“Kas minu tööd väärtustati? Absoluutselt mitte.” #MinuTöö korje lood 1-5

Avaldame Feministeeriumile saadetud tööelust rääkivate lugude korje esimesed lood.

Veedame pea kolmandiku elust tööl. See, kuidas meid tööl koheldakse ja kas meid väärtustatakse, mõjutab meie heaolu ja enesetunnet väga palju. Kas su palk on töö vääriline? Kas töö on sinu vääriline? Kas sinu sugu, puue, vanus või rahvus on mõjutanud su töötasu suurust, tööle saamist või edutamist? Kas sa saad tööst piisavalt puhata? Jaga meiega oma lugu siin!

Üks

Töötasin peaaegu aasta ühes viisakamas baaris, kus palk oli lollilt hea (10€/h netos), niiet sain ilusti finantsiliselt hakkama. Hiljuti aga lahkusin töölt, sest kogu aeg (KOGU AEG) oli tuhat probleemi ja keegi neid ei lahendanud. Ma kirjutan endast, aga lihtsalt infoks: terve mu baari kollektiiv sai täpselt sama või hullema kohtlemise. Kedagi ei väärtustatud, kui sa just mees pole. Meil olid kõik tüdrukud ja vahepeal käis üks meesterahvas proovipäevadel või aitamas meid, kui oli töötajate puudus. Teda koheldi nagu jumalat, kes päästis terve äri: tegi kehvasti tööd, ei koristanud, lihtsalt jõi tööl ja valas klientidele jooke, samal ajal kui meil kõigil oli veel 10 teist kohustust. Ma tegin enda arust head tööd, olen suurepärane klienditeenindaja, armastan suhelda ja tegin head müüki. Kliendid alati kiitsid.

Kahju ära öelda heast palgast, kuid mõistan, et minu vaimne tervis on palju olulisem.

Kontoris oli selline seis, et kohal oli alati baarihaldur. Meie ülemust, kelle ülesanne oli meie üle vaadata ning tööülesandeid jagada, ei olnud mitte kunagi kohal. Ainult siis kui väga nõudsime, sest kirjadele ta ei vasta ja meil oli vaja probleemidest arutada. Alati oli jama palgaga, paari töötajaga, teiste kolleegidega (mitte baarikatega), kes on vanamehed ja kes ahistasid meid, noori tüdrukuid. Vanamehed ahistasid ja keegi omanikest rääkis nendega ning üks neist lõpetas, teine ikka veel surub minu kolleegi väga jubedalt.

Kas mind ja minu tööd väärtustati? Absoluutselt mitte. Mitte kuidagi. Mingi hetk, kui baaris jäeti mitu korda midagi koristamata (ma ei tea, olin puhkusel), siis baarihaldur, kes ei peaks selliste asjadega tegelema, hakkas meid sõimama ja suruma, et kirjutagu lahkumisavaldused “kui me ei viitsi tööd teha”. Baarihaldur, kes on muideks juuksuri ametiga ja ei tea baarindusest absoluutselt mitte midagi, tegi ka meie graafikuid ja teda absoluutselt ei kottinud, kas saame puhata. Pidime seadustest välja tooma, et meil peab olema puhkeaeg 12h miinimum vahetuste vahel. 

Pööran siiski uuesti tähelepanu baarihaldurile: ~40a naine, kes teeb alati imelikke ja ebamoraalseid nalju, hakkas meid fatshame‘ima, slutshame‘ima, ütles, kuidas me peaksime enda eest hoolitsema (ajama vuntsid maha, värvima juukseid, et ei oleks lohakas jne). Mis kõige hullem, ta hakkas meie tervisehädade üle nalja tegema, mis muideks kõige rohkem tulenevad stressist, kommentaaridega “voh, kuna ravi on kallis, siis saadki tihemini tööl käia, et raha teenida”. Rassistlike kommentaare tegi samuti. Täiesti õudne. 

Kui kirjutasin talle, et kirjutan lahkumisavalduse, siis hakkas mind süüdistama ja gaslight’ima, et tekitan töötajate puudust ning teen nende elu raskeks:) Mitte et lahendus oleks uued töötajad otsida, aga olgu. Minu viimane piir oli see, et mu palk hilines nädal aega (ja oleks kauem tulnud, kui ma ei oleks öelnud, et kirjutan nüüd lahkumisavalduse). Mis arvate, kas sain viivisetasu? Ei saanud. Kahju ära öelda heast palgast ja heast baarist, kuid mõistan, et minu vaimne tervis on palju olulisem. Omanikud ka midagi ei teinud, kuigi oleme saatnud neile lõpmatuid meile ja see eest kutsuti meid lihtsalt draamatsejateks.

Kaks

*Kas sinu palk on väärikas? Kuidas sa oma palgaga toime tuled? – Ei ole. Ei tule.

*Kas tunned, et sind ja sinu tööd väärtustatakse? Kas su töökeskkond on turvaline? – Vahel nagu tunnen, et väärtustatakse, aga paar aastat tagasi tõmmati täiega üle ja naised ruulisid. Ja ülemus ei löönud ka rusikat lauale, et kuulake nüüd, mida targem inimene räägib. Et ma targem olen/olin, see on med. fakt ja ei sõltu soost.

Ühe töötüli järel öeldi, et võta oma sõnad tagasi või vabanda, meesterahvast nagunii ei kuulata.

*Kas sa saad oma tööst piisavalt puhata ja taastuda? – Ei saa. Meil oli hiljuti läbipõletamise ennetamise koolitus, mis ajas mind korraga nutma ja naerma, sest see kestis 8h, aga samal ajal oli mul kolm kiireloomulist tööd lõpetada. Loomulikult ei läinud ma sinna koolitusele, mis oli nagunii aastaid, kui mitte vähemalt kümme aastat, hiljaks jäänud.

*Kas oled tajunud ebavõrdset kohtlemist (näiteks rahvuspõhist, soopõhist, vanuse põhist)? – Jah, ühe töötüli järel öeldi, et võta oma sõnad tagasi või vabanda, meesterahvast nagunii ei kuulata. Neid töötülisid, kus millegipärast just naisterahvad on olnud ebakompetentsed ja ma olen nende tegemata töö pärast kellelegi omast taskust musta raha maksma pidanud, et projekt saaks õigel ajal lõpetatud vms, on veel olnud. Aga no selline see elu on. Minu käest ei ole vähemalt kolmel juhul ükski naine vabandust palumas käinud.

*Kas oled tööelus kogenud või pealt näinud seksismi, rassismi, homofoobiat, transfoobiat või mõnda muud grupipõhist halvustavat suhtumist (nt vanuse, puude, lisavajaduse vms seoses)? – Jah, enda puhul, soopõhist, vt. eelmine punkt. Meil on kollektiivis transsoolisi, geisid, teisest rahvusest inimesi, kedagi neist ei diskrimineerita. Vanu hoitakse viimase piirini, nad emeriteeruvad ise, kui vajalikuks peavad.

*Kas su töö peegeldab su väärtusi või maailmapilti? Mis sulle su töö juures meeldib ja mis mitte? – Jah, mulle meeldib mu töö. Tegelen asjaga, mida valdan enam kui teised.

Kolm

Minu palk on väärikas ja tulen hästi toime. Töökeskkond on turvaline ja mind väärtustatakse minu tööl. Ma puhkan siis, kui ise tahan ja taastun ka. Töökohal ei esine ebavõrdset kohtlemist ega diskrimineerimist. Mu töö peegeldab mu maailmapilti ja väärtuseid. Mul on hea meel, et saan oma tööga maailma paremaks muuta. Ainus asi, mis häirib, on see, et formaalset haridust väärtustatakse rohkem kui noorsootööd.

Neli

Minu palk on, nagu ta on. Töövestlusel, kui küsiti palgasoovi, öeldi selle peale kohe, et “Aa, ei, selles linnas sellist palka ei saa!” ja nad ütlesid oma pakkumise, mis oli 700€ vähem minu soovitust. Sellest hoolimata nõustusin nende pakutud palgaga, kui nad mind koheselt tööle soovisid. Hiljem, kui tegin turu-uuringut, selgus, et “selles linnas” on keskmine palganumber lähemal minu küsitud palgale kui nende pakutud palgale ehk saan sellel ametikohal haledalt sadu eurosid vähem kui peaksin. Mul on erialane haridus ja olen töötanud alal üle 5 aasta + keeleoskuste kasutus töökohal, aga noh, neid asju Eesti riigis töökeskkonnas ju ei loeta mitte millekski kui ainult iseenesest mõistetavaks?!

Saan sellel ametikohal haledalt sadu eurosid vähem kui peaksin.

Pärast katseaega otsustasin teha katse ja minna palgaläbirääkimistele. Vastus oli: “Ei. selles ettevõttes küll palgatõusu ei saa, rääkimata paarisajast eurost”. Sellele järgnes pettunud mina, sest isegi minu pakutud poole summaga ei tuldud mulle vastu ning uusi läbirääkimisi lähen pidama pigem skeptilisema olekuga kui esimesel korral. Ma ei tunne, et mind ja minu tööd juhtkonna poolt täielikult väärtustatakse, pigem vastupidi: tihti antakse mõista kuidas töötajad nõuavad liiga palju, raha ei ole millekski jne. Samuti pean nüüd hakkama tõestama oma ülemusele, et mu töökoormus on hetkel piisav, mida tema ei arva, soovides mulle anda lisaülesandeid (töökeskkonda tundes ei kaasneks nendega palgatõusu).

Iseenesest on töökeskkond turvaline, kuid töökoht ei ole ergonoomiline, st laevalgustid ei ole kontoris töölaudade asetustega sobivates kohtades, õhukonditsioneeri ei ole (suvel liiga palav, isegi kui aknad lahti, talvel külm) ja ruume ei tuulutata. Tehnika on küll toimiv, kuid iganenud ja ei ole kaasaegne (nagu oleks aeg seisma jäänud ja ikka mingi nõuka aeg). Õnneks, kuna tegemist kontoritööga, on graafik stabiilne ja nädalavahetused vabad. Siiski ei peaks töö täna enam E–R kl 8–17 olema ilma hüvedeta (nt üks vaba reede kuus vms), sest see ei ole loogiline ja ajakohane tänapäeva maailmas.

Ebavõrdset kohtlemist olen tajunud nii kolleegide kui juhtkonna poolt – minu noor vanus on alati selle põhjuseks, et ma ei tea, kuidas asjad päriselt käivad jne. Samuti ei arva juhtkond minu erialaharidusest midagi. Seda juttu kirjutades saan aru, kui nukker seis tegelikult on ja kui palju selline töökeskkond pikemas perspektiivis mõjutab minu heaolu ja vaimset tervist. Tahaks ju tööd, mis peegeldaks mu väärtusi ja maailmapilti, aga saan aru, et selle leidmine on väga vähetõenäoline. Elades väikelinnas on võimalused piiratumad, kui oled spetsialiseerunud peamiselt ühele alale. Samas paneb see mind pingutama leidma endas lisaväärtust, et ma ei tunneks enam kunagi, et olen “sellele ametikohale lõksu jäänud”…

Viis

Olen hariduselt ärijuhtimise magister. Mul oli mu töökohal minust kümmekond aastat noorem vahetu juht (naisjuht), kes kadestas minu mõtteid, ideid ja tegevusi, ning mul oli seal igas mõttes “klaaslagi” mistahes tegemistel ees. Kõike, mis ma välja mõtlesin või tegin, soovis ta ise ette kanda ja enda nimel presenteerida. Ta ei lubanud minul mu enda tehtud tööd või tegevusi esitleda, vaid esitles neid enda nimel. (Vahel inimesed ei teadnudki, et hoopis mina mõtlesin välja ja valmistasin need tegevused ette). Ei teadnud ka asutuse juht.

Nt mõtlesin välja asutuse üritusel uue kontseptsiooni, koostasin kõik vajaminevad materjalid ja valmistasin kõik tegevused ette, kuid juht arvas, et see on väga hea, ta kannab selle ise ette ja tegigi seda (kõik arvasid, et see on tema mõte ja teostus ning imetlesid tema tublidust). Lootsin naiivselt, et see aja jooksul muutub, aga ei muutunud kunagi. Näiteks tehti ettevõttes muudatusi, mulle anti veel ülesandeid lisaks, kuid minu ametinimetuse ettepanekut ei kinnitatud – juht jättis alati ametinimetuseks “spetsialist”.

Juht ei lubanud minul mu enda tehtud tööd või tegevusi esitleda, vaid esitles neid enda nimel.

Või näiteks juht kadestas, et mind kutsuti ühele innovatsioonikoosolekule, ning soovis isegi osaleda, kuigi teda ei olnud kutsutud. Sundis mind ennast koosolekule lisama, et kuuleks, mida seal räägitakse. Kuna osapooli oli jutuajamisel vähe ja mind oli asutusest ainsana kutsutud, tekitas piinlikkust, et pidin talle osalemise kutse edasi saatma. (Osalesimegi kahekesi, tema lihtsalt kuulas ja vaikis). Kui valmistasin ette asutuse inimestele kasutamiseks materjale või infot, saatis ta need enda nimel edasi. 

Sellel töökohal oli tegemist totaalse mikromanageerimise ja kontrolliga. Hakkasin sellest väsima. Seepeale teatas naisjuht, et tema arvates ei ole ma midagi väärt – tema arvates olen ma üks tavaline keskpärane projektijuht, kes oskab vaid tähtaegu jälgida. Otsustasin sealt lahkuda ning ei soovi enam kunagi töötada sarnase inimese alluvuses, kes tegeleb mikromanageerimisega ning teiste ideid ja tegevusi enda omana esitleb. Endine juht halvustas mind endiste partnerite ja osapoolte ees, et ma tööle ei saaks ning ütles, et ma ei täitnud tema käske.

#minutöö. Kuidas sind tööl koheldakse? Jaga oma töölugu!

Veedame pea kolmandiku elust tööl. See, kuidas meid tööl koheldakse ja kas meid väärtustatakse, mõjutab meie heaolu ja enesetunnet väga palju. Kas su palk on töö vääriline? Kas töö on sinu vääriline – vastab su teadmistele, haridusele ja kogemusele? Kas sinu sugu, puue, vanus või rahvus on mõjutanud su töötasu suurust, tööle saamist või edutamist? Kas sa saad tööst piisavalt puhata?

Saada oma lugu meiliaadressile minutoo@feministeerium.ee või anonüümse veebiankeedi kaudu.

Teisi avaldatud lugusid saab lugeda SIIT.