Hooletöökriis kapitalismis

Nancy Fraser

Nancy Fraser on uue sotsiaaluuringute instituudi (The New School for Social Research) filosoofia- ja poliitikaprofessor ja üks austusväärsemaid tegutsevaid kriitilisi teoreetikuid. Oma viimases raamatus “Fortunes of Feminism: From State-Managed Capitalism to Neoliberal Crisis” (“Feminismi saavutused: riigikapitalismist neoliberaalsesse kriisi”), uurib Fraser liberaalfeminismi murettekitavat sulandumist kapitalismi ja viise, kuidas feminism saaks pakkuda pinda vabaduseks ekspluateerimisest elatuvale süsteemile. Edendades kapitalismikriitikat ja kuvades feminismist radikaalselt teistsugust arusaama, näitab ta, kuidas sooline õiglus peaks olema iga egalitaarsuse poole püüdleva võitluse kese. Hiljuti on teda huvitama hakanud teema, mida ta kutsub hooletöökriisiks. Tema sama pealkirjaga essee ilmus väljaande New Left Review juuli-augustinumbris.

Sarah Leonard: Mida tähendab ühiskondlik taastootmine ja miks on see sinu feministliku analüüsi keskmes?

Nancy Fraser: Ühiskondlikku taastootmist uurides on näha, kuidas ühiskondlikud sidemed on loodud ja kuidas neid alal hoitakse. Üks osa sellest tegeleb põlvkondadevaheliste sidemetega – sünni, lastekasvatamise ja eakate eest hoolitsemisega. Teine osa puudutab sõprade, pere, naabruskondade ja kogukondadevahelisi sidemeid. Need on ühiskonnas absoluutselt vältimatud. Olles korraga seotud tunnetega ja samas materiaalne, kujutab see endast nn ühiskondlikku liimi, mis toestab koostööd ühiskonnas. Ilma selleta ei eksisteeriks ühiskondlikku organiseeritust – majandust, riigikorda, kultuuri. Ajalooliselt on ühiskondlik taastootmine olnud soopõhiselt jaotatud. Lõviosa on olnud naiste õlul, kuigi ka mehed on selles alati osalenud.

Kapitalismi levikuga sooline jaotus tugevnes – sotsiaalne taastootmine eraldati majanduslikust taastootmisest, neid hakati kohtlema kahe eraldi asjana, kahe eri institutsioonina, mida korraldatakse erinevatel viisidel. Tootmine liikus tehastesse ja kontoritesse, sinna, kus tootmist peeti “ökonoomseks” ja seda hakati hüvitama rahaga. Taastootmine jäi tahaplaanile, see pagendati kodusesse erasfääri, see sentimentaliseeriti ja loomulikustati – seda tehakse üksnes “armastusest” ja “headusest”, vastandudes nii rahaga. Vähemalt teoreetiliselt oli see nii. Aga fakt on see, et ühiskondlik taastootmine polnud kunagi piiratud üksnes privaatse kodumajapidamisega, vaid on eksisteerinud nii naabruskondades, avalikes institutsioonides kui ka tsiviilühiskonnas, ja osa sellest on nüüd kaubastatud. Igal juhul, võrreldes majandusliku tootmisega on ühiskondliku taastootmise soopõhine jaotus põhiline institutsionaalne alus, mille kohaselt naised on kapitalistlikes ühiskondades alluvusolukorras. Seega – feminismi seisukohalt ei saa olla olulisemat teemat.

Leonard: Sinu hinnangul oleme me jõudnud hooletöökriisi. Mida see tähendab ja kuidas me oleme siia jõudnud?

Fraser: Kapitalistlikes ühiskondades ei ole ühiskondliku taastootmise mahul rahalist väärtust. Seda peetakse iseenesestmõistetavaks ja koheldakse kui tasuta ja lõpmatult kättesaadavat kingitust, mis ei vaja tähelepanu või lisaressursse. Eeldatakse, et leidub alati piisavalt energiat, hoidmaks alal sotsiaalseid sidemeid, millest majanduslik tootmine ja ühiskond tervikuna sõltub. Olukord on sarnane sellega, kuidas loodust kapitalistlikes ühiskondades käsitletakse – kui lõpmatut reservuaari, kust me võime ammutada nii palju, kui me soovime ja kuhu me võime jätta mistahes koguse jäätmeid. Aga tegelikult, ei ühiskondliku taastootmise ega looduse võimekus pole lõpmatu; mõlemad on kasutatavad kuni murdumispunktini. Paljud inimesed saavad sellest juba looduse puhul aru, ja me oleme hakanud seda mõistma ka hooletöökriisi puhul. Kui ühiskond korraga tõmbab avaliku toetuse sotsiaalselt taastootmiselt tagasi ja kirjutab selle peamistele tagajatele ette pikad ja kurnavad tasustatava töö tunnid, siis kahandatakse seda ühiskondlikku võimekust, millest ise sõltutakse. See ongi meie praegune olukord. Praegune, finantskapitalism tarbib süstemaatiliselt meie võimekust, et hoida alal ühiskondlikke sidemeid, see on nagu tiiger, kes sööb iseenda saba. Tagajärjeks on hooletöökriis, mille iga osa on sama tõsine ja süsteemne nagu praegune ökoloogiline kriis, koos millega on see loomulikult ka põimunud.

Selveridge S / Flickr CC

Et saada aru, kuidas me oleme siia jõudnud, sean ma kontrastiks praeguse kapitalismivormi eelmiste vormidega. Üldlevinud on idee, et kapitalismi ajalugu koosneb erinevate akumulatsioonirežiimide järgnevusest – näiteks liberaalne kapitalism, riigi juhitud (või sotsiaaldemokraatlik) kapitalism ja neoliberaalne finantstegevusele keskendunud kapitalism. Uurijad eristavad neid režiime selle järgi, kuidas riigid ja turud on omavahel suhtes. Aga nad on jätnud arvestamata tootmise ja taastootmise omavahelise suhte, mille põhjal saab samaväärseid järeldusi teha.

Sellel suhtel on kapitalistlikus ühiskonnas määravad omadused ja see kuulub seetõttu meie analüüsi keskmesse. Fokusseerides sellele, kuidas ühiskondlik taastootmine on igas faasis organiseeritud, aitab meil kapitalismi ajalugu uurides kaugele näha: kui palju hooletööd on konkreetsel ajastul kaubastatud? Kui palju on riik või äriettevõtted seda toetanud? Kui palju on hooletööd tehtud kodumajapidamiste sees? Naabruskonna piires? Tsiviilühiskonnas laiemalt?

Analüüsi põhjal saame me aegapidi tagasi minna n-ö liberaalse kapitalismini 19. sajandist kuni riigi juhitud režiimini 20. sajandi keskel ja praegusaja finantskapitalismini. Kokkuvõtlikult: liberaalne kapitalism erastas sotsiaalse reproduktsiooni, riigi juhitud kapitalism ühiskonnastas selle osaliselt, finantskapitalism kaubastab seda jõudsalt. Iga juhtumi põhjal tõstis kindel sotsiaalse reproduktsiooni organisatsioon esile spetsiifilise soo- ja perekonnaideaali: liberaalkapitalismi eraldi sfääridest sotsiaaldemokraatliku perepalgamudelini ja sellest neoliberaalse finantstegevusele keskendunud kahe palgateenijaga perekonna mudelini. Selgitan lähemalt.

Kaader filmist “The Help”

Liberaalse kapitalismi juhtum on selge. Riigid üldiselt vaatasid kõrvalt, kui industrialiseerijad värskelt proletariseerunud inimesed, sealhulgas naised ja lapsed tehastesse ja kaevandustesse sundisid. Tagajärjeks oli sotsiaalse reproduktsiooni kriis, mis omakorda õhutas avalikku protesti ja “kaitsva seadusandluse” kampaaniaid. Aga sellised meetmed ei saanudki kuidagi probleemi lahendada ja nende efekt oli see, et töölisklass ja maarahvas jäid iseenda eest ise hoolitsema, nii hästi kui nad suutsid. Vaatamata kõigele oli see kapitalismivorm kultuuriliselt loov. Kui ühiskondlik taastootmine kujundati ümber naiste tegevuseks privaatse alana määratletud perekonnas, loodi uus, kodanlik kujutlus kodusest elust – “eraldatud sfäärid”, “taevas südametus maailmas” ja “ingel majapidamises” hoolimata sellest, et see viis enamiku inimesi eemale võimaluste juurest, mida neil selliste ideaalide saavutamiseks vaja oli.

Kriisidest laastatuna andis liberaalne kord 20. sajandil teed uuele, riigi juhitavale kapitalistlikule ühiskonnale. Selles faasis, mis põhines massitootmisel ja -tarbimisel, oli sotsiaalne taastootmine osaliselt ühiskonnastatud riigi ja ettevõtete pakutava “sotsiaalhoolekande” kaudu. Ja järjepanu vanamoeliseks muutuv “eraldi sfääride” mudel andis teed uuele, “moodsamale” normile – “perepalgale”. Selle normi järgi, millel oli töölisliikumise tugev toetus, pidi tööline – mees – saama piisavalt palka, et elatada ära oma perekond ja võimaldada oma naisel pühenduda täiskohaga lastele ja kodumajapidamisele. Jällegi suutis selle ideaalini jõuda ainult piisavalt privilegeeritud vähemus, kuid selleni püüeldi jõudsalt – vähemalt kapitalistliku tuumiku jõukates Põhja-Atlandi piirkonna riikides. Kolooniad ja postkolooniad asetusid sellisest elukorraldusest väljapoole, mis tulenes sellest, et globaalset lõunat sai jätkuvalt alistada. Sisseehitatud rassilised ebasümmeetriad esinesid ühendriikides, kus koduabilised ja põllutöölised olid sotsiaalsetest garantiidest ja teistest avalikest hüvedest ilma. Ja loomulikult, perepalk institutsionaliseeris naiste sõltuvuse ja heteronormatiivsuse. Seega riigi juhitav kapitalism polnud mingi kuldajastu, aga küllaltki erinev sellest, mis meil on praegu. Praegu on perepalga ideaal muidugi surnud. See on ühelt poolt kaotus, sest reaalpalgad on langenud, mis tähendab seda, et ühe palgaga on võimatu peret ülal pidada (mõeldav vaid juhul, kui kuulud ühe protsendi hulka), teiselt poolt feminismi edulugu, mis pööras pea peale idee naise sõltuvusest, mis oli perepalga idee olemuslik osa. Selle topeltlöögi tulemusel on meil nüüd normiks “kahe palgasaajaga perekond”. Kõlab hästi, eks ole – eeldades, et sa pole vallaline? Nagu perepalga ideaal, on ka see segasem, kui pealtnäha paistab.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
See kapitalismivorm venitab meie “hoolitseva” energia kuni murdumispunktini; hooletöökriis on asi, mida peaks mõistma kui struktuurset nähtust.
See müstifitseerib palgatöötundide arvu järsku suurendamist, mida on nüüd vaja teha, et majapidamist ülal pidada, ja kui leibkonnas on lapsi, vanemaid sugulasi või haigeid või erivajadusega inimesi, kes ei saa täiskohaga leivateenijatena osaleda, siis seda hullem on olukord. Kui tegemist on üksikvanemaga perekonnaga, siis veel hullem. Lisama peab ka selle, et kahe palgasaajaga ideaali reklaamitakse ajal, mil riik tõmbab sotsiaalkulutusi tagasi. Suurenenud töötundide vajaduse ja avalike teenuste vähendamise vahel on finantskapitalism, mis süstemaatiliselt kahandab meie võimalusi hoida ülal sotsiaalseid sidemeid. See kapitalismivorm venitab meie “hoolitseva” energia kuni murdumispunktini; hooletöökriis on asi, mida peaks mõistma kui struktuurset nähtust. Mingil juhul pole see juhuslik või konkreetse tegevusega kaasaskäiv, see on praeguste olude, suundumuse väljund, mille kohaselt sotsiaalse taastootmise kriis on kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele omane, aga see on võtnud eriliselt terava kuju praeguses finantskapitalismi režiimis.

Leonard: Kas võiksite lähemalt rääkida feminismi rollist selles kriisis? Feministid ei ole soovinud kahe leivateenijaga perekonda, mis peab olelusvõitlust.

Fraser: Ei, loomulikult mitte. Aga eksisteerib siiski sügav ja häiriv küsimus, mis rolli feminism selles kõiges mänginud on. Feministid hülgasid perepalga kui naise sõltuvuse põlistamise vahendi ja õigesti tegid. Aga me tegime seda just siis, kui töötleva tööstuse ümberpaigutamine tõmbas ideelt jalad alt ära majanduslikus mõttes. Mõnes teises maailmas poleks feminism ja tööstuse muutused üksteist võimendanud, aga selles maailmas see nii juhtus. Tulemuseks on see, et kuigi feministlik liikumine mitte mingil juhul ei põhjustanud majanduslikku muutust, olime me lõpuks ikka need, kes tahtmatult selle seaduspärastamisse panustasid. Me andsime mõningast karismat ja ideoloogilist tausta teiste agendale. Aga vahepeal ei tasu unustada, et eksisteerib ka tõeliselt neoliberaalseid feministe, kes seda ideed täielikult toetavad, kes esindavad ühte protsenti. Ma ei tea, kas ma julgen öelda, et ühel neist on võimalik saata ühendriikide presidendiks (seda ei juhtunud. Toim). Neoliberaalsed feministid on feministid, kellelgi pole õigust öelda, et nad ei ole. Aga feminismi mitmekesisuses näeme me feministlikke ideid lihtsustumas, tömbistumas, ja nende taasloomet turusõbralikus võtmes, näiteks, kui me hakkame mõtlema naiste alluvusolukorrast kui diskrimineerimisest, mis ei lase andekatel naistel tippu tõusta. Selline mõtlemisviis, mis põlistab kogu hierarhilise korporatiivsuse. See seaduspärastab maailmavaadet, mis on kuni juurteni vaenulik enamikule naistele ja tegelikult ka kogu maailma inimestele. Ja sedasorti feminism pakub neoliberaalsele kiskjalikkusele head toetuspinda.

Fatkid32 / Flickr CC

Leonard: Kas saaksid rohkem rääkida, kuidas hooletöö jaotus finantsturgudele keskendunud majanduses naised üksteisega vastandab?

Fraser: Kehtib kahetine hooletöö organiseeritus: kes saavad koduabilist lubada, lihtsalt maksavad selle eest, samal ajal kui nendel, kes ei saa seda teha, sageli seetõttu, et teevad hooletööd esimese grupi jaoks ja sageli väga madala tasu eest, ei ole mingit kaitset. Me oleme juba hakanud nägema kampaaniaid, mis nõuavad selle sektori õigusi ja elamisväärset tasu. Seega on selge, et tegemist on otsese kahe grupi vahelise huvide konfliktiga. Ma olen alati mõelnud, et Sheryl Sandbergi “Lean In-i” idee oli paradoksaalne; ainult tema lugejaskonnal on võimalik kujutleda korporatsiooni nõupidamisruumis ette astumist, nii kaua kui nad saavad toetuda madalapalgalistele hooletöö tegijatele, kes koristavad nende tualette ja nende kodusid, vahetavad nende laste mähkmeid, hoolitsevad nende vananevate vanemate eest ja nii edasi.

Ja siin me peame rääkima rassist. Hooletööd teeb ennekõike sisserändaja taustaga ja tumedama nahavärviga naine – afroameerika naine, latiinonaine. Selle nägemiseks piisab ainult, kui lähed New Yorgis keskklassi naabruskonnas parki – see on selge kui seebivesi. Leidub riike, kelle kogu nn arengustrateegia koosneb naiste emigratsiooni hõlbustamisest jõukatesse riikidesse selle eesmärgiga. Näiteks Filipiinid toetuvad suuresti rahasaadetistele, mida välisriikidesse saadetud koduabilised riiki tagasi saadavad. Kuna see tööjõuvahetus on riigi korraldatud, on see arengustrateegia. Kõnealused riigid on sunnitud kultuuriliselt kohanduma. Nad on võlgades, sularahast sõltuvad ja vajavad selle voolu ning nad ei saa seda muud moodi, kui saadavad oma naisi tööd tegema, kes omakorda jätavad oma lapsed ja pere maha teiste viletsuses elavate inimeste hoolitseda. Ma muide ei ütle seda, et hooletöö ei tohiks kunagi olla tasustatav töö, aga on suur vahe, kuidas selle eest tasutakse, kuidas see on organiseeritud ja kes seda teeb.

Leonard: Kas eksisteerib mingi organiseeritud algatus, mis tegeleb selle probleemiga nii, et jõuab ka algpõhjuseni?

Fraser: Praegu on näha suurt hulka aktivismi ja organiseerumist, palju loomingulisust, palju energiat. Aga see jääb pigem hajutatuks ja ei tõuse kehtivat võimu õõnestava projekti tasemele, mis muudaks ühiskondliku taastootmise organiseeritust. Kui panna kokku võitlused lühema töönädala eest, tingimusteta põhisissetuleku eest, riikliku lastehoiu eest, migrantidest koduabiliste õiguste eest ja nende inimeste õiguste eest, kes teevad hooletööd kasumit teenivates hooldekodudes, haiglates, lastehoiuasetustes, kui lisada võitlused puhta vee eest, elukoha eest, keskkonnaseisundi halvenemise eest, iseäranis maailma lõunapoolsetes riikides, siis see kõik kokku annab minu arvates nõudmise uueks viisiks kuidas sotsiaalset taastootmist organiseerida. Võitlus sotsiaalse taastootmise pärast on tegelikult üleüldine. See lihtsalt ei kanna seda silti. Aga kui saab selgeks, et kõik need võitlused tõesti mõistavad üksteist sel viisil, on olemas võimas alus need kokku liita avaramaks liikumiseks, mis tooks ühiskonda muutuse. Ja kui need liikumised ka mõistaksid, et praegusaja hooletöökriisi struktuurne põhjus on kapitalismi juurde kuuluv ajend allutada taastootmine tootmisele, siis võivad asjad minna tõeliselt huvitavaks.

Lear55 / Flickr CC

Leonard: Kui arvestada noorte ameeriklaste kasvavat huvi sotsialismi vastu, kas sa seostad võitlust ühiskondliku taastootmise eest ka võitlusega sotsialismi eest?

Fraser: Loomulikult. Ma pean ennast demokraatlikuks sotsialistiks, nagu ka näiteks Bernie Sanders, aga me elame ajal, mil me peame möönma, et me ei tea täpselt, mida see tähendab. Me teame, et see ei tähenda midagi sellist nagu autoriteetide juhitud majandus, ühe partei kommunism. Me teame, et see tähendab midagi sügavamat ja tugevamat ja egalitaarsemat kui sotsiaaldemokraatia. Me teame, et see ei saa olla piiratud rahvusriigiga, sest elame maailmas, kus ekspluateerimine ja sundmüügid on riikideülesed. Teisisõnu, me teame kõike, milline see ei saa olla, aga positiivset programmi on keeruline defineerida.

Soovin rõhutada ühte asja – ühiskondliku taastootmise ümberkujundamine peaks olema mistahes 21. sajandil ihaldusväärseks peetava sotsialismivormi kese. Kuidas peaks taastootmise/tootmise eristus olema ümberdefineeritud praegusajal ja mis peaks kahe palgateenijaga perekonda asendama? See on huvitav – kui vaadata sotsialismi ajalugu, isegi vana, utoopilist sotsialismi, mille Marx ja Engels kuulsusrikkalt tagasi lükkasid, oli seal sellel, mida ma kutsun ühiskondlikuks taastootmiseks, suur fookus: kuidas organiseerida perekonda ja kogukonnaelu ja nii edasi. See oli utoopiline viisidel, mis ei toimi meie jaoks, aga probleemistik oli olemas, see oli olemas isegi moodsa industriaalsotsialismi ajaloos, Marxi sotsialismis ja mittemarksistlikus tööstussotsialismis — probleemistik on läbi vilksatanud ja meie silme eest ära. Enamasti on käsitlus olnud teisene selle kõrval, kuidas organiseerida tööstust ja planeerida tootmist. Aga kui sa keskendud ainult ühele poolusele tootmise/taastootmise kaksusest, siis teine tuleb tagasi ja salvab sind viisidel, mida sa pole ette kujutanud ning see muudab kõlbmatuks kogu projekti.

Leonard: Palju küsimusi, mida sa ühiskondliku elu ja perekonna kontekstis tõstatad, on utoopilised, mõned tunduvad olevat 1960ndate jäänukid ja mitte tingimata sotsialismikesksed. Ja siiski ütled sa, et me oleme kriisis ja need küsimused peaksid olema kesksed. Ühiskondliku taastootmise katsumust kogeb igaüks oma argielus ja minu jaoks on üllatus, et see teema praegusaja sotsialismi taastekkes sageli puudub.

Fraser: Ma nõustun selle väitega vägagi, arvestades hooletöökriisi teravust, oleks see halvas mõttes utoopia, kui vasakpoolsed sellele ei keskenduks. Idee, et me saaksime kuidagiviisi tuua tagasi tootmistööstuse, on utoopiline – ja jällegi halvas mõttes. Vastupidi ideele, et sa võid ehitada ühiskonna, mis eeldab, et iga täiskasvanu on inimene, kellel on põhilised hoolekohustused, kogukonnasidemed ja ühiskondlik seotus. See ei ole utoopiline. See on kujutlus, mis põhineb sellel, milline inimeste elu tegelikult on.

Leonard: Kas sa näed tehnoloogial positiivset rolli selles kõiges või kodutööde mehhaniseerimine lihtsalt survestab inimesi rohkem? Me oleme hiljuti palju kuulnud selle kohta, kuidas Google võimaldab naistel munarakke külmutada ehk pakub võimalust naistel töötada pikemalt, enne kui nad lapsi hakkavad saama. Kuna me kipume mõtlema, et palju üksluist reatööd peaks olema mehhaniseeritud, siis kas sa näed seda tendentsi ka hooletöös? Või on see liiga intiimne?

Fraser: Ma kohe kindlasti pole ludiit. Ma hindan kõrgelt, et mul on elektrivalgus õhtul lugemiseks, ma saan Skype’i kasutades sinuga kauge maa tagant ühenduses olla ja nii edasi ja edasi. Ma ei ole vastu isegi neile tehnilistele võimalustele, millest ma olen kriitiliseIt kirjutanud, näiteks munarakkude külmutamine või mehhaanilised rinnapiimapumbad. Küsimus on kontekstis: kuidas need on toodetud ja kuidas neid kasutatakse, kes seda teevad ja kes sellest kasu saavad.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Aga kui sa keskendud ainult ühele poolusele tootmise/taastootmise kaksusest, siis teine tuleb tagasi ja salvab sind viisidel, mida sa pole ette kujutanud ning see muudab kõlbmatuks kogu projekti.
Seega ma võin hõlpsasti endale ette kujutada konteksti, kus nende asjade olemasolu on põhjendatud valik. Mul pole üldse asja, et kedagi häbistada nende väga kitsastes valikutes, mida me teeme väga halbade või piiratud võimaluste piires.

Samuti ma arvan, et tegevused, mis on suunatud ühiskonna sidususe hoidmisele, sisaldavad isiklikku elementi, mis ei ole eemaldatav. Need on juba definitsiooni järgi inimestevahelised, sisaldades isikutevahelist suhtlust ja mõnel puhul ka füüsilist kontakti. Ja see räägib hooletöö täieliku mehhaniseerimise vastu. Aga jällegi, ma kahtlen, et me suudame vaimusilmas ette näha ükskõik mille täielikku automatiseeritust, kui see tähendab kogu inimese panuse eemaldamist.

Leonard: Just, sest mingil moel me räägime lihtsalt ajast. Me mehhaniseerime asju nagu hooletöö, et säästa enda jaoks aega, sest meil pole seda piisavalt. Ja üksnes olukorras, kus sul on rohkelt vaba aega, mõtled sa välja, mida sa üleüldse mehhaniseerida soovid.

Fraser: Ma olen päris kindel, et ma ei soovi kogu oma pesu käsitsi pesta ja ma juba praegu tean, et leidub palju asju, millele ma oma aega kulutada ei taha. Ma tahaks, et mul oleks rohkem aega teha muid asju, näiteks selliseid vestlusi pidada nagu praegu siin.

Sarah Leonard on väljaande Nation vanemtoimetaja ja Dissenti toimetaja.

Artikkel on originaalis ilmunud Dissenti 2016. aasta sügisnumbris.

Tõlkinud Aet Kuusik

1
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka