Hooldusõigusvaidluste must kast
Rohkem kui kuu aega tagasi tehtud video ühe lapse riiklikult sanktsioneeritud rebimisest ja turvakodusse paigutamisest vallandas reaktsiooni, mille järel peaks igaüks endalt küsima, et miks just see spetsiifiline juhtum inimeste õiglustaju nii intensiivselt riivas. Ja miks tekkis nii paljudel naistel peale seda soov “juhtunut kommenteerimata” kirjutada lähisuhtevägivallast, kohtu kaudu kiusamisest ja laste võõrandamisest?
Spetsialistid on enamjaolt hoidunud hinnanguid andmast, aga reaktsiooni märgilisusest ei peaks siiski mööda vaatama. Harva, kui mingid teemad inimesi nii sügavalt puudutavad, eriti veel juriidilised. Näiteks käsib riik teenusepakkujatel talletada meie isikuandmeid, mille puhul on korduvalt välja toodud, et see rikub meie kõigi põhiõigust privaatsusele, aga keegi pole Stenbocki ees selle pärast meelt avaldamas. Küll aga kogunesid inimesed õhupallide ja siltidega ühe turvakodu aia taha.
Teadmine, et meie kõnesid talletatakse, on abstraktne, hirm kaotada oma laps institutsionaalse otsuse tagajärjel aga selge ja akuutne. Väitele, et “lapse isale andmine on ju kõigest ajutine meede”, vastati “see pole kunagi ainult ajutine”. Siin on tegemist jagatud tundega, nn emotsionaalse tõega, mis annab korraga edasi nii paljude inimeste, eeskätt naiste poolt läbi elatud kogemusi. “Aastatepikkune ahistamine on tavaline. Minu juurde on tulnud 70-aastaseid naisi, keda ei ole rahule jäetud, kuigi lahutus jõustus 30–40 aastat tagasi,” ütleb advokaat Tambet Laasik Õhtulehes.
Statistikaameti ulatuslikust uuringust tuleb esile, et elu jooksul on oma paarisuhtes vägivalda kogenud 41 protsenti naisi ja kolmandik mehi. Selle kohaselt oleme üks vägivaldsemaid riike EL-is. Muuhulgas ilmnes samast uuringust, et mehed lahkuvad vägivaldsetest suhetest, naised aga see-eest kogevad vägivalda korduvalt erinevate partneritega.
Vägivald jääb märkamata puudulike teadmiste tõttu
Enamik lähisuhtevägivallast on vaimne vägivald. Juhtumisi on selle näol ühtlasi tegemist vägivalla liigiga, mille kohta ühed juristid ütlevad, et nende maailma reeglite järgi see polegi vägivald, ning teised nendivad, et isegi kui on, siis pole seda niikuinii võimalik tõendada. Lähisuhtevägivalla kursus, muide, sai alles paar aastat tagasi Sisekaitseakadeemia õppekavasse (kiidame kooli ja tegijaid!). Tartu Ülikooli juristidele on vastav kursus õhinapõhiselt tehtud ning õhinapõhistele kuulajatele (kiidame tegijaid!).
Sotsiaalministeeriumi tellitud lastekaitse uuringutest [1][2] selgub, et enim jääb lastekaitsjatel vajaka teadmisi õigusest, lähisuhtevägivallast ja traumapõhisest lähenemisest – ja üldse on probleemiks ebaühtlane juhtumikorraldamise protsess ning ebapiisav laste ja perede kaasamine. Kui spetsialistide ülesanne on hinnata lapse ja vanema käitumist, aga selle käitumise põhjused jäävad puudulike teadmiste tõttu hindajale kättesaamatuks ning võimalik vägivald tõendikogumist välja, siis ei saagi lahendus tulla selline, mis vägivalla all kannatajat uuesti ära ei hööveldaks.
Võimalik paralleel reaalteadustega oleks näiteks see, kui ehitusinseneridele ei õpetataks pinnasemehaanikat. Oluline erinevus tuleneb sellest, et kui insener ei oska vundamenti õigesti projekteerida, on maja silmnähtavalt persses. Kõik saavad aru ja toad on viltu nagu “Dr. Caligari kabinetis”. Kui aga suured ja seejuures kinnised süsteemid vägivalla instrumentideks saavad, on see märk vaiksest mädanemisest, mille ulatust ja süsteemsust me ei näe, kui pole erilist põhjust otsida. Aga mis annab erilise põhjuse otsida, kui keskne põhimõte on protsesside varjatus?
Ma ei tee siin ettepanekut lastehoolduse õigusvaidlusi avalikuks teha, vaid juhtida tähelepanu sellele, et kinnised süsteemid on oma olemuselt aeglased muutuma, sest nende probleemidele ei saa otse ja läbipaistvalt osutada. Paratamatult kuuleme asjast kellegi teise jutu vahendusel ja seda jääb alati varjutama ebausaldusväärsuse loor. Seega jääb püsima ka ettekääne mitte midagi ette võtta.
Mida teha saad?
Üksikisik ei saa minna kinnistesse institutsioonidesse mürgeldama ja ka ühismeedias omaenda loo rääkimine vajaks vaagimist, eriti kui küsimus on lapse isikuandmetes ja tema põhiõiguses privaatsusele. Mida siis teha?
Hari ennast ja seejärel teisi enda ümber!
Eesti keeles ei ole ametlikku infot juriidilise kiusu (ingl. abusive litigation) või lahkuminekujärgse ahistamise (ingl. post-separation abuse) kohta, mis oleks kergesti avalikult kättesaadav. Ometi peaksid kõik end nende nähtustega kurssi viima, et hädasolijat adekvaatselt toetada, kasvõi vaimselt. Inimestel on väga raske teiste kogemusi mõista, kui nad ei tea, mismoodi hooldusõigusvaidlused võivad juriidilise kiusamise osaks muteeruda.
Organiseeru!
Süsteemne muutus tuleb ülevalt poolt. Keda probleem otseselt puudutab, moodustage omavahel suhtlusgruppe, kirjutage ametnikele ja poliitikutele muutustest, mida soovite süsteemis näha. Tutvuge Istanbuli konventsiooni variraportiga, et paremini mõista, mis on puudu ja mida on mõistlik nõuda. Lugege GREVIO 2022 raportit ja ÜRO raportit laste võõrandamise mõiste probleemsusest, samuti tutvuge Kai Talviste magistritööga samal teemal.
Selge argumenteerimisoskus on võti!
Omaenda kinnise kohtuloo detaile avaldamata saab siiski suure detailsusega rääkida sinu kallal toime pandud vägivalla enda mehhanismidest. Oma lugu võib pakkuda ajakirjandusele, tingimusel, et see avaldatakse anonüümselt või varjunime all. Mida rohkem erinevaid lugusid avaldatakse, seda parem.
