Soomäng ja sädelus ehk Eesti dräägi renessanss

Eesti drääg õitseb. Kuid kus on selle õitsengu juured ja mis ootab ees?

Eesti dräägiskeene on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud, sest juurde on tulnud uued tegijad, kes omakorda on loonud uusi esinemisvõimalusi. See kõik tähistab uue ajastu algust.

Helgi Saldo, üks skeene alusepanijaid, seostab seda uut lainet COVID-19 pandeemia eelse dräägi-huviga. „See praegune 90ndate lastest koosnev seltskond sai alguse BÄMist, mille liikumapanev jõud oli tollal suure mõjuga,” meenutab Helgi.

2018. aastal alguse saanud BÄM oli isetehtud kvääripidude sari, mis pakkus esinemisvõimalusi dräägikunstnikele ja võugijatele (ingl voguers). Paljudele Eesti esinejatele oli see alguspunktiks, sest igaüks võis kandideerida, esineda ja endale jälgijaskonna tekitada.

COVID pani kogukondlikud ruumid ja laivid pausile, aga huvi dräägi vastu ei kadunud kuskile.

Major Danger, dräägikunstnik ja House of Dangeri papa, meenutab, kuidas oma huvi COVIDi ajal ümber suunati: „Dräägiskeene tegi kiireima digipöörde, mida olen digiajastul näinud. Inimesed ütlesid, et okei, kui me ei saa teha šõusid, teeme hoopis siis Instagrami laive ja esineme Zoomis.”

Pandeemia ajal jätkasid Eesti dräägikunstnikud veebis esinemistega ning võrgustusid nii üksteise kui ka uute tegijate ja kogukondadega, nii et kogunemispiirangute lõppedes oli aeg uuestisünniks paras. Kümned uued kunstnikud otsisid esinemisvõimalusi ja asusid skeenet uuesti üles ehitama.

Dykeonaut. Foto: Alecc Paalmäe @peroksiid

Uue ajastu Eesti drääg

Eesti dräägiskeene kasvas välja kunstnike rohujuuretasandi suhtlusvõrgustikest ja kuna dräägiks sobilikke ruume saadaval polnud, otsustasid nad need ise luua.

Major Danger sõnastab tabavalt seda tunnet, mida kuulsin kõigilt etendajatelt, kellega vestlesin: „Ma olen alati olnud seda meelt, et kui sa ei leia ruumi, kus tahaksid olla, siis loo see ise.”

Pärast kogunemispiiranguid naasis BÄM oma pidudega, tulid tagasi Queer Planeti peod, dräägikunstnikud hakkasid korraldama töötube ja üritusi ning baarid hakkasid vaikselt kohalikke talente esinema kutsuma. Pedestrian Drag School ja Siinpool Sood tõid lavadele uusi nägusid, õpetades neid publiku tähelepanu võitma ja pakkudes nende kunstile platvormi.

Molly Matrix, Tallinna ja Tartu lavadel sagedasti esinev dräägi-queen ja võugikunstnik, kirjeldab sarnast arengut Eesti võugiskeenes.

Tundes puudust Old Way võugi ruumidest, lõi ta sellise ise: „Mu motivatsioon oli kohtuda teiste sama stiili esinejatega ja leida inimesi, kellega koos tantsida.”

Ka võugiskeenel leiab praegu aset teatav renessanss, eriti pärast Eesti Ballroom Scene’i loomist, mis teeb koostööd Läti, Soome ja kaugemate paikade ballroom’i-kunstnikega, korraldades töötubasid ja balle.

Molly on võitnud igasugu auhindu nii Eesti kui ka rahvusvahelistel üritustel ja õpetab nüüd regulaarselt võugi Spirit Studio tantsustuudios Tallinnas. „Viimase kahe aasta jooksul oleme rohkem kokku kasvanud ja palju uusi inimesi on meiega liitunud. Inimestel on huvi, lihtsalt kogukonna kasvamine võtab aega,” selgitab Molly.

Molly Matrix. Foto: Alecc Paalmäe @peroksiid

Selle loo sooküsimus

Nii Eesti drääg kui võug said alguse sellest, et kunstnikud lõid ise selle, mida nad vaadata soovisid.

„See oli aeglane küpsemine,” meenutab Helgi. „Kui 2019. aastal küsiti mult, milline Eesti dräägiskeene välja näeb, ütlesin ma, et meid on kolm. Ja mina olen üks neist.”

„[Eesti drääg] ei põhinenud kunagi naise moodi välja nägemises või naiselikkuse parodeerimises. Keskmes oli mistahes soo kanaldamine, milles sa end sel hetkel mugavalt tundsid.”

Soomäng ja eneseotsing on läbivad teemad kõigi nende Eesti dräägikunstnike lugudes, kellega ma vestlesin.

Delfi Oraakel, House of Kuko queen Tartu lähistelt, jagab, kui oluline roll on ta loomingus soo kui kontseptsiooni avardamisel.

„Ma olen mittebinaarne,” ütleb ta, „ja drääg oli minu jaoks vahend uurida oma soolist identiteeti ja enda soolise eneseväljenduse viise. Nüüd on sellest saanud mu karjäär ja lahutamatu osa mu identiteedist … drääg on elu!”

Kui küsin, millist mõju ta soovib oma publikule avaldada, vastab ta: „Ma loodan, et see võiks olla korraga peegel ja kokkusobimatus. Ma olen vuntsidega queen. Minuga käib kaasas üks suur soojant.”

Teine House of Kuko kunstnik, Dykeonaut, kirjeldab dräägi samuti eneseotsinguvahendina: „See andis mulle võimaluse uurida teistsugust maskuliinsust võrreldes sellega, mida ma igapäevaelus väljendan. Minu roll on näidata inimestele, et sooline eneseväljendus võib olla lõbus – eriti neile, kes pole dräägi näinud või kes on alles teekonnal oma soolise eneseväljenduse mõistmiseks.”

Molly Matrix. Foto: Eva @ale.rane

Hiilgus kui revolutsiooniline jõud

Uue põlvkonna Eesti dräägikunstnike lugudest kerkib teemana esile kvääri elujõu ja rõõmu (ingl queer vitality) olulisus.

Dykeonaut tõdeb: „Kväär ööelu on nii suur osa kväärikogemusest ja rõõmu avastamisest. Jah, sa võid minna protestima ja see on oluline, aga see võib olla ka raske ja heidutav. Minu igavene esmane eesmärk on lasta publikul korraks lihtsalt põgeneda ja lõbutseda.”

Nauding, eriti kvääridele ja soolistele ootustele mittevastavate inimeste jaoks, on juba iseenesest revolutsiooniline.

Eesti dräägikunstnikud on pidanud võitlema enda kunstile ruumi leidmise nimel. Igapäevaelus seisavad nad silmitsi teistest erinev olemisega seonduvate raskustega. Seda eriti ühiskonnas, mis alles vabastab end postsovetlikust traumast.

Molly Matrix reflekteerib: „Mõistsin, et mitu mu suurtest etteastetest on keskendunud häbile ja mu sisemistele konfliktidele, kõik esinemised on olnud seksist ja häbist… Kui kasvad üles idapoolses postsovetlikus riigis… See ei ole eriti avatud keskkond ja on üsna hirmus olla aus ja väljas. See on alati olnud mu peamine motivaator.”

Ent nii Delfi Oraakel, Dykeonaut kui Molly Matrix rõhutavad, et kväärikunst ei pea olema otsesõnu revolutsiooniline, et olla mõjus. Kvääri-ilu ja -hiilgus mõjuvad publikule tegelikult sama tugevalt.

Delfi Oraakel tõdeb, et navigeerib pidevalt oma kunstis seda pinget vastupanu ja rõõmu vahel: „Ma mõtlesin varem, et kui mu dräägil pole sõnumit või tähendust, milleks siis seda üldse teha?” Kuid selliste mõtete tekkides meenutab ta House of Kuko liikme Will Hungi sõnu: „Üks asi, mida me saame teha, on võidelda oma ruumi nimel. Aga teine asi, mida me saame teha, on nautida seda ruumi, mille eest me võitlesime ja olla ilusad.”

Pidevat alla surutud kogukonna jaoks, kes pidevalt peab oma vabaduse eest seisma, on drääg juba eos vastupanuvorm. Kuid dräägikunstnike valik on ajada deemonid minema sädeluse, glamuuri ja lõbusa ajaviitega.

Molly Matrix. Foto: Alecc Paalmäe @peroksiid

Mis on Eesti dräägikunstil veel varuks?

Kui ma küsin Major Dangerilt, millisena ta näeb liikumise tulevikku, rõhutab ta, kui kaugele see kogukond on juba omadega jõudnud: „See on liikunud üksikisikutest edasi kollektiivide poole”.

„Kui me alustasime, oli vaid paar katsetavat inimest. Aga nüüd on meid nii palju, et Eestis on võimalik üleval hoida terveid dräägikollektiive. Tegemist ei ole enam vaid üksikute inimeste pingutusega. Mul on võimalik rääkida Eesti dräägikogukonnast, mida ma kuus aastat tagasi kindlasti teha ei saanud.”

Eesti dräägi tulevik seisab oma DIY-juurte ning soojandi ja hiilguse avastamise poole liikumise ristumiskohas.

Kogu töö ja armastus, mille siinses artiklis mainitud kunstnikud on dräägiliikumisse pannud, ning kõik, mida Eesti aktivistid ja eelkäijad on teinud LGBTQ+ inimeste elu paremaks muutmiseks – see kõik koondub kvääri-mina ja kväärirõõmu tähistamisse, mida Eesti dräägikunstnikud just praegu avastavad.

Kui mõtisklen, mis võiks olla Eesti dräägi järgmine samm, on mu ainus võimalik mõte, et ega piire ei paista olevat.