võtavad kliimateemat väga tõsiselt ning tõesti üritavad oma elustiilis mingisuguseid muudatusi teha. Samas ei näe ma sarnaseid püüdlusi laiemalt. Kas me üldse saame seda lõhet kuidagi vähendada?

Üks huvitav fenomen on peavoolu ajakirjanduse nõrgenemine. See ei tohiks üllatusena tulla Habermasi lugejatele (Jürgen Habermas on saksa filosoof, toim.), kes tegelikult ju rääkis senise kodanliku ajakirjanduse murenemisest. Habermasi lihtsustades oleks meil ühiskonnas vaja mitut suurt meediamaja, kes esindaksid natuke erinevaid vaateid. Aga need meediamajad oleksid ikkagi kodanlikud, mitte radikaliseerunud. Täna me näeme, et sellised meediamajad on tegelikult peaaegu et ära kadunud. Toimub ka laiem väljaannete kadumine, kuna tehisintellekt mõjutab reklaamitulu, suunates klikke nendest eemale. Näeme ka avalik-õigusliku meediaruumi kadu. Eks see süveneb veel, aga mingil hetkel ilmselt loodetakse, et saame sellest aru ja hakkame uuesti avalik-õiguslikku meediat toetama. Muidu sotsiaalmeedia laastav mõju kindlasti jätkub.

Kas sotsiaalmeedia peaks olema avalik hüve?

Nagu avalik infrastruktuur, näiteks avalik-õiguslik platvorm, nii nagu ERR Eestis või BBC Inglismaal? See on hästi huvitav küsimus, sest näiteks BBC oli kakskümmend aastat tagasi radikaalselt innovatiivne, arendades oma iPlayeri platvormi, mida teised, ka eraettevõtted kopeerisid. BBC-l oli ka suur huvi sotsiaalmeedia teemaga tegeleda. Aga erinevad valitsused ei ole olnud sellest huvitatud ning on BBC-d pigem kammitsenud.

Sotsiaalmeedia platvormid, mis oleksid piltlikult öeldes BBC poolt juhitavad, oleksid kindlasti palju mõistlikumate algoritmidega kui praegused. Teadusuuringute poolt on teada, et Facebooki algoritmid kindlasti soodustavad lõhenemist, ja teadlased on ise oma eksperimentides näinud, et kui nad suunavad inimesi peavoolumeediani, siis lõhestumine väheneb. Kõik on omavahel seotud. Kahjuks ma arvan, et need trendid mõjutavad eriti negatiivselt väiksemaid kohti, sest suurtes linnades on ikka arvamusi ja diskussiooni palju rohkem kui väiksemates linnades. Ajakirjandusel on väga oluline roll korruptiivse või radikaalse käitumise ohjamisel ja kui meediaväljaanded ei suuda väikestes kohtades ellu jääda, siis on väga raske.

Tahaksin rääkida ka kapitalismist kui ühiskonnakorralduse alustalast. Kas meil on üldse kapitalistlikule majanduskorraldusele tõsiseltvõetavaid alternatiive?

Eks see on selline ideoloogiline küsimus, usu küsimus. Ma arvan, et sellise arvu inimestega nagu meil planeedil elab, on raske leida paremat lahendust. Aga ma arvan ka, et kapitalism on täna väga ebaefektiivne. Miljard inimest on näljas, aga samas me suudaksime kalorite poolest ära toita mitu korda rohkem inimesi. Feministlikust perspektiivist vaadatuna me praegu justkui raiskame naisi, hoiame neid kodus, ja nad ei saa tegelikult rakendada oma täit potentsiaali ühiskonnas läbi kultuuri ja tehnoloogia arendamise. 

See ongi usu küsimus, et kas me peaksime kapitalismi suuna muutmisega tegelema, või hoopis midagi muud välja mõtlema. Üksikud eksperimendid on kindlasti võimalikud, kus riigid või kogukonnad valivad teistsuguse suuna. On ka ringmajanduse mõtteid, mis kombineerivad inimeste kapitalistliku instinkti millestki kasu saada ökoloogilise jalajälje vähendamisega. See on kindlasti väga potentsiaalikas lähenemine, mis nõuab aga suurt poliitilist kapitali, et seda tagant tõugata ja riske võtta. Näeme linnu, mis seda teevad: näiteks inimene, kes kümme aastat tagasi käis Pariisis ja läheb täna sinna tagasi, on ilmselt šokeeritud sellest, kui palju rattaid seal on. Barcelona viib liikluse kesklinna kvartalitest täiesti välja ja teeb linnaruumi rohelisemaks ja inimkesksemaks. Pange tähele, et mõlemal linnal on olnud naislinnapead. Nad on tulnud tugeva valijaskonna mandaadiga ja mõelnud eluväärikuse peale.

Lugesin hiljuti Jason Hickeli raamatut tasaarengust, Less Is More (“Vähem on rohkem”), kus ta kirjeldab kapitalismi ajalugu. Ta räägib majanduskasvust as a process of appropriation (kui omastamise protsessist), pidades silmas, et majanduskasv on ajalooliselt põhinenud omastamisel. Esmalt tuleb pähe teiste riikide ja rahvaste koloniseerimine ja orjakaubandus. Aga sinna alla käib ka inimeste äratõrjumine üldkasutatavatelt maa-aladelt Euroopas. Kui varem olid kogukonnad kasutanud ühiselt metsaalasid ja veekogusid ning teineteisega arvestanud, siis korraga tekkisid loodusaladele omanikud. Kohalike väljatõrjumine oli mitmel pool väga vägivaldne protsess. Praegu oleme kehtiva süsteemi nii omaks võtnud, et me ei pea imelikuks, et me ei või igal pool seenel käia või et ette tuleb eramaa silt.

See on absoluutselt õige. Eestis võib mõelda ka selle peale, kui suures osas määravad meie linnaruumi eraomandis kaubanduskeskused ja neid ümbritsev infrastruktuur. Me ei võta seda absoluutselt kui midagi imelikku. Ma olen seitse aastat Suurbritannias elanud ja ma pole siin kordagi üheski suures kaubanduskeskuses käinud. Käin kohalikus väikeses toidupoes. See on suures linnas võimalik, sest siin on niivõrd palju tarbijaid. Siin on ka linnaruumi oluliselt rohkem suunatud selle järgi, et tekiks kohalik kogukond. London on selles mõttes sadadest väikestest küladest koosnev linn. 

Eesti puhul see omastamise vägivald avaldubki selles, kuidas meie linnaruumi on jõuliselt muudetud. Mõelge näiteks Pärnu peale, kus kesklinn on täiesti tühi ja linna äärtes on absurdselt suured ostukeskused – selle asemel, et poed oleksid linna keskel ja teeksid ruumi tihedaks, kus meil oleks huvitav elada ja käia. See on niisugune vägivalla hästi pehme vorm, aga vägivald on seal olemas. See on ka näide, kuidas kapitalism liigub mastaabi suunas, sest mastaap on justkui efektiivne. Mida suurem on ostukeskus, seda rohkem inimesi sinna tuleb – autoga. Kapitalism ongi ahnitsev süsteem.

Aga Eesti on majandusmudeli poolest selline hübriid, sest meil on ka päris palju avalikke teenuseid, mida rahastatakse ühiselt. Kõik ei ole puhas kapitalism või eraomand. Kindlasti võib arstiabi kättesaadavuse üle vaielda, aga põhimõtteliselt on tervisekindlustus ikkagi avalik hüve, mis on enamusel inimestest olemas. Haridus on meil universaalne ja põhimõtteliselt tasuta, kuigi ka seal võib kriitikat teha. Muudes valdkondades on aga lünki ka. Toon näite avalike teenuste ja linnaruumi valdkonnast – Rootsis on tavapärane, et igal kohalikul omavalitsusel on avalikud ujulad ja spordisaalid, mis on hästi taskukohased. KOVide jaoks on need osa põhiteenustest, mida üks asula pakkuma peab, lisaks raamatukogule ja muule. Eestis on valdavad ülikallid eraspaad või siis heal juhul kooliujulad, kuhu tavainimesed ei kipu. Nii et mingites valdkondades oleme sotsialistlikud, teistes ultrakapitalistlikud.

See on huvitav, et mõlemad Sinu toodud positiivsed näited on tegelikult nõukogude aja jäänukid. Need olid siis juba olemas ja nii süsteemsed, et neid oli raske muuta. Ujulat on väikse tükina lihtne kas erastada või kinni panna, tervet süsteemi raskem. Aga minu arust on Siim Kallas kogu aeg tahtnud tervishoiusüsteemi erastada. Ma arvan, et kui see oleks võimalik, küll seda tehtaks, ja kui Eestis parempoolne kalle jätkub, siis ma ei ole üldse kindel, mis süsteem meil tulevikus olema saab. Tervisekindlustus kindlasti muutub, koolidega on raskem. Aga kui tervishoiusüsteem ja haridussüsteem on suured tükid, siis linnaplaneeringut on oluliselt lihtsam muuta, näiteks ujulaid avada või sulgeda. Seal peaks lühiajalisest kalkulatsioonist hoiduma. Kui ujula on erakätes, siis ta võib olla lahedam ja efektiivsem. Kui aga avalik, siis odavam ja avalikku tervist rohkem edendav. Kui on rohkem kasutajaid, on inimesed tervemad, mis on meile lõpuks parem ja odavam. 

Omaette teema on, kuidas kapitalismi ohjamise ja suunamisega tegeleda. See küsimus on alati olnud ühiskondliku võitluse keskmes. Väikestes riikides, nagu Eesti, on raske tekitada ühiskondlike arvamuste võistlust, eriti kui näeme, kui lihtne on ärimeestel meediat omada ja selle kaudu üritada arvamust suunata.

Meil on riiklikult rahastatud kultuurilehed, mille sisu on veebis tasuta kättesaadav. Mingis mõttes on selline arutelu avalikkusele kättesaadav, aga tõsi, lugejaid on neil vähe.

Jah, ja üksainus sotsiaalmeedia postitus võib levida nii, et lükkab kogu selle töö ümber. Aga nõus, riigil on mingid hoovad, et debatti tekitada. Kui me tahame mingeid teemasid lahata, näiteks neidsamu feminismi ja tasaarenguga seonduvaid teemasid, millest me siin oleme rääkinud, peaks olema mingisugune ports näiteid, mida arutada. Seda arutelu saaks erinevate konkursside kaudu tekitada, kasvõi romaanivõistluse nime all. Võib-olla see oleks midagi?

Nõukogude aeg on meile pärandanud veel asju, mille üle naiste õiguste seisukoha pealt võime tänulikud olla. Näiteks abordiõigus, aga ka see, et meil ei ole naised tööturul mingi anomaalia, vaid naistel on paljude lääneriikidega võrreldes olnud teistsugused võimalused ennast realiseerida ja nad on saanud selle eest tasu. Meil oli varakult toimiv lastehoid. Pean silmas, et on siiamaani lääneriike, kus lapse saanud naised reeglina lõpetavad töötamise.

Meil on kokku saanud protestantlik pärand ja nõukogude antireligioossus. Ida pool ei suutnud nõukogude võim religioossust ühiskonna olemusest eriti välja juurida, meil aga suutis. Oleme täna vist Euroopa kõige ateistlikum riik ja see ei ole juhus. Kuigi mõned erakonnad üritavad aborditeemat tõstatada, siis tegelikult ei ole see meie ühiskonnas eriti oluline. Selle üle peaksime olema õnnelikud, et meil on teatud naiste õigused nii iseenesestmõistetavad, et me nende üle isegi ei debateeri.

Meil on probleemiks see, et ühiskonna tipp on ülimalt maskuliinne. Kui vaadata rikaste edetabelit, Teaduste Akadeemia koosseisu või ükskõik millist ühiskonna nn tippedetabelit, siis koosnevad need alati peamiselt meestest. Teaduste Akadeemia on nüüd kindlasti muutunud, aga kümme aastat tagasi oli seal ligi sada akadeemikut ja nendest neli olid naised (praegu on naiste arv üksteist, toim.), kuigi kõrghariduse omandanud inimeste seas on naiste osakaal meeste omast märgatavalt suurem. Ühiskonnana oleme suutnud naised akadeemilise tee peale ära kaotada. Rikaste edetabeli puhul ei ole ma väga kindel, kui palju naisi praegu esimese saja hulgas on, aga pakuks alla kümne. 

Varem rääkisime avalik-õiguslikust meediast, mis peaks tervet ühiskonda teenindama. Tundub lausa uskumatu, aga aastal 2024 pole ka ERR-i nõukogus ühtegi naist, ning juhatuses on vaid üks, nelja mehe kõrval.

Just. Vaatamata sellele, et meil on president olnud naine ja peaminister on praegu naine, kipub ühiskonna tipus naisi väga vähe olema. 

Selle üle peaksime olema õnnelikud, et meil on teatud naiste õigused nii iseenesestmõistetavad, et me nende üle isegi ei debateeri.

Räägime ka innovatsioonist. Alguses tõid välja, et tehnoloogia ei ole neutraalne. Mida peab innovatsiooni puhul silmas pidama selleks, et see ebavõrdsust leevendaks?

Ma arvan, et see on sama suunavõtmise küsimus, et milliseid probleeme me tahame innovatsiooniga täna lahendada. See on küll palju kasutatud nali, aga ikkagi: mis oleks, kui meestel oleksid päevad? Siis oleksid nendega seotud probleemid ilmselt juba lahendatud. Menopaus on teine ühiskonnas alauuritud temaatika, mis puudutab absoluutselt kõiki naisi ja millel on naiste elus nii pikaaegne mõju. Jällegi: mis oleks, kui hoopis meestel oleks menopaus? Kes otsustavad teadusrahastuse ja -positsioonide või selle üle, milliseid probleeme me ettevõtetega lahendame? Seni on need otsused tehtud valdavalt meeste poolt. Täna ei pruugi see enam nii olla, minu ülikoolis Londonis näiteks ei ole, aga teadus on väga pikaajaline protsess ja kunagiste otsuste mõjud kestavad siiamaani. Kõik see, millest oleme rääkinud – majanduse mõjudest keskkonnale ja inimestele või linnaplaneerimisest –, kõike seda saaksime uurida ja üritada probleeme innovatiivselt lahendada.

Feministlik ja tasaarengu perspektiiv majandusele näitavad, et paljud probleemid on süsteemsed ja nende muutmiseks peakski muutma alussüsteeme. Näiteks peaks ümber kujundama haridussüsteemi ja seda, kuidas me üldse õpetame inimesi lapseeas probleeme lahendama. Mis asi on probleem? Mida me näeme probleemina ja kuidas me ise sellesse suhtume? Haridus viibki lõpuks selleni, mida üritame teadlase või ettevõttena lahendada. Mis asjadele me üldse lahendust pakume? Need on meie vaimsed ja epistemoloogilised raamid, mille sees me probleeme lahendame.

Minu kolleegid palusid lõpetuseks küsida, et milliseid samme võiks üks mees teha selleks, et feminismi praktiseerida?

Hea küsimus. Neid samme on tegelikult väga palju. Toon näite töö valdkonnast, siitsamast, kus ma juba seitsmendat aastat töötan. Kui ma teen üritust ja valin esinejaid, siis ma ei saa endale lubada, et kutsun poodiumile ainult valgeid mehi. Pean silmas pidama nii soolist kui rassilist tasakaalu. Ma arvan, et need on sellised sammud, mida saavad igapäevaselt teha need, kelle ülesandeks on koosolekute, igasuguste sisemiste ja avalike arutelude korraldamine. Inimesed töötavad suuresti kontorites. Koosolekuid korraldades on oluline, et mõtleksime mitte ainult sellele, kes seal laua taga istuvad, vaid ka sellele, kuidas me koosolekut läbi viime ja milline on meie igapäevane aruteluetikett: kes räägib ja kuidas räägitakse. Neid samme saab astuda ka kodus, kodutöödest lapse kasvatamiseni. Kui teil on lapsed, siis on äärmiselt palju toimetusi, mida mehed saavad ära teha. Need on sellised igapäevased asjad. 

Teine on see, et kindlasti tuleks alati toetada naiste ja tüdrukute algatusi rohkem kui meeste omi. Meie ühiskond on väga pikka aega olnud kreenis ja peaksime igal võimalusel neid toetama. See aga kindlasti ei tähenda seda, et poiste ja meestega seotud probleemidega ei peaks tegelema, loomulikult peab. Poiste haridus ja seksuaalkasvatus on äärmiselt oluline valdkond ja ma arvan, et see on just üks nendest asjadest, mida mehed saavad oma poegade jaoks ära teha. Täna on poiste kasvamine internetivabadusest tulnud pornograafia tingimustes tõesti kohutav. Ma kujutan ette, et kui oleksin heteroseksuaalne noor naine ja peaksin sellises pornomaailmas üleskasvanud poistega kohtingutel käima, oleks see päris hirmutav. Meeste poolt on see võib-olla kõige olulisem asi, mida nad teha saavad.