Naistepäev pole allahindlusvautšer, selle mõte on solidaarsus

Rahvusvaheline naistepäev sai alguse üle saja aasta tagasi solidaarsusliikumisena võitluses võrdse palga, õiglase tööaja ja hääleõiguse eest. Tähtpäeva fookus on praeguseks muutunud:  mõne meelest on see kaotanud relevantsuse, kuna (ühiskonnas nähtavamate) naiste positsioon on nende arvates piisavalt palju paranenud, teiselt poolt on sellest kujunenud justkui naisi infantiliseeriv traditsioon oma kommikarpide ja lillekimpudega. Ja muidugi on neid, kes lihtsalt naudivad seda tähelepanu, mida naistepäev neile või nende lähedastele pakub – kellele siis ei meeldiks saada kontoris kohmakalt üles rivistatud, et võtta vastu longus tulbiõis? Feministeeriumis soovime naistepäeval keskenduda sellele, kuidas tõrjutud rühmade – naiste ja kõigi teiste –  olukord mõjutab kõiki ühiskonnaliikmeid – ka sind, keskealine heteroseksuaalne mees (loodame, et vahel käid meie lehel).

Kaart aastast 1964. Kunstnik: Asta Vender

Transfoobia kahjustab paiksoolisi naisi …

Hästi on teada, et transsoolised naised on üks enim ohvristatud rühmi, kannatades nii vägivalla kui ka diskrimineerimise all. Naistepäeval väärib rõhutamist aga ka see, kuidas transfoobia paiksoolisi inimesi, eriti paiksoolisi naisi kahjustab. Transsooliste inimeste suhtes toime pandud vägivald suurendab ühiskonna üldist vägivallafooni, aga teatatud on ka ekslikult transsoolisteks peetud paiksooliste inimeste ründamise ja isegi tapmise juhtumitest.

Eraldi teema on spordireeglid, mille eesmärk on transsooliste naiste tuvastamine. Need loovad vaenuliku keskkonna kõigile naissoost atleetidele, sundides neid intiimsfääri privaatsust rikkuvatele testidele, nagu näiteks suguelundite läbivaatus, mille tulemusel võidakse nn standardist erinevate kehade ja hormoonitasemetega naistel võistlustel osalemine ära keelata.

Postkaart aastast 1979. Kunstnik M. Rüütelmaa

… ja homofoobia heteroseksuaalseid inimesi

Alates HIV epideemia algusest on seda immuunpuudulikkuse viirust esitletud kui homoseksuaalsete meeste haigust. Eestis oli kuni 2024. aasta märtsini teiste meestega seksuaalsuhetes olnud meestel keelatud verd loovutada vananenud ja ebatäpse eelduse tõttu, et HIV ja muud seksuaalsel teel levivad haigused on selles rühmas tõenäolisemad kui teistes, kuigi umbes pool HIV-diagnoosiga inimestest Eestis on naised ja vaid umbes 5% uutest HIV nakatumise juhtudest pärinevad meestevahelistest seksuaalsuhetest. HI-viirust homoseksuaalsusega siduv eelarvamus ei ole mitte ainult tarbetult vähendanud võimalikke vereannetusi, vaid on heidutanud ka heteroseksuaalseid mehi end HIV suhtes testimast ja oma HIV-staatusest rääkimast, kartes “homoks” tembeldatuks saada, seades nii ohtu oma seksuaalpartnerid. Igal juhul on praegu näha heteroseksuaalsete naiste ja meeste HIV-ga nakatumiste üleilmset suurenemist.

Homofoobia ja heteronormatiivsuse arvele võib kirjutada ka meeste vaimse tervise probleemide juured. Heteroseksuaalsed mehed kogevad suuremat negatiivset enesehinnangut ja omaksvõetud häbitunnet ning see on seotud homofoobiaga. Ühiskonnas kehtivad normid mehelikkuse kohta ei lase heteroseksuaalsetel meestel oma emotsioone väljendada ega aktsepteerida, et nemadki on haavatavad nagu kõik teised ning mure korral lõpuks abi otsida. Kuna iseenda murede eiramine on otsetee empaatiadefitsiiti, mõjutavad need hoiakud suhteid lähedaste, kolleegide ja alluvatega, luues ebatervislikke suhtedünaamikaid ja ignoreerides ümbritsevate inimeste probleeme.

1989. aasta naistepäevakaart

Homofoobia ja transfoobia loovad vaenuliku keskkonna mistahes seksuaalse orientatsiooni või sooga inimestele, kui nad normaliseeritud soonormidest kuidagigi kõrvale kalduvad. Keskkonnas, kus teismelisi survestatakse leidma kiiresti vastassoost pruuti või peigmeest, sest nii on kombeks ja perepidudel selle kohta ju ikka küsitakse, astutakse suurema tõenäosusega läbimõtlemata ja ohtlikesse seksuaalsuhetesse ning levinumad on ka teismeliste rasedused ja seksuaalsel teel levivad infektsioonid. Keskkond, kus heteronormatiivsusest irduvaid seksuaalsuse väljendusi taunitakse, suurendab häbitunnet ning tugevdab ebatervet suhtumist omaenda seksuaalsusesse. Loomulikult ei saa sellises keskkonnas tekkida ka mistahes lähedasi suhteid samast soost inimeste vahel, sest pea kohal ripub homosüüdistuse oht.  

Sa võidad võrdsusest isegi siis, kui sind (lähiajal) ebavõrdselt koheldud ei ole

Soolise ebavõrdsuse juur peitub eelarvamustes, nende olemasolu eiramises ning nende süsteemsuses ja põimituses meie igapäevaellu, sh institutsionaalsel tasandil. Eelarvamused mingite konkreetsete gruppide osas õitsevad suures osas seetõttu, et mõne grupi pidamine mõnest teisest vähemaks on ühiskonnas aktsepteeritud. See aga kinnistab mõtet, et võrdsed õigused ja võrdne väärikus on tingimuslikud. Tingimuslikud mitte indiviidi kavatsuste, tegude või mõju suhtes, vaid isiku kaasasündinud või talle omistatud joonte põhjal. Seni, kuni selline eelarvamustel põhinev süsteem jääb vaidlustamata, on igaüks potentsiaalne diskrimineerimise märklauaks, sest sihtmärgiks saamiseks piisab “meie” ja “nende” vahelise eraldusjoone nihkumisest, kuigi selline joon peaks üleüldse kaduma.

Ühiskonnas, kus elanikkonna erinevad grupid on omavahel tihedalt lõimunud, võivad otsustusprotsessid kokkuvõttes lihtsustuda. Mitmekesisema taustaga otsustuskogude tulemused on paremad ja neis toimunud aruteludeks kuluv aeg on läinud rohkem asja ette, sest ühendab mitmesuguste taustadega inimeste ekspertiisi ja vaateid. Näiteks sõlmitakse rahukõnelustel, kus osalevad nii naised kui ka vähemusgruppide esindajad, rohkem kokkuleppeid. Sellised kokkulepped on sageli ka jätkusuutlikumad, kuna ei teeni üksnes üht kitsast huvigruppi, vaid neil on laiem heakskiit ja toetajaskond. Riikides, kus sooline võrdsus on norm, on täheldatud ka meeste eluea pikenemist ja elukvaliteedi paranemist.

Tavatult andronüünselt kujutatud naistepäevatervitus. Ei, me pole nõukogude kommunistliku partei pooldajad. Kaart aastast 1969, kunstnik Ene Pikk

Reaalsuse loob igaühe isiklik kogemus

Päriselt arvestav ühiskond, kus kõik saavad ühiskonnaelus võrdselt osaleda, panustada ja selle hüvesid kasutada, ei teki iseenesest ning tegeleda tuleb kõikide rühmade ees seisvate spetsiifiliste tõketega. Lihtsalt ühetaoliste võimaluste andmine kõigile ei aita neid, kes peavad rinda pistma mitmekordse diskrimineerimisega, st inimesi, kes on intersektsionaalselt haavatavamas olukorras. Kui me tõkete eemaldamisega ei tegele, jõuavad eelisseisus olevad inimesed edasi, samal ajal kui teised peavad justkui klaasseina taga pealt vaatama, kuidas uksed neile endiselt suletuks jäävad.

Intersektsionaalne lähenemine ei aita tasandada ainult valitud vähemusgruppide kattuvaid tõrjutusseisundeid. Kõigil on oma unikaalsed diskrimineerimise ja rõhumise kogemused, mis võivad eri kontekstides rolli mängida. Me peamegi arvestama kõikide inimeste ja aspektidega, mis võivad ühiskonnagruppide marginaliseerimisse panustada – sugu, etniline taust, sotsiaalmajanduslik positsioon, seksuaalne orientatsioon, lisavajadus jne. See nõuab meilt kõigilt aga ka teadlikkust omaenda positsioonist ning samuti nende häälte kuulamist, kelle lood ei ole kas meie enda või ühiskonna enamuse argielu osa.

Niisiis kutsume sind, hea Feministeeriumi lugeja, naistepäeval suunama oma tähelepanu mitte ainult selliste inimeste võitlustele ja saavutustele, kelle kogemustega sa suudad samastuda, vaid ka neile naistele või teistele gruppidele, kelle kogemus võib sulle kaugeks jääda. Rahvusvahelise naistepäeva idee ja eetose algupära on olnud solidaarsus ehk arusaam, et kuigi me ei pruugi igaühe keerulisi olukordi detailselt mõista, ei peaks see takistama mõtteviisi, et nii naiste kui ka teiste tõrjutud ühiskonnagruppide toetamisest võidab alati ühiskond laiemalt, kaasa arvatud sina.