fbpx

Seksikaubandus, erootika ja pornograafia Tallinna ajaloos

“Kõlvatu Tallinna” näitusevaade. Foto: Meeli Küttim

Tallinna linnaelumuuseumis on avatud näitus “Kõlvatu Tallinn”, mis räägib seksuaalelu sellistest tahkudest, mis on olnud ja on praegugi vähem või rohkem kõrvalised ja riivatuks peetud: nüansseeritud käsitlusi seksuaalsest vabadusest, seksitööst ja ekspluateerimisest või pornograafiast, hoolimata viimase üleküllusest, on vähe. “Kõlvatu Tallinn” annab ülevaate erootika, pornograafia suguhaiguste ja prostitutsiooni ajaloost alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik käis näitust vaatamas ning vestles selle koostajate, kuraatori Madli Vanamöldri ja projektijuhi Made Isakuga, kuidas Tallinnas on seksi müüki reguleeritud ja sellesse suhtutud.

Seksitöö on üks neist teemadest, millesse feministid suhtuvad vastandlike seisukohtadega ja ägedalt vaieldes juba sõnakasutuse tasemel – millist nimetust on kohane seksitööstuses osalevate inimeste kohta kasutada; kas on tegemist vaid inimkaubanduse ja selle ohvritega või on võimalik selle kõrval rääkida ka tööst ja tööga seotud õigustest; milline on seksuaalteenuste müüki elatise hankimiseks kasutava inimese agentsus; kuidas seksi müüki üldse suhtuda jne. Kas teie uurimus on andnud ka uusi vaateid sellistele küsimusele?

Madli Vanamölder: Üldiselt selliseid diskussioone meie uurimistöös ette ei ole tulnud.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Näitus “Kõlvatu Tallinn” Tallinna linnaelumuuseumis (Vene 17). Avatud kuni aprillini 2023.
Pigem rabas see, kui misogüünselt prostitutsiooni teemasse suhtutakse. Näiteks peetakse loomulikuks, et prostituudid käivad liikuva sõjaväeosaga alati kaasas. Seda võeti ja käsitleti kui paratamatust: sõdivaid mehi on vaja rahuldada, see on nende bioloogiline vajadus ja keegi ju peab seda tegema. Näiteks praegu, Ukraina sõja kontekstis ei kujuta ette, et keegi ütleb, et nüüd naised peavad mehi rahuldama, seda peetakse ühemõtteliselt kuriteoks. Prostitutsiooni loomulikustavad käsitlused ei lase välja paista traagikal, mis sellega seondub. Meie anname seksitöö või prostitutsiooni teemale ajaloolise konteksti ja võimaluse tänapäevaste küsimuste juurde kaarega tagasi tulla. Näitust vaataval inimesel on kergem haakida end tänapäevaste diskussioonidega ja seksitöötajate õiguste ja kogemuste peale kodus edasi mõelda.

Vasakult näituse “Kõlvatu Tallinn” projektijuht Made Isak ja kuraator Madli Vanamölder. Foto: Meeli Küttim

Näitusel esitatakse ajaloolise materjali kõrval kommentaare, statistikat ja informatsiooni tänapäevasest seksi müüki puudutavast seadusandlusest. Millal ja kuidas on teie uurimistöö põhjal seksi müüki ja ostu kõige paremini seadustega reguleeritud? Millised muudatused on inimeste elusid parandanud?

Madli: Suhteliselt varakult, 1872. aastal kehtestati vanusepiirang. 16 eluaastat peeti selliseks vanuseks, kus võis prostituudina töötada. Abiks olid ka igasugused hügieenireeglid, näiteks et pärast iga klienti tuleb voodipesu vahetada või ennast loputada – tollal küll külma veega, kuid siiski. Need reeglid olid ilmselt loodud nii töötajate kui ka klientide kaitsmiseks. 

Madle Isak: Kogu nn kollase pileti teema alates 19. sajandist. Mul pole kindlat head vastust, kas see aitas või piiras seksitöötajat, sest uurides on tekkinud palju küsimusi. Kollane pilet oli korraga prostituudi isikut tõendav dokument, tervisetõend ja paber, mis andis loa seksi müüa, aga millega käis kaasas reeglistik. Näiteks, et prostituut peab käima regulaarselt arsti vastuvõtul, ei tohi oma terviseandmeid varjata ja peab politseid teavitama, kui ta kolib. Aga kollase pileti reeglite viies punkt ütleb seda, et kui tema on kõik oma kohustused täitnud, siis pole kellelgi õigust teda alandada ja solvata ning vastasel juhul on õigus solvajat karistada. Selles punktis on soovi näha seksitöötajat inimesena. 

Pilet kehtestas kohustuse käia regulaarselt arsti juures. Ühest küljest on hea, et prostituudina töötavate naiste tervise järele valvati ja suguhaigustesse nakatumise korral saadeti nad ravile. Kuid mündi teine pool räägib looritatud viisil sellest, et suguhaiguste leviku eest vastutavad prostituudid, mitte nende kliendid.

Madli: Näitusel on suguhaiguste teemale pühendatud tuba, kus on välja toodud ühe arsti, dr L. Jouddelowitzi,  “suguosade haiguste tohtri Tallinnas”, tsitaat tripperi levikust. See ütleb selge sõnaga, et tripperi saab naise käest. Ilmselt ta teadis, et tripper levib inimeselt inimesele, aga seda, et arst võiks välja öelda, et tripperi võib mees naisele anda, annab samuti aimduse suhtumisest. Kuid üks seadusepunkt Tallinna 1872. aasta bordellimäärusest, näib olevat naiste kaitseks loodud. See ütles, et rasedust ei tohi proovida ise katkestada.

Made: 19. sajandi teise poole bordellimääruses on mõned reeglid, mis annavad seksitöötajale õigusi ja garantiisid selle kohta, milline peab olema ta elukoht, mis talle lubatud peab olema, milleks teda sundida ei tohi. Taas tundub positiivne, kuid märgiline on seadustiku keel. Juba selle pealkiri on “Seadused perenaisele, kes tüdrukuid peab”, prostituute nimetatakse läbivalt tüdrukuteks, keda peetakse, mitte naisteks või töötajateks. Tegevust ennast nimetatakse “tüdruku pruukimiseks”. Reeglites, mis tunduvad olevat loodud seksitöötajate kaitseks, on negatiivsed, tühistavad hoiakud väga nähtavad. 

“Kõlvatu Tallinna” näitusevaade. Foto: Meeli Küttim

Kollase pileti teema tekitab jällegi seose tänapäevaste seksitöö diskussioonidega. Leidub nii legaliseerimise ning selle kaudu seksitöötajate reeglite ja kontrollidele allutamise kui ka osalise või täieliku dekriminaliseerimise pooldajaid, põhjendusega aidata seksitööstusesse kaasatutel vabamalt valikuid langetada. Legaliseerimise vastu tuuakse argumenti, et see tekitab ühe seksiäri, mis on legaalne, aga teine – illegaalne – sellest ära ei kao, vaid muutub veel varjatumaks ja kolib põranda alla. Milline on ajalooline vaade?

Madli: 20. sajandi alguses oli illegaalset prostitutsiooni päris palju. Igasugused ajaleheteated räägivad salaurgastest, kus peeti kokaiini- ja prostitutsiooniäri, ja neid pandi kinni. Legaalset prostitutsiooni ja registreeritud töötajaid oli ka, aga ka väga räiget ekspluateerimist ja abitus seisundis inimeste kuritarvitamist, näiteks on teada 1932. aasta Rahvalehest lugu, kus ema võttis raha oma tumma tütre kaubitsemise eest. 

Made: Väga suuri küsimusi tekitavad alati seksi ostjate arusaamad, kui nad sellist teenust tarbivad. Ja inimeste suhtumised naistesse, kes seksi müüvad. Näiteks ühel päeval muuseumis olin täiesti pahviks löödud. Üks ajakirjanikust näitusekülastaja, kes tuli klippi tegema, jäi sada aastat tagasi prostituutidena tegutsenud inimesi kujutava fotoseina juurde pidama, ja ütles ülevoolavalt joviaalses stiilis, et “mõned on küll siin sellised, kellega mingil juhul ei tahaks voodilaudu naksutada”. Ta soovis panna ennast just selle saja aasta taguse mehe rolli, mitte prostituutide. Mind jäi kummitama see, et nagu praegu, ei olnud ka toona mitte keegi sunnitud neid teenused tellima, kasutama. “Pruukima”.

Näitusel öeldakse, et keskajal oli nunnakloostritel rahva hulgas halb kuulsus ja (nunna)klooster oli vahel käibel ka avaliku maja sünonüümina. Ka Müürivahel tänaval asunud linnale kuuluva lõbumaja nimi oli Punane Klooster. Palun selgitage kloostrite ja seksitöö seost. 

Madli: Seksuaalselt vabalt käituvaid naisi tembeldati keskajal ja varauusajal hooradeks ja neile sai osaks halvakspanu. Kui neiu oli enne abielu seksinud, siis teda peeti hooraks, ja see võis tähendada, et tal ei ole enam võimalik head kaasat leida. Üks väljapääs ühiskondlikust halvakspanust oli kloostrisse elama asumine – sõna otseses mõttes. Ja kloostritele hakati viltu vaatama.

Praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi kohal asus keskajal nunnaklooster ja nunnade surnuaed, ja sealt on leitud palju beebide skelette, ka kaheaastaste. Me ei oska praegu öelda, kas neid sünnitanud naised olid varem rasedaks jäänud või kloostris, aga sünnitamine oli sealse elu osa. 

Näitus käsitleb seksitööd 15. sajandist teise maailmasõjani. Mis põhjustel naised “vanasti” seksitööd tegema sattusid? Kuidas neisse on suhtutud?

Madli: Neid, kes eluga rahul olid, oli ilmselt rohkem keskajal, kus prostitutsioon ei olnud sellisel viisil häbimärgistatud kui pärast reformatsiooni. Enne leiti, et see on loomulik asi ja meestel ongi vajadused. Ma ei ole leidnud dokumente, mis näitaksid, et varakeskajal või keskajal oleks seksitööd tegevatesse naistesse eriliselt halvasti suhtutud. Muutust on näha reformatsiooniga, 16. sajandi jooksul hoiakud muutusid.

Made: Õnneliku prostituudi müüt on väga ohtlik, hoorastaatus oli häbimärk. Kui me räägime neist naistest seal (viitab seinal olevale pildikollektsioonile, kus on näha prostitutsiooni kaasatuid 1918. ja 1919. aastast. Seda kujutav foto on artikli päises.Toim), siis see oli sõjaaeg, esimene maailmasõda oli läbi saanud, algas Saksa okupatsioon ja seejärel vabadussõda. Kogu riigis oli elu selline, et valikuid ja võimalusi nappis. Ka toitu nappis, leiba ja võid anti normiga. Nii et põhjused olid arvatavasti eelkõige sotsiaalmajanduslikud.

Madli: Tahaks ikkagi keskajal ja 19.–20. sajandi vahel vahet teha. Keskajal on hullem olla nn hoorastaatuses kui töötava prostituudi staatuses, sest viimasel oli ikkagi olemas amet ja teatav roll ühiskonnas. Lihtsalt hoorad olid sunnitud vastu võtma kõige alama astme töid, näiteks koristustöid, neid häbimärgistati palju rohkem. Prostituut võis oma teenistusega paremini elada.

Made ja Madli: Ka prostituutide elulugudesse on suudetud palju onuheinolikkust sisse kirjutada. Palusime mõnel ajaloolasel meile arhiivimaterjale saata. Ühe naise kohta võis lugeda, et ilmselt oli see isa karmi käe puudumine, mis neiu prostitutsiooni lükkas. Teise neiu kohta oli kirjas ajaloolase kommentaar, mis ütles, et need ilmselt olid 1930ndate Ameerika sensuaalsed filmid, mis ta prostituutsiooni suunas ja ei lasknud ausaks naiseks jääda. Võibolla on see alateadlik püüd tolleaegset traagikat vähendada. Või oligi mehe arusaam selline? Sellistes märkustes paistavad uurijate internaliseeritud hoiakud selgelt silma.

Foto “Kõlvatu Tallinna” näitust saatvalt sekskursioonilt. Pildistas Meeli Küttim

Mis asetas naised hoora staatusesse? Näitusel on väljas n-ö hooranimekiri 17. sajandist. Mis põhjusel inimesed sinna sattusid? Kas seal olid ainult naised? Miks neid nimekirju koostati? 

Madli: Pärast reformatsiooni muutus elu palju kirikukesksemaks, käsud ja keelud tulid sealt. Nii tekkis vajadus kontrollida, kes elab reeglitekohaselt ja kes mitte, vajadus kirjeldada neid, kes oma kõlvatu eluga võisid kaasa tuua näiteks jumala karistuse. Nimekirju koostati, toetudes valdavalt pealekaebamistele – näiteks andis naaber teada, et siin elab selline naine või mees ja teeb selliseid asju, mispeale läks salk kohale kontrollima. On teada ka juhtumitest, kus õnnestus salga eest pageda. Sel puhul on nn hooranimekirjades, täpsema nimetusega “Lühike kokkuvõte hooradest anno 1660 13.–14. juunini” ja teine samasisuline 21.–22. maist 1666, kirjas, et salgal tuleb tagasi minna.

Made: Prostitutsioon oli hooramine, aga hooramärgi andsid ka igasugused muud abieluvälised seksuaalsuhted. Näiteks abieluväliselt lapse saamine oli täiesti sobimatu, mis tõi hoorastaatuse. Üks näitusel kirjeldatud juhtum näitab, et hooramiseks võidi pidada seksuaaleluga alustamist liiga ruttu pärast sünnitust ja enne kirikus käimist: selles võis süüdi jääda täiesti korralik kristlasest naine. Kuna sünnitamist peeti veidi räpaseks tegevuseks, siis pärast sünnitamist olid kuni kirikus käiguni naistel seksuaalsuhted keelatud. N-ö kohustuslik lapsevoodiaeg oli Euroopas regiooniti erinev, kuid enamasti pidi kirikusse nn purifikatsioonile minema kuu või kaks pärast sünnitust. Kõnekas on see, et dokumentidest ei selgu konkreetse puhul, kellega see naine “hooras”, seksuaalpartner võis olla tema enda seaduslik abikaasa. Aga naabrid täpselt kuulsid ja andsid teada, mitu korda on ta enne kirikus käimist hooranud. 

Madli: Näiteks teatati ka, et “Jaani seegikiriku surnumatja juures on üks teenijatüdruk,ta on rase, pidavat siiski käima katmata peaga.” Katmata peaga, st abiellumata ja ilmselgelt lapseootel ringi käimine tõi pahanduse ja hoorastaatuse kaela.

Made: Tähele tuleb panna ka seda, et kuigi naised ei “hooranud” üksi ja polnud nad ainsad, kes kiriku reeglitest kõrvale hoidsid, siis tähelepanu hooramise eest langes peaasjalikult naiste õlule. Näiteks teade “Üks hoor, Margret, on hooranud ühe rätsepaga, ta ei käi üldse kirikus, elab Henrich Michelsohni juures.” Mehe nimi oli nimetatud ainult siis, kui tema juures elas mitu vaba naist. Juba see “vaba naine” oli midagi väga kahtlast, sest naisel pidi alati olema eestkostja: ta sünnib kellegi tütreks, kasvab kellegi õena, saab kellegi abikaasaks, tolle surma puhul tema leseks. Kui ta läheb kellegi juurde tööle, siis on ta tema teenija. Lihtsalt vaba naine oli anomaalia.

Näituse lisana avaldatud ajaloolisi lugusid koondavast ajalehest saab teada, et Tallinnas tegutsesid ka 1920.–1930. aastatel meessoost prostituudid. Milline oli nende sotsiaalmajanduslik profiil ja kuidas nemad seksi müüma sattusid?

Madli: Me oleme seda päris palju arutanud. 1931. aasta Uue Kosjalehe artikkel “Avalikud mehed Pariis öölokaalides Müüdavad mehed, kellele tavatsetakse anda kollane pass” räägib päris palju Pariisi meestest, aga sealt ei tule otse välja, et nad seksuaalteenuseid pakuks, pigem räägitakse tantsimisest ja saatmisest, nn eskorditeenusest. Meile teada oleva info järgi olid Eestis elavad seksitööd pakkuvad mehed oma teenused valdavalt suunanud teistele meestele, aga infot selle kohta on väga vähe.

“Kõlvatu Tallinna” näitusevaade. Fotol on Ned de Baggo tehtud fotoseeria. Foto: Meeli Küttim

Kuidas te “Kõlvatu Tallinna näituse koostamiseni jõudsite? 

Made: Janunesime mõlemad selle järele, et linnaelumuuseumis räägiks mõni näitus ühiskonna tundlikel teemadel. Meile mõlemale on soorollide teema oluline ja see, kuidas ajaloos on sugudesse suhtutud. Minu jaoks hakkas asi rulluma Ned de Baggost, baltisaksa päritolu Eesti fotograafist, kes peamiselt tegi pornograafilisi fotosid. Ma kuulsin, et ta on väga värvikas kuju, tegi pornopilte ja suutis neid politsei eest peita. Lugu esitati kui seiklust ja selle peategelast kavala ja väga rikka mesikeelena. Kui põnevuse element kõrvale jätta, siis loo teine pool on see, et Ned de Baggo tõi koolitüdrukud oma stuudiosse, maksis neile šokolaadis või likööris, saatis pildid Euroopa vabrikantidele ja rikastus sellega. Nii et tema lugu saab rääkida mitut moodi ja sealt see hargnema hakkas.

Madli: Mina tulin linnaelumuuseumisse tööle otse pärast ülikooli ja mu magistritöö rääkis vägivaldsest seksist ajaloos. Muuseumi jaoks töötades uurimus laienes ja kitsenes, arutasime pikalt, milliseid teemasid juurde tuua ja millised välja jätta, milliseid ajastuid katta. Näitus räägib ka suguhaigustest ja kondoomi ajaloost ning erinevate ajastute elust-olust laiemalt – materjali oli meil palju ja näitusele jõudis ehk vaid kuuendik.

Näituse raames saab osa võtta käeliste tegevustega õpitubadest. Mida neis tehakse?

Made: Inimesed saavad proovida minu enda tehtud lambasoolekondoome, neid puust dildodele tõmmata ja mõelda, kuidas see kõik võis “päris elus” 16.–17. sajandil toimida. See on hea võimalus rääkida, kuidas soolekondoome kasutati – näiteks hõredamaks kulunud kondoome soovitati mitu üksteise otsa tõmmata, neid ka lapiti ja parandati kondiliimiga. Muide, ka tänapäeval toodab tuntud kondoomitootja Trojan lambasoolest kondoome lateksiallergiaga inimestele. Need ei taga kaitset suguhaiguste eest, aga rasestumise eest küll. Trojani veebipoe hinnangud on väga sarnased saja aasta taguste väga positiivsete hinnangutega.

“Kõlvatu Tallinna” näitusevaade, pildil on kuivanud lambasoolekondoomid. Foto: Meeli Küttim

Muuseum on haridusliku eesmärgiga koht. Kas teie näitus sobib alaealistele?

Made: Oleme tekstides märkinud, et alaealistel on vajalik täiskasvanud saatja, sest osa materjale on graafilised (otseseid pornograafilisi pilte on üks fotoseeria. Toim). Aga kindlasti annab näitus hea võimaluse avatult noortega seksist ja pornograafiast rääkida. Näitusel on käinud perekondi teismeliste lastega, kes on palunud ka tuuri. Noortega näituse külastamine on tundlik, aga kui keegi tunneb, et ta ei oska noortega neist teemadest rääkida, siis mina selleks siin olengi. Lastele ja noortele saab ju infot eakohaselt edasi anda. 

Kuidas on näitus vastu võetud? Mis teid retseptsiooni juures on üllatanud?

Madli: Tore on olnud näha, et meie majja tulevad inimesed väga sihilikult just “Kõlvatut Tallinnat” vaatama. Seksiteema on mõnevõrra tabuteema ja me esiti mõtlesime, kas prostitutsiooniteemaline näitus võib kaasa tuua pahameelt, aga asjatult. Korraldame vanalinnas ka näituse teemadega seonduvaid ekskursioone – sekskursioone –, kuhu paljud tulevadki meelestatusega, et seksiteemasse või prostitutsiooni peaks tingimata kuidagi humoorikalt suhtuma. Aga nad saavad kiiresti aru, et me ei käsitle neid teemasid läbinisti meelelahutuse võtmes ega räägi hoorade lõbusast elust. Külalisteraamatusse kirjutatakse päris palju, et näitus oli mõtlemapanev. See rõõmustab väga. 

9
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mai. Nõuame paremat riiki

Ukraina naised töötavad üle Eesti politsei- ja piirivalveametis Ukraina põgenike abilistena. Ukraina naised töötavad suurte poekettide köökides ja kaubapaigutajatena. Ukraina…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.