Omadega puntras kolleeg võib teise tööelu pikaks ajaks ära rikkuda. #MinuTöö korje lood 16-20

Sel kevadel kogusime #MinuTöö raames Feministeeriumi lugejate kogemusi seoses töö ja tööeluga. Tahtsime teada, kas su palk ja töö tunduvad väärilised ning mis aspektid on mõjutanud sinu tööle saamist või edutamist. Täna avaldame selle seeria viimased lood. Teisi ilmunud lugusid saad lugeda siit. Täname siiralt kõiki panustajaid!

Kuusteist

Töötasin mitu aastat spetsialistina ühe suure ettevõtte kontoris, klientidega ma kokku ei puutunud. Värskelt ametisse asunud uuel juhil (ambitsioonikas keskealine naisterahvas) tekkis mõte minu asemele enda tuttav tööle tuua, aga kuidas minust kergemini lahti saada? Kutsuti mind siis arenguvestluse ettekäändel “vaibale”, kus ootasid otsene juht (samuti naisterahvas ning äsja ametisse asunud) ja too värske ülemus. Nendest kumbki ei olnud mind tegelikult veel töötamas näinud, sest minu tööaeg algas õhtul, mil nemad juba koju suundusid. Laual oli valge paberileht ja pastapliiats, tagantjärele mõeldes ilmselt lahkumisavalduse ootuses.

Sain vähem palka kui minu meeskolleegid ning pidin seepärast tööampse juurde tegema. Loomulikult ei olnud mul enam jaksu kogu aeg rõõmus olla.

Mind arvustati ligi tund aega. Paar näidet nende öeldust: “Me arvame, et sa peaksid endale uue ameti õppima.”, “See töö ei sobi sulle, sest sa ei tundu õnnelik ja käid kogu aeg tõsise näoga ringi.” ning “Vaata, mis nägu sul on.” (Mu näol on lapsepõlves juhtunud õnnetuse tagajärjel väike defekt). Muide, väljapoole enda töölauda ma isegi ei paistnud. Sain ka vähem palka kui minu meeskolleegid ning pidin seepärast päevasel ajal tööampse juurde tegema. Loomulikult ei olnud mul enam jaksu kogu aeg rõõmus olla. 

Olin ka pisut varem uuelt juhilt võrdset kohtlemist palunud, mille üle aga üleolevalt naerdi. Kahjuks naised ise teevad sageli naistele liiga (täpsustan: küündimatud ja kompleksides naisülemused naissoost töötajatele), mis on muidugi väga kurb. Kahjuks kandub selline kohtlemine ka ohvri järgmisesse töökohta edasi, sest niivõrd ootamatult õõvastava kogemuse tõttu hakkad sa kahtlema, kas oledki üldse midagi paremat väärt.

Seitseteist

Olen osa Eesti tööelust. Naine meeste meeskonnas. Tugev. Sõltumatu. Palgast piisab elamiseks. Tõenäoliselt on mul teiste arvates ja keskmise eesti naisega võrreldes patt kurta. Kuid kõik pole kaugeltki roosiline.

Ma ei ole 20% Eesti naistest. Ma ei ole isegi 1%. Minu eriala inimesi on 0,1% – ja seda ei hinnata karvavõrdki.

Seksism on kõikjal ja igal pool. Sama tegevusala meeste palgad on ilmselgelt kõrgemad – ja sellest sain ma täiesti juhuslikult teada. Mulle tundus, et meditsiinivaldkonnas on see lihtsalt võimatu. Kuid see on fakt. Juhtkonnaga palga tõstmist arutades konstruktiivset vestlust ei tekkinud. Kõik taandus kas sellele, et raha on alati vähe, olenemata sellest, kui palju sa teenid, või sellele, et statistika järgi on ainult 20 protsendil eesti naistest sinu omaga võrdne või kõrgem palk. Meeste manipulatsioonid…

Kuid on üks “aga” ja see on minu jaoks tohutu. Ma ei ole 20% Eesti naistest. Ma ei ole isegi 1%. Minu eriala inimesi on 0,1% – ja seda ei hinnata karvavõrdki. Vastuseks kuulen, et tüdrukud on muidugi vahvad, aga mingi hetk nad sünnitavad. Ma ei saa ikka veel aru, kas ma siis ei peaks sünnitama või ei peaks professionaalselt tegema seda, mida tahan? See küsimus on teravam, kui paljud arvavad.

Õiglust ma ei saavutanud ning nüüd seisneb küsimus selles, et kas peaksin lahkuma töökohalt, kus mind ei hinnata. Ma armastan oma tööd ja tahan edasi olla seal, kus praegu olen, kuid selle jaoks peab seal olema ruumi konstruktiivseteks vestlusteks. Seda aga ei ole. Ma ei tea, kui mitu aastakümmet peab veel mööduma, et vanema põlvkonna bosside maailmapilt muutuks. Ma ei tea sedagi, kas olen aasta pärast jätkuvalt samal töökohal, kus praegu. Ehk olen ma asjatult liiga emotsionaalne, ent ometigi…

Kaheksateist

Meie ettevõttes on umbes 100 töötajat ning personalisse suhtutakse koloniaalstiilis:

1. Puhkus on “nõrkadele”

Ettevõtte omanik näitab üles avalikku halvakspanu puhkusel olijate suhtes, hakkab otsima vigu nende töös ning avastab “ajakriitilisi” asju. Sellega tekitab ta aga süütunnet ja need, kes seda puhkusel olijate tagaselja halvustamist kuulavad, ei julge ise puhata – teevadki puhkuse ajal tööd, tulevad koosolekutele, lasevad puhkustel aeguda jne.

Valdkonnajuhi jaoks on tavapärane saada omanikult reede hilisõhtul mahukas e-kiri.

2. Tööst vaba aeg – sellist asja ei ole olemas

Omanik-tegevjuhi telefonikõne tuleb siis, kui tal on selleks tuju või aega: pikad arutlused lendavad sisse reede õhtul kl 19 või pühapäeva hommikul kl 9 ning sina pead olema valmis, et see siis esmaspäevaks oleks koos mitme loomingulise lahendusega kokku kirjutatud. Ka on valdkonnajuhi jaoks tavapärane saada omanikult reede hilisõhtul mahukas e-kiri koos loeteluga, mis võiks olla esmaspäeval esitamiseks valmis.

3. Koolitused, ettevõtte sisesed üritused ja motivatsiooni loovad tegevused puuduvad

Mõned ärksamad valdkonnajuhid on küll üritanud need oma osakonna aastaeelarvesse sisse kirjutada, kuid omaniku kinnitusega tagasi tulnud eelarves on nende kuluridade juures suured küsimärgid. Kas tõesti on ikka vaja? Me pole ju kunagi varem teinud. Jah, ei olegi. Ja võetakse maha.

Olin selles ettevõttes tööd teinud 5 aastat, samal ajal ise ennast oma valdkonna põhiselt ka koolitanud. Kui aga lahkusin, siis hakati minu “kompetentsi, töömaterjale ja abitabeleid” mantlipärijale soovima. Neid ma aga üle ei andnudki, kuna selle kompetentsi omandamine oli minu enda kulust ja ajast.

Üheksateist

Ebavõrdne kohtlemine: töökoormus ja -tasu. 

Olen ettevõttes olnud viis aastat juhtival ametikohal. Selle aja jooksul on mu töölauale libisenud nii mitmedki töölt lahkunud inimeste olulised rollid, kuni koormus ja pinge minu jaoks ebainimlikuks muutusid. Samuti tundus mulle, et mu vaimne tasakaal ning ka füüsiline tervis hakkasid selle töö all kõvasti kannatama. Oma mõtete jagamine ja mure esitlemine ettevõtte omanikule ei toonud lahendust: selle leidmine lükati pidevalt jooksvalt edasi. Oleks ju lahendus olnud kulukas, kuna siis oleks pidanud ühe asemel kolme inimese tööjõukulu planeerima.

Alles peale lahkumisavalduse esitamist kaardistati mu töökohustused ära ning nendest joonistus välja tervelt kolm ametikohta.

Sellest, et asi on päriselt tõsine, saadi aru alles siis, kui esitasin lahkumisavalduse. Nüüd kaardistati mu töökohustused ära ning nendest joonistus välja tervelt kolm ametikohta, kuhu asuti kiirelt inimesi otsima ja värbama. Asendaja number üks on inimene, kelle palk on minust 20 protsenti kõrgem, kuna “ta on ju MEESjuht” ja “hinnad ongi sellised”. Asendajaid number kaks ja kolm aga jätkuvalt otsitakse…

Kakskümmend

Olen oma elus olnud kui hunt Kriimsilm, pidanud mitmeid erinevaid ameteid: olnud lavatööline, tegelenud floristikaga, logistikaga ja kirjutanud ning toimetanud tekste. Hetkel on mu töövõime korduva läbipõlemise tõttu vähenenud, ent õnneks olen leidnud töö, mida tehes ka ainult poole kohaga enam-vähem ära elan. Selles mõttes on palk vägagi väärikas ja töö eest piisav. Kuigi meeldivaid kolleege on igas töökohas olnud, kellega jutt paremini jookseb, siis õnneks mu praeguses töökohas on meeldiv kogu meie väike kollektiiv. Tunnen, et saan oma töös areneda ja paremaks kasvada. Ent tahan jagada üht lugu eelmisest töökohast, mis mind tänaseni kummitab.

Olin just hakanud oma vaimse tervise jaoks võtma uusi ravimeid, mis mind hommikuti ääretult uniseks tegid. (Hiljem selgus, et see ravim ei sobinud mulle üldse, aga see pole praegu oluline.) Sellest lähtuvalt oli mul keeruline kell 9 hommikul, kui tööpäev algas, kohe töövalmis olla. Pandeemia tõttu töötasime kõik üle veebi ning ega selle töö puhul polnudki meeletult oluline, mis kell täpselt alustada või kui mitu tagumikutundi arvuti taga istud. Peamine, et oma ülesannetega ühele poole saad. Peale paari kohutavat zombie-hommikut rääkisin ülemusega, et kas mul oleks võimalik tööga alustada veidi hiljem, sest mõtted nii vara ravimi tõttu veel ei tööta. Ta ütles, et kõik on okei, töötagu ma siis alustamisajast lähtuvalt lihtsalt kauem. Kommunikeerisin seda ka kolleegidele.

Üks kolleeg, kes tõenäoliselt ise enesega puntras on, võib oma tegudega kellegi tööelu päris pikaks ajaks ära rikkuda.

Ülalmainitud läbipõlemine hakkas aga üha tugevamini tunda andma ning töötunnid venisid üha pikemaks, sain enam-vähem oma ülesannetega hakkama, ent tulemusi ei tulnud ja ilmselt paistis see ka väljapoole. Peale mõnda aega sellist kannatamist potsatas meie tiimi ühisesse vestlusaknasse pikk-pikk tekstisein ühelt minuga samal tasemel olnud kolleegilt, kes loetles ette kõik minu viimase paari kuu “patud”: küll ei olnud ma teistega sama palju tööd teinud, küll polnud mu tulemused sama head, küll olin hilinenud selle ja teisega ning kirsiks tordile “algab meie tööpäev ju kell 9, aga sina ei ole kunagi sel ajal veel arvutis”.

Mõned teist võivad ehk sellise sõnumiga kaasnevat ärevushoogu ette kujutada, ent mina olin seda lugedes täiesti halvatud. Isegi täna seda kirja pannes ning uuesti läbi elades tõuseb mu sees ärevus. Tundus, et inimene oli kuude kaupa pidanud mingit logi, kuhu kõik mu eksisammud kirja pani. Olime enamikest neist asjadest ülemusega ka rääkinud ning tema mulle neist ühtki ette ei heitnud. Ma ei osanud mitte midagi vastata, ilmselt eriti palju talle ka vastu ei öelnud. Ülemus astus mu kaitseks isegi välja, et selline sõnum ei ole okei, meil on omavahel asjad kokku räägitud ning kui kellelgi muresid on, siis võib alati tulla temaga isiklikult rääkima, mitte tõmmata kedagi niimoodi ühisvestluses vaibale.

Töötasin seal veel mõnda aega edasi, enne kui läbipõlemise tõttu haiguslehele jäin ja hiljem lahkusin. Ent sellest sõnumist alates painas kolleegi pilk mind iga päev. Analüüsisin igat oma liigutust süvitsi, et vigu vältida. Iga väiksemagi eksimuse puhul eeldasin, et saan uue sahmaka solvanguid ning etteheiteid kaela. Õõnes tunne kõhus saatis mind tugevalt kuni ajani, mil see kolleeg lahkus, ent päriselt ära läinud ei ole see tänaseni, sest nüüdsest eeldan ikka veel, et kindlasti peab ka uues töökohas mõni kolleeg oma peas nimekirja kõigist vigadest ja möödalaskmistest, mida seal teinud olen. Minu peas võtab iga eksimus jätkuvalt katastroofi mõõtmed ning olen alati veendunud, et küllap lastakse mind nüüd lahti, sest keegi peab ju arvet, viimnegi apsakas on jäädvustatud ning need kõik kuhjuvad.

Mul pole mitte mingit ratsionaalset põhjust seda eeldada, uues töökohas ei ole keegi selliseid kommentaare teinud, aga see aastatetagune kogemus painab mind tänaseni. Väga palju kasu pole olnud ka selle juhtumi arutamisest oma psühholoogiga. Ega sellel lool mingit moraali polegi, lihtsalt sõnum, et üks kolleeg, kes tõenäoliselt ise enesega puntras on, võib oma tegudega kellegi tööelu päris pikaks ajaks ära rikkuda.