Põhiseaduslikku abordiõigust nõuavad ka konservatiivid

6. juunil mängiti viimast korda Sveta Grigorjeva lavastust “Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada”, mis kontekstualiseeris reproduktiivõigused ja naiste õigused maailma täieliku muutuse alustena ning näitas, milline privileeg üleilmses kontekstis on õigus katkestada rasedust (50 riigis seda pole või on see väga piiratud).

Järgmisel päeval pani Varro Vooglaid Tartus Raekoja platsil üles seeria üleelusuuruseid looteid kujutavaid plakateid, mille ta oli saanud mingist Kanada kristlikust haridusfondist. Püsti pandi kampaaniatelk, jagati “Elukultuuri” voldikuid, kõlasid kõned. Vooglaid nimetas oma üritust  näituseks ja seetõttu ei pidanud ta teavitama kohalikku omavalitsust, mida avaliku koosoleku puhul tavaliselt teha tuleb. Tema abordivastane kampaania on praegu üle-eestilisel tuuril ja ka teistes paikades võiksid reproduktiivõigustest hoolivad inimesed teha nii nagu Progressiivse Liikumise noored ja nende sõbrad Tartus, kes täiendasid näitust vikerkaarevärvilise tantsukavaga. Sest globaalne liikumine, mille eesmärk on reproduktiivõigusi piirata, tugevneb.

Reproduktiivõigustega mängimine kui modus operandi

Euroopas on abort legaalne alates Portugalist kuni Venemaani, kuid ligipääs abordile erineb suuresti. Ungari peaminister Victor Orbán viis 2022. aastal sisse nn südamelöögi põhimõtte, mis kohustab raseduse katkestamist soovivaid inimesi enne protseduurile lubamist kuulama loote südamelööke. Soouurija Andrea Pető Kesk-Euroopa ülikoolist (CEU) peab nn südamelöögi põhimõtte juurutamist sümboolseks žestiks, mida Orbán kasutab lojaalsuse avaldamisena USA fundamentalistlikule kristlikule parempoolsele liikumisele. Reproduktiivõiguste piiramine tekitab rahvas segadust ja aitab suurendada valitsuse autoritaarset kontrolli. Orbán tabas selle muudatusega niisiis kaks kärbest ühe hoobiga – näitas lojaalsust oma USA toetajatele ja sai ungarlastele kinnitada, et nende hea juht jätab enamiku abordiõigusest alles. 

Leedus ja Slovakkias on tehtud katseid liikuda peaaegu täieliku abordikeelu poole, kuid need on tekitanud ulatuslikku ja seni edukat vastuseisu. Saksamaal on abordidebatt pikalt olnud keskendunud nn abordireklaami keelule. 2022. aastal natsiriigi ajastust pärit seadusepunkt õnneks kaotati ja nüüd võivad arstid avaldada faktiteavet abordi kohta ilma kriminaalsüüdistust kartmata.

Poolas, Maltal, Andorras ja Monacos on abort sisuliselt keelatud, mõne väga range erandiga. Poolas on piiranguid alates 1990ndatest järk-järgult karmistatud ja populistliku Õiguse ja Õigluse valitsuse tõus viis mitte ainult abordi, vaid ka LGBT õiguste mahasurumiseni. Uus, eelmisel aastal ametisse asunud Donald Tuski valitsus soovib küll seadust liberaliseerida, kuid praegu kehtivad karmid piirangud edasi.

Malta – progressiivsed LGBT õigused, ent ranged abordiseadused

Malta on jällegi näide sellest, et poliitika ja äärmuskatoliikluse kokkumäng võib väljenduda eriskummalistel viisidel ning et nn sallivusküsimused ei pruugi aborditeemaga alati ühte jalga käia. Nimelt on saareriik Malta LGBT õiguste poolest ILGA väljaantava vikerkaarekaardi järgi kõige progressiivsem, aga abort on seal lubatud ainult kõige ekstreemsematel juhtudel: kui loode on naise elule ohtlik ja ka siis tuleb protseduurile saada kolme spetsialisti nõusolek. Riigikatoliiklus selgitab küll konservatiivsust, kuid poliitikauurijad on leidnud, et soolise võrdsuse ja reproduktiivõigustega tegelemine ei ole Malta poliitilises kontekstis olnud parteidele samamoodi kasulik kui LGBT teemad. Ka viimaseid saab edendada, jäädes truuks konservatiivsetele väärtustele, mille keskmes on kristlik abielu (Maltal seadustati abielulahutus aastal 2011) ja naise roll sünnitaja ja emana, mitte inimõiguste perspektiiv.

Abordiõigus põhiseaduses ja konservatiivsete väärtuste hulgas

Kõik ei liigu siiski ainult halvas suunas. Prantsusmaa parlament hääletas tänavu märtsis ülekaaluka enamusega poolt otsusele lisada abordiõigus põhiseadusesse. Abort on Prantsusmaal olnud seaduslik alates 1975. aastast, aga otsus võeti vastu, et reageerida ülemaailmsetele abordivastastele rünnakutele. Nüüd on Prantsusmaa maailmas esimene riik, kus abordiõigusel on põhiseaduslik alus.

Äsjased europarlamendi valimised näitasid seda, et reproduktiivõiguste kaitsjaks võivad hakata ka konservatiivid! Peale selle, et Prantsusmaa senati moodustavad ülekaalukalt konservatiivid, läks Rootsi konservatiivne peaministripartei (ja meie Isamaa sõsarpartei) Moderata Samlingspartiet europarlamendi valimistele loosungiga kaitsta abordiõigust põhiseadusega terves Euroopa Liidus. Aprillis hääletas mitu kristlik-demokraatlikke ja konservatiivseid Euroopa erakondi ühendava Euroopa Rahvapartei (EPP, Eestist kuulub sinna Isamaa) liiget abordiõiguse Euroopa Liidu põhiõiguste hartasse lisamise poolt.

Mitteametlikud takistused raseduste katkestamisel

Muidugi ei tähenda abordi seaduslikkus alati seda, et raseduste katkestamise teenus oleks inimestele päriselt kättesaadav. Mõned riigid on kehtestanud protseduurieelsed kohustuslikud ooteajad (nt Belgias kuus, Itaalias seitse päeva) või nõustamisseansid (nt Ungaris tuleb enne protseduurile pääsemist läbida koguni kaks nõustamist). Piirangud võivad olla ka mitteametlikud: näiteks Itaalias ei tee 70 protsenti riigi günekoloogidest aborte religioossetel põhjustel. Orbáni parempoolne valitsus on aga haiglatele eraldatud lisavahendid sidunud tingimusega, et nad ei teeks aborte. Sellised piirangud muudavad ligipääsu abordile eriti keeruliseks neile, kes ei saa vabalt igal ajal välismaale rasedust katkestama sõita.

Abort võib olla liiga kallis

Abordi maksumus varieerub üle Euroopa. Prantsusmaa on ainus riik, kus abort on kõigile tasuta. Mõnes riigis on abort tasuta ainult residentidele (näiteks Holland, Taani ja Iirimaa). Teistes riikides, kus juurdepääs on põhimõtteliselt lihtne, hüvitatakse abort sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu, kuid väljaspool seda on see väga kallis (näiteks Belgia, Luksemburg ja Ühendkuningriik). Paljud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid piiravad tasuta aborte “meditsiiniliselt määratud” juhtumitega, mis peegeldab soovi takistada aborte, mida soovitakse muul põhjusel. Enamikus ELi riikides (välja arvatud Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Holland ja Rootsi) on ligipääs tasuta (või isegi hüvitatud) aborditeenustele väga halb dokumentideta ja ilma pikaajalise elamisõiguseta inimestele ning alaealistele.

Ligipääs abordile Eestis

Eestis on lubatud aborti teha, kui rasedus on kestnud vähem kui 12 nädalat, teatud meditsiiniliste näidustuste korral ka hiljem. Rasedust saab katkestada nii tablettide abil ehk medikamentoosselt kui ka kirurgilisel teel. Hoolimata sellest, et tegemist on riiklikult osaliselt kaetud teenusega, on abort võrreldes teiste sarnaste raviteenustega ainus protseduur, mille puhul isegi ravikindlustatud inimene peab kandma omaosaluse ning ise juurde maksma. Kindlustatud inimene maksab nn tabletiabordi eest umbes 18 eurot (ilma kindlustuseta 35 eurot) ning kirurgilise abordi eest umbes 41 eurot (ilma kindlustuseta 268 eurot). Sellele lisandub veel ka päevaraviteenuse hind, mis on umbes 52 eurot. Kindlustamata inimestel tuleb sellele lisaks tasuda ka abordile eelneva arstivisiidi, analüüside ning ultraheliuuringu ja raseduse katkestamisele järgneva tervisekontrolli eest. Seega võib olenevalt olukorrast olla abordi hind Eestis üle 300 euro. Odav see just pole ning päris kindlasti on see märkimisväärne takistus sotsiaalmajanduslikult haavatavamatele inimestele, kes soovivad rasedust katkestada.

Varro Vooglaid võib ju abordivastast propagandat näitusena vormistada ja sellega üle Eesti ringi sõita, ikkagi vaba maa ja vaba sõna. Aga ERRis kirjutati paar päeva tagasi, et Eesti lastekodud on lapsi täis, nii et tegelikult peaksime me töötama selle nimel, et juba sündinud lastel oleks hea elu. Ja kuni pole kadunud narratiivid, milles naisi defineeritakse sünnitamisvõimelise keha kaudu ning emakaga inimesi koheldakse inkubaatoritena, mida reguleerida, võib abort ka Eestis muutuda vahendiks, mille piiramise kaudu populistlikud poliitikud odavat populaarsust proovivad võita. Üleeuroopalise tagatud ja kättesaadava abordi nimel kogub allkirju algatus “Minu hääl, minu valik”. Anna oma allkiri siin!