ajalugu

Kui vaadelda seksuaalsuse ajalugu, paistavad kõige suuremate muutujate ja määrajatena silma mõisted ja seadused, ühiskondlikud kokkulepped ja kultuurinormid, mis kujundavad seda, kuidas saab väljendada muu hulgas soolist ja seksuaalset identiteeti.

Mõningaid kristlasi – sõltumata soost – häirib sõna feminism, sest tal pole aimugi, mida feministliku töö käigus ka tema jaoks on ära tehtud.

Seksitöö kujutamine muutus eriti populaarseks teemaks just Weimari vabariigi aegsel Saksamaal.

Ta ütles mulle: “Kuule, niisugune koht on, kus naised saavad kokku. Lähme ka!” See oli siin vanalinnas, äkki 1990. aastal Laia tänava Krabi baaris.

Seksitöö on üks neist teemadest, millesse feministid suhtuvad vastandlike seisukohtadega ja ägedalt vaieldes juba sõnakasutuse tasemel.

Naiste kogemuste puhul huvitab mind eneseteostuse teema: kuidas taolises füüsiliselt ja vaimselt keerulises olukorras leiavad hooldajad viise eneseteostuseks, aga ka kuidas kasutavad Ida-Euroopa naisi palganud itaalannad oma vaba aega, kui nad enam ise oma lähedase eest hoolitsema ei pea.Taime kujutis valgel taustal kannab endas valge Euroopa teadlase pilku, mis proovib kõike korrastada, klassifitseerida ja allutada enda teaduse süsteemile.

Woolf ütleb, et Shakespeare’i õde ei saa kehastuda, kui meie omalt poolt selleks kollektiivselt tööd ei tee.

Mõlemad varateismelised, üks Amsterdamis, teine Tallinnas, kasutavad oma seisundi kirjeldamiseks ühte ja sama Goethe tsitaati – kahte rida hingesegaduses Klärcheni ehk Klaarakese laulust ajalootragöödia "Egmont" (1788) kolmandas vaatuses.