Vanessa Reed: naisartiste julgustades investeerime muusika tulevikku
Pühapäeval lõppenud Tallinn Music Week 2018 on ühinenud rahvusvahelise programmiga Keychange, mille loojate südameasjaks on tuua festivalilavadele rohkem naisartiste. Vajadus muutuse järele on karjuv, sest praegune olukord on enam kui trööstitu: näiteks oli mullu Suurbritannia suurtel muusikafestivalidel esinejatest vaid 26 protsenti naised. Peaesinejate hulgas oli naisi veel vähem – vaid kümme protsenti.
Keychange’i tegevjuht Vanessa Reed usub kindlatesse eesmärkidesse ja koos oma meeskonnaga, kuhu kuuluvad ka hea tahte saadikud nagu Shirley Manson ja Imogen Heap, on ta suutnud meelitada programmiga ühinema juba 45 muusikafestivali üle maailma. Ühinemiseks peavad festivalibossid lubama, et nelja aasta pärast on nende lavadel naisi ja mehi võrdselt.
Vanessa Reed, selgitage palun, miks otsustasite ühenduse Keychange’i ellu kutsuda?
Tahtsime anda jõudu naiste talendile ja samal ajal ka uurida, kuidas muusikatööstus saaks teha ise olukorda paremaks. Meil on programmid nii naisartistidele kui ka muusikatööstuse visionääridele, kust on välja kasvanud n-ö tõotus, millega ühinenud muusikafesivalid lubavad, et aastaks 2022 esineb nende lavadel võrdselt mehi ja naisi. Muusikatööstuses on soolõhe tohutu, ja sellest on vaja rääkida, kuid soovime ka leida positiivseid viise, et mehed ja naised hakkaksid rohkem koostööd tegema. Naisi julgustades investeerime muusika tulevikku ja festivalide tõotusega murrame stereotüüpe muusikalavadel.
Kas oli mingi kindel hetk, kui taipasite, et enam vanamoodi enam edasi ei saa ja midagi peab muusikatööstuses naiste kasuks murduma?
Meie sihtasutuses PRS tekkis see teadmine juba päris pikka aega tagasi. Aastal 2011 oli vaid 13 protsenti Suurbritannias registreeritud heliloojatest naised. Asutasime fondi Women Make Music. Pärast fondi loomist, kerkis esile suur hulk naissoost heliloojaid, kes ütlesid, et fond andis neile nii enesekindlust kui ka võimaluse minna edasi projektidega, mida muidu keegi teine poleks rahastanud. Samuti nägime, kui palju väljakutseid on muusikatööstusel veel ees: eeskujude puudumine, seksism, tohutu meeste ülekaal jne. Näiteks asjaolu, et helistuudios ja lava taga toimetavad enamikus mehed, hoiab tagasi paljusid naisartiste. Kui olime oma fondiga viis aastat ainult Suurbritannias tegutsenud, leidsime, et okei, on aeg sirutada tiibu mujale Euroopasse. Panna naised koostööd tegema, üksteist inspireerima. Seisu on vaja paremaks teha, sest keskmiselt on naissoost heliloojaid Euroopa riikides 16 protsenti, ja see on ikka päris vähe. Üllatavalt on see protsent väike ka riikides nagu Rootsi, kus sooline võrdõiguslikkus on väga teemaks.
Tahame tekitada debatti, kuid pakkuda naistele ka võimalust rahvusvaheliseks karjääriks. See on oluline igale artistile, kes on huvitatud oma muusikakarjääri jätkusuutlikusest.
Briti laulja-laulukirjutaja ja heliinsener Imogen Heap esines Tallinn Music Weekil Keychange’i juttude programmis. Foto: Marianne Ubaleht
Muusikatööstuses on naiste nimel töötavaid organisatsioone tegelikult päris mitu. Paari aasta eest kohtusin Barcelona Sonári festivali korraldustiimi liikme Georgia Tagliettiga, kes kiitis väga ühendust SheSaid.So.
Jah, SheSaid.So on väga tähtis ettevõtmine, mis on kasvanud väga kiiresti, neil on kontorid Los Angeleses, Londonis, Saksamaal. Meil on aga erinevad eesmärgid: kui nemad on võrk muusikaäris töötavatele naistele, siis meil töötavad ühe eesmärgi nimel mehed ja naised koos. Tõtt öelda, teisiti ei saakski, sest Keychange’i festivale juhivad mehed vaid ühe erandiga, milleks on Tallinn Music Weeki juht Helen Sildna. Kuid meestest festivalijuhid on äärmiselt toetavad ja võtavad asja sama suure kirega, kui asjaga seotud naised. Üks meie eesmärke ongi näidata, et muutuse saavutamiseks on oluline, et ka mehed muutust tahaksid. Väga tore, et on erinevaid initsiatiive, aga meie eesmärk ei olnud luua veel ühte ainult-naised-lubatud organisatsiooni, vaid kaasata debatti suuremat seltskonda, et ühiselt muutuse suunas pressida.
Kas kõik mehed muusikatööstuses on toetavad või on mõned ka sõrad vastu ajanud?
Ikka oleme kohanud vastuseisu, aga mitte tingimata meestelt. Vaated on erinevad. Mõnedele live-muusikatööstuse inimestele ei meeldi selline konkreetne numbriline eesmärgipüstitus nagu on Keychange’i festivalidel. Aga meil on suhtumine, et kui teil on parem idee, kuidas muutust luua, siis laske käia. See on täiesti okei ja me ei soovi sundida kõiki maailma muusikafestivale meie 50 : 50 kampaaniaga ühinema.
Teema on õhus nagunii. Kui veebruari lõpus Keychange’iga Londonis välja tulime, siis uuris meedia suurtelt festivalidelt, kes meiega pole ühinenud, et mis on siis nende plaanid. Seega peavad ka teised festivalid mõtlema, kuidas nad soolise tasakaalu paika saavad. Mõned investeerivad teistesse programmidesse. Festival Republicul on näiteks programm ReBalance, mis abistab naisartiste stuudioajaga. Mulle isiklikult tundub, et see on küll oluline, kuid kui tahame muutust näha veel oma eluajal, tuleb meil seada just selgeid eesmärke. Ma ei usu kvootidesse, aga usun vabatahtlikesse sihtmärkidesse, mis festivalid endale ise seavad.
Kultuurilisi muutusi aitavad tihti kiirendada pragmaatilised põhjused. Mida festivalid saavad sellest, et nad rohkem naisi lavale toovad?
Esiteks saavad nad rahalist kasu, teiseks suureneb nende tähtsus muusikaväljal. 21. sajandi publikul on uued ootused ja sotsiaalkultuurilised muutused ühiskonnas avalduvad näiteks sotsiaalmeedia debattides, mis tekivad, kui inimestele tundub, et asjad pole soolises tasakaalus. Praktilist kasu saavad meiega ühinenud festivalid ka. Näiteks on Keychange’i programmis festivale, kes on juba saavutanud 50 : 50 tasakaalu, ja nad saavad oma kogemust teiste festivalidega jagada. Tihti räägivad korraldajad, et nemad ei tea, kust naisi leida. See käib ka konverentsipaneelide kohta. Siin saakski nimedega appi tulla näiteks Tallinn Music Week, kus konverentsil esinejatest üle poolte olid naised.
