Feministide vaated seksitööle
Feminismi teemade arutelusid iseloomustab eri häälte ja arutluskäikude paljusus. Tihtipeale on esil privilegeeritud naiste hääl, mis kujundab arusaamu ja poliitikat, jättes välja kogemused, mis neid ei puuduta. Seksitöö arutelude kohta võib sama öelda: erinevaid feminismi suundi esindavad väited ja seisukohad olenevad positsioonidest, kust neid esitatakse ning sellest, kelle häält esile tõstetakse. Karoliine Pärlin uurib feministliku debati liberaalseid, radikaalseid ja intersektsionaalseid arutelukäike ja mõtiskleb, kuidas need võimendavad või vaigistavad eri hääli laiemas seksitööarutelus.
Seksitöö arutelu mõjutavad peale seksi müügiga tegelevate inimeste õiguste ka arusaamad kriminaliseerimispoliitikast ja sellest, millist rolli mängib seksitöö patriarhaalses ühiskonnas. Küsimus on sügavalt feministlik, kuna enamik seksitöötajaid on naised ja enamik seksiteenuste tarbijaid on mehed, luues selliselt võimudünaamika, mille tagajärjeks võib tihti olla vägivald. Teiselt poolt on teema seotud naiste seksuaalsuse väljendamise võimalustega ja selle kontrollimisega. See artikkel annab ülevaate feministliku debati väidetest ja seisukohtadest, keskendudes liberaal-, radikaal- ja intersektsionaalsetele feministlikele positsioonidele. Olgugi et argumente esitatakse sageli vastandudes, on tegu nüansirikka aruteluga ning ka feminismi kategooriate sees olevad vaated on mitmetahulised.
Mitmesugused feministide vaated annavad hea ülevaate, kuidas ühiskondlikud struktuurid naiste valikuid vormivad, kuid arvesse tuleb võtta ka seda, et naiste emantsipatsioonile seavad piirid konkreetsed poliitilised süsteemid.
Foto: Sagelin Reagan / Flickr CC
Liberaalsed vaated seksitööle
Feministlikku vaadet, mis rõhutab indiviidi valikut seksuaalteenuseid müüa, kategoriseeritakse liberaalfeminismi alla ning lühidalt kokkuvõttes väljendab see seisukohta, et seksitöö on samavõrd õigustatud valik kui mistahes muu töö, mis nõuab füüsilist panust – näiteks kassapidajaks olemine. Kuna seksitöö käigus pakutakse teenuseid, mida inimesed on valmis müüma ja ostma, võetakse seda kui tavalist turuosa, mida tuleks reguleerida, et seda tööd tegevaid inimesi kaitsta: kehtestada miinimumpalk, kindlad töötunnid, vanemapuhkus ja tervisekaitse-eeskirjad. Seksitöö kriminaliseerimise vastukaaluks pakuvad liberaalsete vaadete pooldajad selle dekriminaliseerimist, kuna niimoodi saab töötingimusi seaduste kaudu õgvendada ja töötada selle nimel, et vägivalla korral juhtunust politseile teatataks, samas kui kriminaliseerimine viib kaitsetuseni.
Liberaalse feminismi seisukohti kritiseeritakse just otsustusvabaduse väite pärast. Sotsiaalse õigluse filosoof Martha Nussbaum on pakkunud, et enamik naisi langetab selle valiku, kuna neil pole tööturul paremaid võimalusi. Võttes arvesse fakti, et enamik seksitöötajaid on vaesed naised, pakub Nussbaum lahenduseks, et parandada tuleb üleüldist ebavõrdsust tööturul haridusreformide, uute oskuste õpetamise ja naistele töökohtade loomise kaudu, selle asemel, et seksitööd kui üht võimalust ära kaotada. Reformi efektiivsus on aga küsitav. Interektsionaalse feministi ja kirjaniku bell hooks’i väitel keskendub reformimine ainult tööturul meestega võrdsete võimaluste saavutamisele, ignoreerides feminismi radikaalseid aluseid, mille eesmärk on kujundada kehtiv sookord ümber fundamentaalselt seksismivastasel viisil.
Peale selle kujutatakse reformiga meeste „nõudlust” seksitöö järele loomulikuna, nagu ka seda, et selline turg saab eksisteerida ainult tänu praegustele sugudevahelistele suhetele ning reformiga ei vaidlustata võimustruktuuri tasakaalutust. Seksitööstus on pikka aega toetunud narratiivile mehe ihast, mille päritolu ja naise rolli selle rahuldajana ei ole kahtluse alla seatud. Kuna nõudlus ja pakkumine on tugevalt soolistatud, mõjutab naise vaba tahet patriarhaalne maailmakord. Seega vaidlustavad radikaalfeministid liberaalfeministide potentsiaali naisi emantsipeerida.
Foto: Algis Adam / Flickr CC
Radikaalne vastuseis prostitutsiooniturule ja intersektsionaalne kriitika
Radikaalfeministideks liigitatav koolkond usub, et naistel ei ole üldse mingit valikuvabadust seksi müümise otsust tehes, kuna patriarhaat sunnib naisi sellesse tööstusesse ning oma osa selles on ka klassi- ja rassismisüsteemidel. Ameerika feministliku õigusteadlase Catharine A. MacKinnoni uurimuste kohaselt on seksi müüvate inimeste seas ebaproportsionaalselt palju noori, vaeseid ja rassistatud inimesi, mis muudab nad klientide vägivalla suhtes haavatavaks. Ta kirjeldab ka lugematuid riske ja tööspetsiifilist ahistamist, nagu surve sutenööridelt, politseihaarangud ja seksuaaltervise probleemid, ning väidab, et riigipoolne järelevalve või seksitöötajate ametiühingud ei ole piisavad, et neid rohkeid probleeme lahendada.
Radikaalfeministide ülevaade selles tööstuses osalemisest tulenevast kahjust ja vägivallast on liberaalfeministide omast pessimistlikum. Nende sõnul peitub põhjus, miks ebaproportsionaalselt palju naisi satub seksuaalteenuseid müüma, peale klassistruktuuri ka ebavõrdsetes soosuhetes ja naiste rõhumises, mida seksitööstus kui majandusharu tugevdab. Isegi kui seksitööl on potentsiaali naisi majanduslikult vabastada, näevad radikaalfeministid seda olemuslikult objektistavana ja sugudevahelise võimu ebavõrdsuse suurendajana, mis on selliselt kahjulik kõigile naistele.
Intersektsionaalse feminismi pooldajad toonitavad, et tähtis on analüüsida naiste kogemust ka teiste ristuvate tunnustega nagu rass, klass, puue/lisavajadus ja seksuaalne orientatsioon, mitte vaadata neid kategooriaid eraldi. Nende vaadete kohaselt ei ole patriarhaat ainuke naiste elusid mõjutav võimuallikas, vaid olukorra kujunemises võivad korraga rolli mängida ka valgete ülemvõim ja hetero- ja cis-seksism.
Seksitöötaja-kliendi suhe on tihtipeale mõjutatud ühiskonnas kehtivatest võimudünaamikatest: näiteks USA-s on seksitöötajate kliendid enamasti valged mehed ning seksitöötajate seas ebaproportsionaalselt palju rassistatud naisi. Ida-Euroopa kontekstis võivad samad võimudünaamikad välja paista rahvusvähemustesse kuuluvate naiste puhul, näiteks on Eestis enamik seksitöötajaid eesti keelt mittekõnelevad ning madalama sissetulekuga naised. Seega leiavad intersektsionaalsed feministid, et arutelu ei peaks keskenduma ainult sellele, kuidas seadustega seksitööd reguleerida – legaliseerides või dekriminaliseerides –, vaid tegeleda tuleb ka ebavõrdsust loovate võimustruktuuridega, mis seksitööstust mõjutavad.
Osa radikaalfeministe leiavad, et kõige tõhusam viis patriarhaalset korda muuta on kriminaliseerida seksi ost ja dekriminaliseerida seksi müük. Samas Rootsis – kus selline korraldus kehtib – teatasid seksitöötajad, et nad peavad varasemast rohkem tegelema vägivaldsete ja ebameeldivate klientidega, sest just sellised inimesed on jätkanud teenuse tarvitamist ka siis, kui see on illegaalne.
Foto: Rusty Sunderland / Flickr CC
Radikaalsete ja intersektsionaalsete feministide vaated annavad küll ülevaate, kuidas ühiskondlikud struktuurid naiste valikuid vormivad, kuid naiste emantsipatsioonile seavad piirid konkreetsed poliitilised süsteemid.
Seksitöö debatis tuuakse esile eri gruppide kogemust
Debatt seksitöö ümber on kohati vastukäiv, sest nii radikaal- kui ka liberaalfeministid rõhuvad oma argumentatsioonis eri taustaga seksitöötajate häältele. Feministid, kes toetavad naiste õigust valida töötamine seksitööstuses, viitavad nende seksitöötajate kogemustele, kes määratlevad oma kogemust ise ja aktiivselt. Seksuaalsust ja seksitööd uuriv sotsioloog Jacqueline Comte on kogunud empiirilisi andmeid, millele toetudes lükkab ta ümber radikaalfeministide väited seksitöö ühemõtteliselt vägivaldse olemuse kohta. Ta lähtub oma töös hulgast uurimusest, mis käsitlevad just võimestatud seksitöötajaid, vaidlustades negatiivset vaadet seksitööle ja kujutades seda nauditavana. Comte märgib siiski ka seda, et näited neis uuringutes ei esinda kõiki: seksitööstuse kõige tõrjutumatele gruppidele on keeruline ligi pääseda, samuti takistavad uurimistööd eetilised küsimused.
Tõrjutumad seksitöötajad võtavad oma tööst rääkides ja informatsiooni jagades ka suuremaid riske, mistõttu pole ühiskonna äärealadele surutud naiste lood liberaalse feminismi aruteludes esindatud. Kõige selgemalt tuleb see esile siis, kui räägitakse seksitöö vähem vägivaldsetest kontekstidest – näiteks veebipõhisest seksitööst – ja lähtutakse sealjuures sekspositiivsest vaatenurgast. Sekspositiivsuse liikumine näitab sedasorti seksitööd valguses, mis illustreerib seksitöö ja seksuaalsuse väljendamise võimestavat potentsiaali kui ühiskonna heaolu allikat ja võimalust lõpetada naiste seksuaalsuse häbistamine. Niimoodi tekib võimalus esitada seksuaalteenuste müüki kui õigustatud või isegi soodustatud valikut, vastandudes allasurumise ja sunni narratiividele.
Et vaidlustada tõrjutud naiste ühetaolist ohvrirolli, toob Comte näiteid Indiast, kus seksuaalteenuste müük võib pakkuda autonoomiat, võimalust pääseda abikaasade ja isade ülemvõimust. Samuti rõhutavad kväärifeministid, et narratiiv, mis keskendub ainult meeste ülemvõimule ja naiste allasurumisele on heteronormatiivne ning peidab selliseid norme õõnestavate soo- ja seksuaalidentiteetide eksistentsi. Mitmekesise taustaga seksitöötajate positiivsed kogemused tingimustes, mis on ideaalist kaugel, annavad väärtuslikku infot. See teave aitab edendada reaalsuses elavate ja töötavate paiksooliste ja transsooliste naiste ja teiste huvisid. Häbinarratiivi muutmisel võib olla positiivne mõju neile, kes on pidanud langetama valiku seksitööd teha, kuigi parema meelega seda ei teeks.
Kuigi seksitöötajate kogemusi ja agentsust tuleb arvestada, siis ühemõtteliselt positiivsed või negatiivsed narratiivid seksitöötajate huvisid kaitsta ei aita – esimene ei peegelda kõikide kogemust ja teisega kaasneb risk tegutsevaid seksitöötajaid veelgi stigmatiseerida.
Radikaalfeministid esitavad oma seisukohti, rääkides naistest, kes on minevikus olnud seksitöösusesse kaasatud, ning nende analüüs keskendub sunnitud prostitutsiooni ohvritele. Samuti rõhutavad nad, et naised, kes on seksitööstuse valinud vabatahtlikult, on siiski olnud sunnitud seda tegema patriarhaalsete struktuuride tõttu. Väidete keskmes on seksitöö vägivaldsed tingimused ja eesmärk seksitööstuse kaotamine. Õigusteadlane Katie Beran viitab organisatsiooni WHISPER (Women Hurt in Systems of Prostitution Engaged in Revolt ehk Prostitutsioonisüsteemides kannatada saanud naised vastuhakul) uurimustöös välja toodud infole, et enamik endiseid prostituute on inimesed, kelle kallal on lapseeas kasutatud seksuaalvägivalda, mis muudab nad seksuaalse ekspluateerimise suhtes haavatavamaks. Rõhutakse ka pigem prostitutsioonile, mis on osa kriminaalsest inimkaubandusest ning kasutatakse legitiimsele valitud tööle viitava seksitöö asemel terminit prostitueeritud naine, mis vihjab sunnile. Seega ei hõlma liberaalfeministide vaba valiku argumentatsioon suurt osa seksitöötajate kogemustest.
Beran on teinud katse tuua radikaal- ja liberaalfeministide argumendid kokku. Ta võtab arvesse inimkaubanduse ohvrite positsiooni, nende sotsiaalset tausta ja süsteemide ebavõrdsust ega püüa kõnelda kõikide seksitööstuses osalejate eest. Kuigi seksitöötajate kogemusi ja agentsust tuleb arvestada, siis ühemõtteliselt positiivsed või negatiivsed narratiivid seksitöötajate huvisid kaitsta ei aita – esimene ei peegelda kõikide kogemust ja teisega kaasneb risk tegutsevaid seksitöötajaid veelgi stigmatiseerida.
Seksitöö, naistevastane vägivald ja kapitalistlik turg
Seksi müügi aruteludele avaldab suurt mõju arusaam vabast turust. Vägivald on seksuaalteenuste turul laialt levinud, küll aga ei ole võitlus selle vastu sama häälekas ja institutsionaliseeritud kui naistevastase vägivalla liikumine, milles seksitöötajate hääl kuigi tihti esindatud ei ole. Feministliku liikumise sees nimelt pole konsensust, kas seksuaalteenuste müük on oma olemuselt naistevastane vägivald või mitte. Juba vastandlikud terminid kannavad edasi erinevaid vaateid, rääkides kas agentsest seksitööst või kahjulikust prostitutsioonist. Üks põhjustest, miks vägivald seksitööstuses ei ole etableerunud uurimisvaldkond, võib peituda seksitööstuse põimumises kapitalistliku turuga.
Turumehhanismide kaudu on jõudnud avalikku teadvusesse arusaam, et nõudlus seksi järele on midagi, mida tuleb austada. Seksuaalsuse uurija Elisa Glick kirjeldab, kuidas 60ndate aastate seksuaalvabaduse liikumine kapitalismi süsteemidega segunes. Kvääride ja feministlike aktivistide algatatud liikumine, mis loodi poliitilise vastupanuna moraliseerivale käsitlusele ja eesmärgiga teha nähtavaks ja vabastada seksuaalsuse neid aspekte, mida peeti transgressiivseteks, muutus peagi kommertsialiseerituks. Selle protsessi eestvedajate hulka kuulusid mitmed silmapaistvad ettevõtjad, näiteks Playboy asutaja Hugh Hefner, kes tahtsid seksi müüa peavooluturul.
Feministliku liikumise sees nimelt pole konsensust, kas seksuaalteenuste müük on oma olemuselt naistevastane vägivald või mitte. Juba vastandlikud terminid kannavad edasi erinevaid vaateid, rääkides kas agentsest seksitööst või kahjulikust prostitutsioonist.
Kuna seksist on saanud toode, mida müüvad peamiselt naised ja tarbivad mehed, ei ole sooliselt ebavõrdse maailma peavoolus kinnistunud arusaam ebavõrdsuse kahjudest ja nende kõrvaldamisest. Turumajandus taolisi dünaamikaid arvesse ei võta, vaid näeb kahe konsensuslikult osaleva täiskasvanu vahelisi tehinguid neutraalsete ja õigustatutena. Pole kahtlust, et turg on toetanud seksuaalse mitmekesisuse suuremat nähtavust ning aidanud naise ja kvääre võimestada. See-eest on peavoolu nähtavuse saavutanud vaid teatud privilegeeritud grupid, institutsionaalne misogüünia, homo- ja transfoobia on endiselt normaliseeritud. Seega on kahe leeri – nende, kes näevad seksitööd üksnes vägivallana, ja nende, kes näevad selles võimalust emantsipatsiooniks – vahel olulisi nüansse: ühelt poolt soov kaitsta haavatavaid naisi ja teisi ühiskonnagruppe, mis teiselt poolt aga tekitab ohu hakata normist erinevaid seksuaalsuse väljendusi kontrollima.
Kust pärinevad meie teadmised naistevastasest vägivallast ja seksitööst?
Seksitöö arutelus tuleb küsida, kuidas me oleme jõudnud teadmisteni vägivallast või seksitööst ehk teisiti öelduna: tuleb uurida, kuidas on meie teadmised vägivallast kujunenud ehk võtta arvesse epistemoloogiat. Epistemoloogiliselt iseloomustavad mõlemat – nii liberaal- kui ka radikaalfeministide – arutelu kaks algideed – võitlus meestekeskse maailmapildi vastu ning soov heita kõrvale Lääne perspektiiv. Poliitikafilosoofid Nancy Frazer ja Kimberly Hutchings kirjeldavad, kuidas liberaalsed arusaamad naistevastasest vägivallast põhinevad meeste definitsioonidel üksikust episoodilisest vägivallast, pööramata tähelepanu institutsionaliseeritud vägivallale, mis paljude inimeste elusid mõjutab. Õigussüsteem on üles ehitatud maskuliinseks peetud väärtustele, nagu objektiivsus ja ratsionaalsus, ning seda toetab soolistatud keel.
Näiteks oodatakse kohtus vägivalla ohvrilt järjepidevat ja korrektset tunnistust, arvestamata, et trauma võib ohvri mälu ja detailide meenutamise võimekust mõjutanud olla. Meestekesksele lähenemisele väljakutse esitamiseks rõhutab Sandra Harding feministliku epistemoloogia vajadust keskenduda kogemusele, mitte individualistlikule ratsionaalsusele, millest (sotsiaal)teaduses sageli ikka veel lähtutakse. Naiste õiguste eest kõnelejad on määratlenud vägivalla mõiste individuaalsest füüsilisest rünnakust ümber struktuurseks võimuks, mis sotsiaalseid norme ja institutsioone mõjutab.
Seksitöö olemusest aru saamist on suuresti kujundanud seksitöötajate enda kogemused ja arutelu selle ümber on liikunud seksuaalmoraali juurest naiste turvalisuse suunas. Kuid ka siis, kui feministlik epistemoloogia jõuab peavooluarutellu, on oht muutuda kaasosaliseks vägivalda soosivates institutsioonides, näiteks vangla-tööstuslikus kompleksis. Õigusteadlane Vanessa Munro on analüüsinud, kuidas neoliberaalsed riigid rakendavad reaktiivselt seksuaalvägivalla vastu võideldes üha karmimaid kontrollimehhanisme ja kriminaliseerimist, ilma et tegeletaks vägivalla patriarhaalsete algetega ja ennetamisega. Lisaks toetavad karmimad karistused abitu ja passiivse naisohvri kuvandi loomist, taastootes soostereotüüpe naisest, keda riik peab kaitsma. Feministlikud hääled peavad seega olema ettevaatlikud, et mitte neid probleeme süvendada.
Lõpetuseks
Seksitöö aruteludes joonistuvad välja feminismi eri koolkonnad. Liberaalfeministid tahavad parandada naiste olukorda riiklike institutsioonide kaudu, dekriminaliseerides seksitöö ja muutes selle turgu reguleerides turvalisemaks. Radikaalfeministid seevastu ei usu, et riiklikud institutsioonid on võimelised naiste kogetud vägivallale lõppu tegema ja seisavad seetõttu patriarhaalse ühiskonna alustalade lammutamise eest, sest ainult see lõpetaks prostitutsiooni nõudluse. Kuigi arutelu on polariseeritud, on kuulda hääli, mis püüavad osapooli kokku tuua ja naistele tehtavat kahju leevendada – teadvustades patriarhaati kui seksitööstuse eksisteerimise algpõhjust, ent otsides samal ajal viise, mis seksitöötajaid kaitseksid. Liberaal- ja radikaalfeministide häältele lisanduvad intersektsionaalsete feministide väited, kes vaatavad patriarhaadist kaugemale ning argumenteerivad, et erinevad võimusüsteemid mõjutavad naisi eri kontekstides erinevalt, kuid neid tuleks siiski vaadelda koos.
Seksi müügist rääkides on seega oluline tugineda mitmesuguse taustaga inimeste kogemustele, et välja ei jääks nende hääled, kes kannatavad korraga mitme võimusüsteemi rõhumise all.
Allikad
Beran, Katie. 2012. “Revisiting the Prostitution Debate: Uniting Liberal and Radical Feminism in Pursuit of Policy Reform”, Law and Inequality: A Journal of Theory and Practice, 30(1): 19-56.
Comte, Jacqueline. 2014. “Decriminalisation of Sex Work: Feminist Discourses in Light of Research”, Sexuality & Culture, (18): 196-217.
hooks, bell. 2015. Feminism Is for Everybody: Passionate Politics. New York.
MacKinnon, Catherine. 2011. “Trafficking, Prostitution, and Inequality”, Harvard Civil Rights-Civil Liberties Law Review, 46(2): 271-309.
Nussbaum, Martha C. 1998. “Whether from Reason or Prejudice: Taking Money for Bodily Services”, Journal of Legal Studies, 27(2): 693-724.
Munro, Vanessa. (2013) ‘Violence Against Women, ‘Victimhood’ and the (Neo)Liberal State’ in ed. Davies, M. The Ashgate Research Companion to Feminist Legal Theory, Taylor & Francis Group.
Frazer, Nancy & Hutchings, Kimberly. (2020) ‘The feminist politics of naming violence’, Feminist Theory, 21(2), pp. 199–216.
Glick, Elisa. (2000) ‘Sex Positive: Feminism, Queer Theory, and the Politics of Transgression’, Feminist Review, 64, pp. 19-45.
Harding, S. G. (1991) ‘What is Feminist Epistemology?’ in Whose Science? Whose Knowledge?: Thinking from Women’s Lives. Milton Keynes: Open University Press.
Easteal, P., Bartels, L., & Bradford, S. ‘Language, Gender and ‘reality’: Violence Against Women’, International Journal of Law, Crime and Justice, 40(4), pp. 324–337.
