Unustage mammutid. Kuidas mõista küttimist ja korilust?

antropoloogia eri mammutid nõukogude naised prügisukeldumine

Kui tihti oled kuulnud, et tänapäeva soolise tööjaotuse aluseks on mehed, kes küttisid mammuteid ja naised, kes korjasid mustikaid? Antropoloog Aet Annist kirjutab, et küttimine ja korilus käivad käsikäes, soorollid pole sugugi selgepiirilised ja nii ohtlikkuse kui tootlikkuse poolest tõuseb esile hoopis korilus.

Küttimisest ja korilusest mõeldakse sageli kui iidsetest tegevustest, kus mehed jahivad suurulukeid ja naised koguvad söödavaid taimi. Seda arvatakse tänapäeval leiduvat vaid üksikutes eksootilistes paikades ja sellest arvatakse olevat välja kasvanud tänapäevane sooline tööjaotus meeste ja naiste vahel. Ometi võib sellise iseloomustuse praegusaja antropoloogia toel kahtluse alla seada. Küttimisest on vaid väike osa seotud suurte ulukite jahtimisega maismaal või merel. Rohkem püütakse hoopis väikeloomi ja -linde: närilisi, tigusid, koorikloomi, pesalinde, sisalikke, röövikuid ja väiksemaid veeolendeid. See tegevus nõuab kogemusi ja teravat silma või püüniste ehitamise ja paigaldamise oskust, ent ei nõua erilisi relvi ega ründamist või ohtlikku jälitamist. Niisugune jaht on sageli osa korilusekspeditsioonidest, milles osalevad nii mehed kui ka naised. Kuigi suuremaid ulukeid jahivad kütid, kes on enamasti mehed, tegelevad nad tihti samal ajal ka korilusega.

Korilus koosneb suurest hulgast tegevustest, mille käigus kogutakse taimi, sh veetaimi, seeni, lindude mune, puuvilju, juurikaid, mett. Korilased peavad teadma, millised taimed on toitvad, millised mürgised, kuidas ja kunas mida otsida ja kätte saada. Kuna tegemist on sedavõrd mitmekesiste tegevustega, ei tõmba kütid-korilased ise ilmtingimata selget piiri küttimise ja koriluse vahele. Nii nimetavad Põhja-Austraalia aimaraad metsiku jamsi otsimist küttimiseks. Vahet tehakse sagedamini hoopis otsimise ja kättesaamise vahel. Ohtlikkuse poolest tõuseb aga esile näiteks mee kogumine.

Moodsad kütid ja korilased

Sageli kujutatakse küttimist ja korilust millenagi, mis oli omane inimkonnale selle varases ajaloos, ja järeldatakse, et selline elatusviis iseloomustab eraldunud, arenemata või jäänukühiskondi. Kuigi võib oletada, et inimese varaseks elatusviisiks oli peamiselt küttimine ja korilus, tegutsevad tänapäeva korilased ja kütid siiski just praegustes oludes, keskkonnas, mis neid praegu ümbritseb. Osa praegusaegsete küttide-korilaste gruppe on tekkinud üsna hiljuti, tööstuskapitalismi leviku tõttu, mis on inimesi nende senistelt asualadelt minema peletanud, või muude protsesside tõttu, mis inimeste seniseid elatusviise on mõjutanud. Tööstusühiskonna mõjud on ka paljude küttide-korilaste igapäevas tavalised: sellest kõneleb näiteks 1980. aasta mängufilm „Jumalad on hulluks läinud“ („The Gods must be crazy“, 1980, rež Jamie Uys).

Mõned küttide-korilaste grupid on alternatiivset eluviisi viljelevad, ellujäämisoskusi omandada soovivad tehnoloogiliselt keerukate ühiskondade liikmed, kes ajutiselt või pikemaks ajaks eemalduvad tavaelust, et katsetada sõltumatust moodsast tehnoloogiast ja elukorraldusest. Sellist eluviisi tutvustab omamoodi nurga alt praegusaegne massikultuur, näiteks nn ellujäämissarjad, kus tegelased peavad üksi džunglis või mujal tööstusühiskonnast pärit (linna)inimesele rasketes loodustingimustes hakkama saama.

Kütid-korilased ei puudu ka tööstusühiskonnas. Poolnaljatledes on nõukogudeaegseid linnanaisi korilasteks nimetatud, kuna töö kõrvalt tuli neil alatasa poode kammida, et perele veidigi mitmekesisemat toidulauda pakkuda või defitsiitset kaupa leida. Selle tegevuse etteaimamatus võis olla suuremgi kui džunglis või mustikapõõsaste vahel põhitoidust hankides. Suvel ja sügisel tuleb paljude Eesti elanike oluline sissetulekulisa metsas marju ja seeni korjates ja kokkuostu viies (Bardone 2013). Küttimine ja korilus on ühtlasi mitmete subkultuursete gruppide eluviisi osa linnakeskkonnas. Mõned säästliku eluviisi poole pürgijate grupid propageerivad linnades ja nende lähiümbruses söödavate taimede tundmaõppimist ja toidulauale varumist, koguvad toiduks maanteel autorataste all oma otsa leidnud loomi ja loovad uusi korilusoskusi supermarketite prügikastidest toitu otsides (nt freeganism ja prügisukeldumine).

Virelemine või pärisrikkus?

Küttimist ja korilust kujutletakse ränkrasketes elutingimustes virelemisena. Ometi ei saa sellest, kui osa selliste gruppide elu võib tänapäeval olla väga pingutav, tuletada, et sama kehtib kõigi küttide-korilaste kohta nii olevikus kui ka minevikus. Võib arvata, et meie kaasajal on küttidel-korilastel palju kasinamad liikumisvõimalused maaomandiga seotud piirangute tõttu, mis nende toiduhankimise keeruliseks muudab. Ameerika antropoloog Marshall Sahlins nimetab oma kuulsas artiklis „Algupärane heaoluühiskond“ (1968) ja raamatus „Kiviaegne majandus“ (1972) kütte-korilasi pärisrikasteks: kuna nende soovid ei ole suured, jagub kõike, mida vaja. Vaesus on see, kui inimestel pole midagi piisavalt oma vajaduste rahuldamiseks. Lõputu vajadus millegi järele on aga tahtmiste kultuuriline konstrueerimine vajadustena. Niisugune suhe ressurssidesse ei ole niisiis inimliigile iseloomulik paratamatu joon. Sahlins osutab ka, et küttidel ja korilastel kulus oma vajaduste rahuldamiseks märksa vähem aega kui tänapäeva inimestel palgatööd tehes, millest sageli ikka ei piisa, kuna vajalikuna tunduvaid asju on nõnda palju või ihaldusväärne elatustase nii kättesaamatu.

Jagamiseetika ja kihistumise puudumine

Kuigi on uurijaid, kes rõhutavad, et ühiskonda ei saa defineerida vaid üks aspekt selle korralduses – nt toidukogumise viis –, leidub läbivalt sarnaseid jooni, mis eristavad klassikalisi kütte-korilasi muudest ühiskondlikest formatsioonidest. Nii iseloomustavad paljusid küttide-korilaste gruppe järgmised ühised jooned:

Mingi ühiskonna korralduse süviti mõistmiseks peab antropoloog uurima selle tähendust inimestele, kes nii elavad. See võimaldab teada saada, kuidas kütid-korilased end ise oma keskkonnas ette kujutavad. Iisraeli antropoloog Nurit Bird-David (1999) kirjeldab Lõuna-India troopilistes mägedes elavate küttide-korilaste najakade suhet eluandvate loomade, taimede ja maaga ning näitab, et see on rajatud samamoodi jagamisele nagu suhe oma grupiliikmetega. Sääraselt positsioonilt vaadates ei ole ümbritsev loodus metsik ega kodustatud, suhe sellega on rajatud usaldusele. Nii nagu ei saa keegi sundida sõpra midagi endaga jagama, ei suru ka kütid-korilased end keskkonnale peale. Ainult siis, kui suhte aluseks on vastastikune usaldus ja austus, saab eeldada jagamist ja vastastikust tuge.

Aet Annisti peatükk algupärase pealkirjaga “Küttimine-kalastamine ja korilus” on pärit raamatust “Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia”, Aet Annist, Maarja Kaaristo (toim), TLÜ Kirjastus (2017). Taasavaldatud kirjastuse loal.